Kontserdi analüüs “Ivanov” (0)
Kontserdi analüüs “Ivanov”
Käisin 2.veebruaril Eesti Draamateatris vaatamas etendust “Ivanov”. Etenduse
autor on Anton Tšehhov ja lavastaja Uku Uusberg. Näidend on kahes vaatuses
ning peaosa rollides mängivad Indrek Sammul, Aivar Tommingas (külalisena),
Guido Kangur, Mait Malmsten, Maria Peterson (külalisena), Ülle Kaljuste, Liisa
Saaremäel, Harriet Toompere, Raimo Pass, Kristo Viiding ja legendaarne Ita
Ever.
Vaatemäng oli tohutult kaasahaarav, sest see oli võimsalt etendatud, justkui
oleks ise laval kaasa löönud. Näitlejad sulandusid oma rolli imelise kergusega ja
haarasid publiku endaga kaasa, rahvast sai sündmuskäikude tunnistaja. Mulle
väga meeldis vaadatud etendus, sest tegelaskujud olid huvitavad ning tore oli
jälgida probleemi, mida loo arenedes hakati lahendama. Lavastus oli
traditsiooniline ja tõi vaatajateni üsnagi realistliku ja tõetruu jutustuse.
Negatiivseid muljeid mul etendusest ei jäänud.
Näitlejate osavust oli imeline vaadata ja seda sai aru ka pealtvaatajate
süvenemisest. Igal tegelasel oli midagi sarnast oma osatäitjaga. Välimus ja hääl
jäi pea kõigil näitlejal enda omale sarnaseks, vaid Mait Malmstenile oli pähe
antud apelsinikarva parukas. Liikumine oli tavaline, vahepeal tantsiti, kuid
osadel osatäitjatel tuli mingil hetkel joobes inimese liikumist jäljendada.
Väga suure tähelepanu võitsid detailideni kaunistatud dekoratsioonid. Need
andsid toimuvast suurepärase ülevaate ning nende abil sai vaatemängule
lihtsamini kaasa elada ja loosse sujuvamalt süveneda. Samuti oli lavakujunduses
pauku ja suitsu, mis tegi teatrietenduse vaatajatele reaalsemaks ja paremini
tajutavamaks.
Ruume ja tegevuskohti oli etendusel mitmeid ja nende vaheldumine oli sujuvalt
ülesehitatud. Laval kujutati Ivanovi kodu (osa kodust kujundati rahva seas
rõdul), õuehoovi, kirikut, metsa (kujutati lavaümbrusena) ja Lebedevite kodu.
Menutükis mängiti muusika ja valgusega professionaalselt ja tähtsamatel
kohtadel kanti valgus hetkes olevale tegelasele. Valgus mängis etenduses olulist
rolli ja see andis vaatajaile mõista karakteri üksildusest ja üksildustundest.
Sellega mängimine mõjutas publikut ka nii, et sai tunda emotsioone, mis
valdasid hetkelises ajas osatäitjat. Muusika oli samuti oluline osa sellest
vaatemängust, sest see andis publikule emotsioone juurde ja tegi loo
sümpaatsemaks. Etendus lõppes suurepärase muusikapalaga, mis võttis kokku
kõik nähtu.
“Ivanov” oli huvitav ja kaasahaarav ka selle poolest, et kasutati tollele ajale
sobivaid kostüüme ja grimmi. Preilid, daamid ja prouad kandsid pikki maani
ning üsnagi puhvis kleite, mis tegid nad väärikateks. Noormehed ja härrad
kandsid valgeid pluuse, millel oli ülikonna all käiv vest peal ja samuti ka pikki
ülikondi ning mantleid. Jalas olid viigipüksid ja nahkkingad. Grimmi oli vähe
kasutatud, kuna tegemist oli realistliku etendusega.
Anton Tšehhovi “Ivanov” jutustab loo talurahvaasjade komisjoni alalise liikme
Nikolai Aleksejevitš Ivanovi elust, mis käib üle kivide ja kändude, kaotades
võlgade tõttu palju. Ta kaotab isegi oma naise, kes sureb võitluses raske
haigusega. Naine on kannatanud üksildust koos Ivanovi onu, krahv Matvei
Semjonovitš Šabelskiga aega veetes, kuid mures naine ei oska esialgu aimata
Nikolai saladuses oleva armastatu Saša Lebedevi olemasolust. Tekib tüli
Nikolai ja noore semstvoarsti vahel, kui arst süüdistab Ivanovit oma naise
eemaletõukamises. Väiksest tülist saab suurem tüli ning oma hooletustes,
võlgades ja raskustes Nikolai läheb järjekordselt raha paluma Lebedevide
juurde, kuid ka nendega tekivad lahkarvamused. Kui Ivanovi naine on surnud,
soovivad Nikolai ja Saša pidada pulmad ning sellega saaks Ivanov ka oma
võlgadest lahti, kui pruudi isa võimaldab saata noorpaarile võlgadest suurema
kaasavara (kaasavarast eemaldatakse võlad). Kirikus olles tahab Nikolai Ivanov
loobuda pulmadest ning ajab sellega nutma nii mõnegi tegelase, põgenedes
huvitaval kombel oma probleemidest ja elust minema.
Mulle jäi sellest etendusest meelde lavaline kaunistus, ruumid ja tegelased, sest
need olid võimsad. Kõige enam mõjus mulle etenduse lõpp, kui Indrek Sammul
(Nikolai Ivanov) hakkas üle rahva ja tooliselgade ronima, et jõuda teisele poole
saali ning lõpuks kui ta lahkunud oli, tekkis dekoratsiooniks taustale suur ja
helendav täiskuu.
Ma soovitan seda etendust kõigile, keda huvitab ajalooline igapäevaelu ja
toimetulek oma probleemidega.
Sarnased õppematerjalid
82
doc
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
Pilet 1
1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA
LÜÜRIKA:
(kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete,
tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm.
Värss=luulerida, stroof=salm.
Lüürika liigid:
ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks
eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul
epigramm - satiiriline luuletus
sonett -
Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed
on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid
EEPIKA:
(kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised:
antiikeeposed, kangelaslaulud
romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on
erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Meedia
Kommentaarid (0)
Kõik kommentaarid