Kontserdi analüüs “Ivanov” (0)

Kontserdi analüüs “Ivanov”    Käisin 2.veebruaril Eesti Draamateatris vaatamas etendust “Ivanov”. Etenduse                 autor on Anton Tšehhov ja lavastaja Uku Uusberg. Näidend on kahes vaatuses                         ning peaosa rollides mängivad Indrek Sammul, Aivar Tommingas (külalisena),                   Guido Kangur, Mait Malmsten, Maria Peterson (külalisena), Ülle Kaljuste, Liisa                     Saaremäel, Harriet Toompere, Raimo Pass, Kristo Viiding ja legendaarne Ita                     Ever.  
Vaatemäng oli tohutult kaasahaarav, sest see oli võimsalt etendatud, justkui                     oleks ise laval kaasa löönud. Näitlejad sulandusid oma rolli imelise kergusega ja                         haarasid publiku endaga kaasa, rahvast sai sündmuskäikude tunnistaja. Mulle                   väga meeldis vaadatud etendus, sest tegelaskujud olid huvitavad ning tore oli                       jälgida probleemi, mida loo arenedes hakati lahendama. Lavastus oli                   traditsiooniline ja tõi vaatajateni üsnagi realistliku ja tõetruu jutustuse.                   Negatiivseid muljeid mul etendusest ei jäänud. 
Näitlejate osavust oli imeline vaadata ja seda sai aru ka pealtvaatajate                       süvenemisest. Igal tegelasel oli midagi sarnast oma osatäitjaga. Välimus ja hääl                       jäi pea kõigil näitlejal enda omale sarnaseks, vaid Mait Malmstenile oli pähe                         antud apelsinikarva parukas. Liikumine oli tavaline, vahepeal tantsiti, kuid                   osadel osatäitjatel tuli mingil hetkel joobes inimese liikumist jäljendada.  
Väga suure tähelepanu võitsid detailideni kaunistatud dekoratsioonid. Need                 andsid toimuvast suurepärase ülevaate ning nende abil sai vaatemängule                   lihtsamini kaasa elada ja loosse sujuvamalt süveneda. Samuti oli lavakujunduses                     pauku ja suitsu, mis tegi teatrietenduse vaatajatele reaalsemaks ja paremini                     tajutavamaks. 
Ruume ja tegevuskohti oli etendusel mitmeid ja nende vaheldumine oli sujuvalt                       ülesehitatud. Laval kujutati Ivanovi kodu (osa kodust kujundati rahva seas                     rõdul), õuehoovi, kirikut, metsa (kujutati lavaümbrusena) ja  Lebedevite kodu.  
Menutükis mängiti muusika ja valgusega professionaalselt ja tähtsamatel                 kohtadel kanti valgus hetkes olevale tegelasele. Valgus mängis etenduses olulist                     rolli ja see andis vaatajaile mõista karakteri üksildusest ja üksildustundest.                     Sellega mängimine mõjutas publikut ka nii, et sai tunda emotsioone, mis                       valdasid hetkelises ajas osatäitjat. Muusika oli samuti oluline osa sellest                     vaatemängust, sest see andis publikule emotsioone juurde ja tegi loo                    


sümpaatsemaks. Etendus lõppes suurepärase muusikapalaga, mis võttis kokku                 kõik nähtu. 
“Ivanov” oli huvitav ja kaasahaarav ka selle poolest, et kasutati tollele ajale                         sobivaid kostüüme ja grimmi. Preilid, daamid ja prouad kandsid pikki maani                       ning üsnagi puhvis kleite, mis tegid nad väärikateks. Noormehed ja härrad                       kandsid valgeid pluuse, millel oli ülikonna all käiv vest peal ja samuti ka pikki                             ülikondi ning mantleid. Jalas olid viigipüksid ja nahkkingad. Grimmi oli vähe                       kasutatud, kuna tegemist oli realistliku etendusega. 
Anton Tšehhovi “Ivanov” jutustab loo talurahvaasjade komisjoni alalise liikme                   Nikolai Aleksejevitš Ivanovi elust, mis käib üle kivide ja kändude, kaotades                       võlgade tõttu palju. Ta kaotab isegi oma naise, kes sureb võitluses raske                         haigusega. Naine on kannatanud üksildust koos Ivanovi onu, krahv Matvei                     Semjonovitš Šabelskiga aega veetes, kuid mures naine ei oska esialgu aimata                       Nikolai saladuses oleva armastatu Saša Lebedevi olemasolust. Tekib tüli                   Nikolai ja noore semstvoarsti vahel, kui arst süüdistab Ivanovit oma naise                       eemaletõukamises. Väiksest tülist saab suurem tüli ning oma hooletustes,                   võlgades ja raskustes Nikolai läheb järjekordselt raha paluma Lebedevide                   juurde, kuid ka nendega tekivad lahkarvamused. Kui Ivanovi naine on surnud,                       soovivad Nikolai ja Saša pidada pulmad ning sellega saaks Ivanov ka oma                         võlgadest lahti, kui pruudi isa võimaldab saata noorpaarile võlgadest suurema                     kaasavara (kaasavarast eemaldatakse võlad). Kirikus olles tahab Nikolai Ivanov                   loobuda pulmadest ning ajab sellega nutma nii mõnegi tegelase, põgenedes                     huvitaval kombel oma probleemidest ja elust minema. 
Mulle jäi sellest etendusest meelde lavaline kaunistus, ruumid ja tegelased, sest                       need olid võimsad. Kõige enam mõjus mulle etenduse lõpp, kui Indrek Sammul                         (Nikolai Ivanov) hakkas üle rahva ja tooliselgade ronima, et jõuda teisele poole                         saali ning lõpuks kui ta lahkunud oli, tekkis dekoratsiooniks taustale suur ja                         helendav täiskuu. 
Ma soovitan seda etendust kõigile, keda huvitab ajalooline igapäevaelu ja                     toimetulek oma probleemidega.