Juured põimuvad, keeled lõimuvad. Eeterlikust õrnusest sünnib eepiline narratiiv, ehmatav siirus kannab kõditava groteski mõrkjas-magusaid vilju. Rouge Madame on loodusjõud.'' Peale seda oli mul tunne, et seda peab ise vaatama minema ! Kontsert iseenesest oli minu meelest üpriski huvitav, kuid kui seda võrrelda näiteks Kadri Voorandiga, siis ütleksin, et viimase kontsert möödunud aastal oli rohkem minu maitse järgi. Ent väga sümpaatse mulje jättis siiski klaver, nii lavakujunduses kui ka muusikas eneses. Mõnusalt hubaseks tegi asja punane valgus, mis siis mängis ka rolli lavakujunduses. Kindlasti oli põhivärviks juba sellepärast punane, et rouge tähendab prantsuse keelest tõlgituna punast. Lava äärsed küünlad tekitasid samuti sellise sooja tunde ja andsid kindlasti dou esinemisele sellist positiivset tagapõhja juurde. Hea oli see, et millagagi ei oldud ülepingutatud. Ei ütleks, et see oleks parim kontsert, kus käinud olen, kuid ei ütleks ka
enda elukäigu tõttu- pärast esimese abikaasa surma elas helilooja aastaid koos endise lauljatari Giuseppina Strepponiga. Ooperi läbivateks teemadeks on armastuse maine ja taevane poolus; armastus, patt, surm, lunastus. Ilmselt põhineb ooperi populaarsus just nende kahe pooluse edukal kokkuviimisel.Lavastuse hoidis suurel määral üleval orkester, mis psühholoogilise draama käänud täpselt ja tundlikult esile tõi ja tõhusalt lavastuse käigus tekkivaid "auke" täitis. Lavakujunduses domineerisid lühtrid ja peeglid, mis lõid vajaliku ruumitunde. Meelde jäi hiigelpuu teise vaatuse armuidülli taustana, samuti lõppvaatuses Violetta voodi kohal olevad siidiribad. Kogu ooper oli väga sünnis ja traditsiooni järgiv. Minu arvates oleksid näitlejad võinud oma emotsioone palju tugevamalt väljendada. Ooper meeldis väga,andis palju ideid ja mõtteid.Igati positiivne kogemus, mida läheb ka hiljem elus vaja.
puhul tempokamad, armastuse puhul leebema sammuga. Orkestri töö oli muidugi meisterlik ja lavapealne tegevus sellele alla ei jäänud. Kõrva poolt kergesti eristatav oli klavessiin, mille kõla on heas mõttes eripärane. “Rinaldo” jooksul tuli ette hulgaliselt aariaid, millega Estonia näitetrupp suurepäraselt hakkama sai. Palal polnud negatiivseid külgi. Kõik kanti ettevalmistatult ette. Veidi ootamatu oli see, et mehe osa täitis naine, aga ju oli nii parem. Lavakujunduses oli kasutatud gigantseid malelaudu märkimaks sõda ja selle strateegilisust. Kostüümid käisid tollase aja ja oluga kaasas. Üldplaanis jäin kõigega rahule. Näitlejate töö oli usutav ja hea, millegi katastroofilisega keegi hakkama ei saanud, orkester oli tasemel, lavakujundus, kostüümid, eriefektid olid paigas, seega olen õnnelik, et läksin seda kuulama ja kõik sujus. Kuna varasem kogemus ooperiga on kesine ning
jäänud toppama. Minu arvates said näitlejad oma tööga hästi hakkama. Etenduse kunstnikutöö tegi Jaak Vaus. Lava oli leidlikult kujundatud, eemal asetsesid igasugused talurahva taburetid, veeämber, igivana külmkapp ja suur ahi. Üleüldine kujundus tekitas väga hubase tunde. Samuti meeldis lava ülaosas olnud aken, sest tundus nagu keegi jälgiks toimuvat. Kunstnik oli oma tööga minu arvates hästi hakkama saanud, sest üleliigseid detaile lavakujunduses ei olnud ja üldmulje jäi hea. Muusikaline kujundaja on Imre Sooäär. Muusikal ei olnud väga suur roll, aga Chelsea meeskonna auks tehtud laul, mida ka Martin kaasa laulis, oli väga tähtis. Minu üks lemmikuid oli see, kui Martin pärast kihlvedu Allile mängust rääkis ja taustal oli kuulda tuhandete jalgpallifännide hõiskeid ja kisa. See andis etendusele palju juurde. Valgus oli peamiselt lava ees olevale võrgule suunatud ja seetõttu jäi ruum võib-olla liiga tumedaks
Välimus ja hääl jäi pea kõigil näitlejal enda omale sarnaseks, vaid Mait Malmstenile oli pähe antud apelsinikarva parukas. Liikumine oli tavaline, vahepeal tantsiti, kuid osadel osatäitjatel tuli mingil hetkel joobes inimese liikumist jäljendada. Väga suure tähelepanu võitsid detailideni kaunistatud dekoratsioonid. Need andsid toimuvast suurepärase ülevaate ning nende abil sai vaatemängule lihtsamini kaasa elada ja loosse sujuvamalt süveneda. Samuti oli lavakujunduses pauku ja suitsu, mis tegi teatrietenduse vaatajatele reaalsemaks ja paremini tajutavamaks. Ruume ja tegevuskohti oli etendusel mitmeid ja nende vaheldumine oli sujuvalt ülesehitatud. Laval kujutati Ivanovi kodu (osa kodust kujundati rahva seas rõdul), õuehoovi, kirikut, metsa (kujutati lavaümbrusena) ja Lebedevite kodu. Menutükis mängiti muusika ja valgusega professionaalselt ja tähtsamatel kohtadel kanti valgus hetkes olevale tegelasele. Valgus mängis etenduses olulist
Laval näitlesid ja laulsid Hannaliisa Uusmaa, Jarek Kasar ja Uku Uusberg. Etenduses tegi kaasa ka noorteorkester Reaalmazoor, mida dirigeeris Edmar Tuul. Esitati Jarek Kasari loomingut, mis oli valminud spetsiaalselt selleks projektiks. Muusika oli väga omapärane ja erinev Chalice tavapärasest loomingust. Etendus oli väga eriline ja minu teada pole Eestis varem midagi taolist tehtud. Ooperi läbivaks teemaks oli, et kas minna katusele seiklema või püsida kodus. Etenduse lavakujunduses oli palju erinevaid detaile. Laval oli kujutatud maja, siseruume ja katuseid. Lava eest kandsid hoolt: Teet Ehala, Eero Ehala, Reigo Tammjärv, Risto Roosaar, Mihkel Tomberg ning lavastusala juhataja oli Kairi Mändla. Põhuteatri interjöör oli mõnus ja väga hubane. Vahepeal oli küll veidike külm, aga see ei rikkunud elamust. Põhuteater nagu ka nimigi ütleb oli ehitatud põhust, heinalõhna oli tunda saaliski. Mind pani imestama, kui hea akustika seal oli
atmosfri. Nrgemaks ji Urmas Pldma Alfredona. Kohati tuli naeruturtsatuski peale, kui Irina ta lihtsalt le laulis. Temast mrksa paremini sai oma rolliga hakkama Aare Saal Georges Germontina, moondudes rangest kohtumistjast isalikuks andestajaks. Mitmeklgse ja hea karakteritunnetusega oli tema etenduse teiseks tugipunktiks. Minu arvates oli tegemist vga professionaalse osatitmisega. Smpaatselt olid lauldud krvalrollid, eriti ji meelde Helen Lokuta maskiballi perenaise Florana. Lavakujunduses domineerisid lhtrid ja peeglid, mis lid vajaliku ruumitunde. Meelde ji hiigelpuu teise vaatuse armuidlli taustana, samuti lppvaatuses Violetta voodi kohal olevad siidiribad. Hea oli ka Flora punane ballikleit. Kogu ooper oli vga snnis,ja traditsiooni jrgiv. Minu arvates oleksid nitlejad vinud oma emotsioone palju tugevamalt vljendada. Prantsuse lbuelu aspektid ei tulnud ehk nii hsti esile, kui mulle oleks meeldinud. Naistelt oleksin oodanud ehk pisut paljastavamaid kostme.
Palju oli selliseid hüppeid, mida klassikalises balletis kindlasti pole. Mulle isiklikult väga meeldis selle balleti koreograafia. Kõik tantsijad tegid minu meelest super tööd. Eriti meeldisid mulle stseenid, kus oli palju tantsijaid kokku pandud. Näiteks teine vaatus algas nii, et kõik tantsijad hüppasid korraga käed laiali ning jalad taga kõveras õhku. Kuna nad olid musta riietatud ning valgus oli kriiskav valge, siis oli see väga effektne ning lausa kutsus vaatusesse süvenema. Lavakujunduses põimusid väga kenasti nagu balletis endaski modern ja klassika. Klassikalised punased roosid, kuid samas uudsed valged lühtrid ning abstraktse kunsti maalingud. See kõik oli väga kenas harmoonias. Samuti tahaksin lisada, et lavalised dekoratsioonid vahetusid üpriski palju, lausa neli korda ning kõigis nendes oli küllaltki palju vaatamist, kuid õnneks ei domineerinud dekoratsioonid ikka balleti enda üle. Kostüümid olid
Akustiliselt aitas kaasa hästi reguleeritud helitehnika -- aga ennekõike orkestri, koori ja solistide tähelepanelikkus. Dirigent Arvo Volmeri kätte jooksid kõik jõujooned ja ta valitses orkestrit ning lava suveräänselt. ,,Aidat" lavale tuues kerkib küsimus kui palju näidata eksootilist Egiptust -- või seda hoopis vältida; kui palju keskenduda inimsuhetele või rõhutada poliitilist draamat. Mörcki lavastuses oli nii vaatemängulisust kui ka psühholoogilisi aktsente. Lavakujunduses (Göran Arfs) oli kasutatud motiive Egiptuse ajaloost, arhitektuurist ja kunstist -- võimsad sambad ja obeliskid, Ramses II hiigelnägu, samuti osaliste egiptusepäraseks stiliseeritud parukad ja kostüümid (kunstnik Ann-Mari Anttila). Suur koor ("Estonia" koor ja RAM pluss abijõud) oli oskuslikult jaotatud erineva suurusega gruppideks, koorirezii oli loogiline ja läbi mõeldud. Koor laulis kõlaühtselt ja viimistletud fraseerimisega, mis
Ehk oleksin ma mõelnud välja parema paigutuse ooperiteksti tõlget näitavatele ekraanidele, kuna etenduse lõpuks tundsin mina kui parteris istunud ooperikülastaja, et kael oli etenduse vältel kangeks jäänud. Etenduse sisu kohta mul midagi ette heita ei ole. Minu üldmulje etendusest oli suurepärane. See oli minu elu teine ooper ning see jättis mulle väga sügava mulje. Kordagi ei tekkinud väsimuse tunnet ega küsimust, kui kaua veel ooperi lõpuni aega on jäänud. Kõik lavakujunduses, orkestrimängus, aariates ja lavalises liikumises Rocca al Mare Kool, Susanna Männik, 8.a klass oli perfektsuse piirini timmitud. Kuigi ma ei oska veel ooperimaastikul nii hästi orienteeruda, jättis see ooper mulle kustumatu mulje. Rocca al Mare Kool, Susanna Männik, 8.a klass
Tegevuseaeg ja ruum on enamasti abstraktsed. Stiili kujundavad järsud kontrastid, ekstaas ja paatos. Peategelase pikad lüürilised monoloogid vahelduvad lühilauseliste telegrammistiilis dialoogide ning suurte massistseenidega. Juba tekstis etendavad tähtsat rolli visuaalsed teatrikujundid. Ekspressionistlikele teatrilavastustele on tunnuslikud teravad rütmid, massid ja kõnekoorid. Näitlejate liigutused on järsud ja nurgelised, kõne paisub sosinast karjeiks. Lavakujunduses mängitakse valguse ja varju ning värvikontrastidega, tinglikkust suurendavad ebasümmeetrilised vormid ja viltused jooned. Saksa teatris sai ekspressionism alguse Walter Hasencleveri näidendiga ,,Poeg", mis kujutab nooruki mässu türannist isa ning üldse kodanlike eluväärtuste vastu. Ekspressionistlikke draamasid kirjutasid ka Ernst Toller ja Georg Kaiser. Kaiseri triloogia
,,Pehmed kellad", mille Ameerika ostja pisut hiljem nimetas ümber ,,Mälu püsivuseks". ,,Mälu püsivus" (1931) ,,Mälu püsivus" pandi välja ühes New Yorgi galeriis ning jõudis lõpuks linna mainekasse moodsa kunsti muuseumisse. Sellega algas hispaania kunstniku vaatemänguliselt skandaalne karjäär, mis tegi temast eelkõige Ameerika suure tähe. Pehmed kellad said kaubamärgiks, mida ta kasutas teisteski maalides, graafikas ja lavakujunduses. Tollastel ajalehekarikatuuridel ripuvad kellad tema hotellitoa ukselingil, voolavad välja tema vooditeki alt või asendavad väljalükatud keelt. Dali jaoks tähendasid kellad kui standardsed mõõteriistad reaalsusprintsiipi, pehmed, ,,söödavad" esemed kuulusid aga naudinguprintsiibi juurde. Lisaks seovad Dali maalid omavahel aja- ja ruumitaju. Kellad, mis voolavad läbi aja ja ruumi, äratavad mõtteid aja voolust ning loovad mulje, nagu hajuks mälestuse aeg-ruum kaugusse,
Jim O'Connor Jim Tom'i ja Laura keskkoolimälestustes on prototüüpne, populaarne, üle kooli tuntud poiss. Ka külaskäigul on ta sümpaatne, kuid natukene erinevast maailmast pärit tegelane. Jim'i huvid on eelkõige materiaalsed karjäär ja raha, samas kui Wingfieldide väärtushinnangud põhinevad eelkõige vaimsel heaolul. Lavakujundus Lavakujundus võiks seisneda lava kolmeks jagamises: sissepääs väljast vaadatuna, köök ja elutuba seestpoolt. Williams oli näinud lavakujunduses ette kolm tuba, kuid tundub, et saaks hakkama ka kahe siseruumiga ning välisuksega. Lava oleks jaotatud kolme ossa. Vasakul välisuks läbipaistmatu seinaga, keskel elutuba ning paremal köök. Välisukse kolmandik oleks läbipaistmatu maja välissein ukse ja trepiga, mis võiks ulatuda lavaauku, kui seda ei ole, saab toad ehitada natukene kõrvemale poodiumi peale. Kolmiklahendus sümboliseeriks ka kõigi peategelaste oma ruume: Amanda oma köögis, Laura oma elutoas ja Tom väljas
Jim O’Connor Jim Tom’i ja Laura keskkoolimälestustes on prototüüpne, populaarne, üle kooli tuntud poiss. Ka külaskäigul on ta sümpaatne, kuid natukene erinevast maailmast pärit tegelane. Jim’i huvid on eelkõige materiaalsed – karjäär ja raha, samas kui Wingfieldide väärtushinnangud põhinevad eelkõige vaimsel heaolul. Lavakujundus Lavakujundus võiks seisneda lava kolmeks jagamises: sissepääs väljast vaadatuna, köök ja elutuba seestpoolt. Williams oli näinud lavakujunduses ette kolm tuba, kuid tundub, et saaks hakkama ka kahe siseruumiga ning välisuksega. Lava oleks jaotatud kolme ossa. Vasakul välisuks läbipaistmatu seinaga, keskel elutuba ning paremal köök. Välisukse kolmandik oleks läbipaistmatu maja välissein ukse ja trepiga, mis võiks ulatuda lavaauku, kui seda ei ole, saab toad ehitada natukene kõrvemale poodiumi peale. Kolmiklahendus sümboliseeriks ka kõigi peategelaste oma ruume: Amanda oma köögis, Laura oma elutoas ja Tom väljas
Jim O'Connor Jim Tom'i ja Laura keskkoolimälestustes on prototüüpne, populaarne, üle kooli tuntud poiss. Ka külaskäigul on ta sümpaatne, kuid natukene erinevast maailmast pärit tegelane. Jim'i huvid on eelkõige materiaalsed karjäär ja raha, samas kui Wingfieldide väärtushinnangud põhinevad eelkõige vaimsel heaolul. Lavakujundus Lavakujundus võiks seisneda lava kolmeks jagamises: sissepääs väljast vaadatuna, köök ja elutuba seestpoolt. Williams oli näinud lavakujunduses ette kolm tuba, kuid tundub, et saaks hakkama ka kahe siseruumiga ning välisuksega. Lava oleks jaotatud kolme ossa. Vasakul välisuks läbipaistmatu seinaga, keskel elutuba ning paremal köök. Välisukse kolmandik oleks läbipaistmatu maja välissein ukse ja trepiga, mis võiks ulatuda lavaauku, kui seda ei ole, saab toad ehitada natukene kõrvemale poodiumi peale. Kolmiklahendus sümboliseeriks ka kõigi peategelaste oma ruume: Amanda oma köögis, Laura oma elutoas ja Tom väljas
võitlev. Kui sots-realismis oli oluliseks ideelisus, sümboolika, siis olmerealismis elutarkus ja mõõdukus. Kui olmerealistlikud lavastused olid staatilised, olustikult täpsed, suur osatähtsus oli pisiasjadel, siis sots-realistlikud lavastused olid hoopis lavategevuselt ja kõnelt hoogsad ja kirglikud. Samas mõlemais realismis oli tähtis ajalooline ja olustikuline tõepärasus. Taotleti paikade tegelikust täpset repredutseerimist nii lavakujunduses kui ka kostüümides. Siin aga tuli vastuolu: kogu olustik oli silmanähtavalt tehtud vineerist, kunstlikult loodud. Dekoratsioonid olid küll maalitud realistlikult, kuid oli näha, et nad on loodud kunstiliselt. Ruum oli puhtalt keskkond, ta ei iseloomustanud tegelast. Ei olnud ka aktiivset ruumi kasutamist. 3. Võrrelge Ilmar Tammuri ja Kaarel Irdi lavastajakäekirja. Kaarel Ird oli jõuline teatrijuht. Paljud tema põhimõtted lavastaja ja t-juhina pärinesid Menningult
Tema lavastajaloomingu omapäraks on , et ta tegi nii sõna- kui muusikalavastusi, mida tingis tema juhitud teatri mitmezanrilisus. Ta tõi lavale rahvalikke, sageli muusikaga seotud algupärandeid. Näiteks Lutsu ,,Tagahoovis" segunes Irdile omane mahlakas rahvalike tüüpide galerii ja tugevalt kriipiv sotsiaalne alatoon. Pooldas heal kirjandusel rajanevat realistlikku teatrit, valdas rahvuslikku omapära lavalist väljendamist, folkloorihuvi. Olustlikulisrealistlik suundumus kõlab ka lavakujunduses, realistlikud osapooled koos tinglike märkidega (maalitud taust), naiivrealistlik. Brechti teatri ideaalid. Sotsiaalset olustikku uurida ja analüüsida. Ird oli olmerealismi esindaja, Tammur aga sotsialistliku realismi ajal lavastaja. Tammuri jaoks oli oluline, et lavastus oleks ideeliselt selge ning mõningate romantiliste sugemetega. Tema stiil oli jõuline: kontrastid, tugevad kired, dünaamilised massistseenid. 4. Mida kujutab endast psühholoogiline realism teatris? Nimetage kaks
(1807; Joosep Egiptuses; Joosep ja ta vennad). 1820. aastad. Olulised uuendused ilmnevad 1820. aastate o.c-s, ja kõigepealt libretodes. Tähtsaimaks libretistiks saab näitekirjanik Eugene Scribe. Ta toob o.c-sse 1) eksootilise ainestiku (tegevus kaugetes või metsikutes paikades tolle aja pariislase jaoks võis see olla Sotimaa, Lõuna-Itaalia, metsikud mäestikud jms) ja sellega seonduva 2) couleur locale'i (lokaalvärving, s.t vastava tegevuspaiga iseloomustamine lavakujunduses ja muusikas); samuti 3) lurjusliku tegelase, kelle pahelisus paljastub alles ooperi lõpus, selline tegelane pingestab intriigi. Scribe'iga tegid koostööd Boieldieu (,,Valge daam" -- La dame blanche, 1825) ja Auber (,,Fra Diavolo", 1830). 2. Tragédie lyriqye 19. sajandi alguses. Ka seda zanrit viljeldakse edasi, on endiselt suurejooneline. Silmapaistvam on Gasparo Spontini (1774-1851) ,,Vestaneitsi" (La Vestale; 1807; Vesta rooma müt. kodukolde jumalanna; Vestaneitsid
· Uudismaade ülesharimine · Nn inimnäoline sotsialism · Eesmärk jõuda Ameerikast majanduslikult ette · Rahu teema (Stalin oli sõjakas, siis nüüd võetakse kurss rahule) TTR (teaduse ja tehnika revolutsioon) ja selle mõju kunstile · Optimism tuleviku suhtes, mis kajastus ka kunstides · Tehnika areng pakkus uusi võimalusi (nt salvestustehnika, helitehnika, televisioon (jõudis Eestisse 1955)). · Kajastused sõnalavastuste helikujunduses ja lavakujunduses seni ei olnud võimalik sõnalavastuses kasutada muusikalist kujundust (ainult naturaalne heli), kuid nüüd sai salvestustehnikaga kasutada helilindilt tulevat muusikat. Lavakujundus arenes tehnikaga koos. Uudne võte tegelase valgussõõri asetamine. · Otsesed temaatilised kajastused (nt Kaburi ,,Rops", Tambergi/Krossi ,,Kuupaisteoratoorium" I lavaline oratoorium NL)
pole. Parateater (Grotowski) programmid, mille eesmärk on loovuse ja inimlikkuse otsing tegevuse ning inimkontaktide kaudu. Osalejad astuvad argieluruumist välja, sooritavad kuskil mitmeid tegevusi, püüdlevad kliseevaba taju ja inimlikuma suhtluse poole. Illusionistlik teater realismiaegne teater, mis taotleb elu võimalikult täpset jäljendust. Iseloomulik on 4. sein näitlejad ei kontakteeru publikuga, publik peab ise fiktsiooni sisse elama. Lavakujunduses kasutatakse ehtsaid esemeid, kostüümid on autentsed rõivad. Visuaalne teater etenduse kõik märgid on võrdväärsed. Sõna taandub eelispositsioonilt võib kaob. Genotekst mõtteline ehitus, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis oli juba enne näidendi ja lavastuse sündi, genereerib nende ühisstruktuure.
jutustama asjadest, mis pole näidendi põhisisuga seotud. Võõritav näitlemisstiil näitleja demonstreerib, et ta on kõigest näitleja, kes esitab oma rolli (B. Brecht). Verfremdungseffekt. Brecht on illusionistliku (laval püütakse luua tegelikkuse illusiooni) teatri vastane. Sellele vastandas ta eepilise teatri, mille eesmärgiks on panna vaataja mõtlema sellele, miks asjad tegelikkuses ikka nii on. Võõritav lavakujundus: lavale projitseeritakse tegevuskoha nimi. Lavakujunduses kasutatakse dokumente. Lavale tuuakse teatrile viitavad märgid. 3. Dramaatika zanrid: tragöödia, komöödia, draama, tragikomöödia 20. sajandil on zanrite piirid hägustunud, kaheldud nende vajaduses. Pragmaatikud: zanri nimetamine aitab lugejal häälestuda. Teatri puhul on zanr veel tähtsam. Tragöödia ja komöödia. Proosa ja luule (lisaks rütm ja väljenduslaad) jaotuvad zanritesse pikkuse, näitekirjandus emotsionaalse iseloomu järgi. Teater sai väidetavalt alguse rituaalist
distantseeruma. Loominguteater muutus; pärast sõda jätkati tegevust, aga edu oli raske, palju teisi truppe jne, 1929 Poe tõmbus teatrielust tagasi. 25) Alfred Jarry teatriuuendaja, teoreetik, oluline oma põlvkonna liider, kes tuli teatrisse lärmakalt; 20. saj. avangardi suuna eelkäija, mõjutaja, eriti tugev mõju Artaud´le. Jarry vastandus naturalismile, eeskujuks stiliseerimine, ajatus, ajamääratlus puudus; kõik pidi olema ühtne nii lavakujunduses, kostüümikujunduses, näitleja oli kunstifiguur; oluline, et sõnale ei jäänud esirolli; mõjutatus marionetiteatrist. Teatrinägemus uuenduslik struktuurne; läks sümbolistidest veel kaugemale; teater kui mudel avatud, võimaldab erinevaid tõlgendusi. Tema loodud tegelane (vaba traditsioonilistest nõuetest) Ubu tsükkel kui radikaalne kodanikusatiir. Alles sürrealistide põlvkond avastas tema.
Keskaegsed näidendid olid emotsionaalsed: lühikese aja jooksul nägid pealtvaatajad Kristuse sündimise imet ja ristisur-ma, süütute laste metsikut mõrvamist ja tajusid viimse kohtupäeva pühalikku rahu. Renessansis püüti taaselustada antiikaja teatritraditsioone. Kiiresti arenesid teatriarhitektuur, lava- ja kostüümikujundus. Hakati ehitama teatreid, millel oli hobuserauakujuline saal ning eesriidega lava. Need said eeskujuks hilisematele teatrihoonetele. Lavakujunduses kasutati palju maalitud dekoratsioone, kostüümid paistsid silma värvikirevuse ja fantaasiaga. Renessansist on pärit commedia dell 'arte - itaalia rahvakomöödia, mis tekkis karnevalipidustustest. See toetus suures osas improvisatsioonile. Näidendid sisaldasid janti, tantsu, muusikat, pantomiimi, akrobaatikat. Tegelased jagunesid kolme rühma: armastajad, koomilised vanamehed ning teenijad. Viimaste ülesanne oli edasi viia
annaabi.ee 
