Lapsepõlve mõjud isiksuse arengule (0)

LAPSEPÕLVE MÕJUD ISIKSUSE ARENGULE
Freudi kohaselt on lapse iseloom viie aastaseks saamisel juba täielikult väljakujunenud. Seega mängivad sünnist kuni 5.eluaastani kogetud sündmused lapse pikaajalises emotsionaalses ja füsioloogilises tervises märkimisväärset rolli. Lapsed arenevad pidevalt nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Lapsepõlves kogetud stress võib olla lapse arengule nii kasulik, aidates arendada oskuseid, mis on vajalikud kohanemaks uute olukordadega ning saamaks hakkama ohtlike ja hirmutavate olukordadega.
Pikaaegne stress aga võib põhjustada tõsiseid tervisekahjustusi ja jätta lapsele pikaajalise mõju, mis võib kanduda ka täiskasvanuikka.
Stress, mida on põhjustanud sisemised või välised mõjutegurid, võivad häirida inimese normaalset heaolu. Need tegurid võivad mõjutada tervist, põhjustades emotsionaalset stressi ning viia erinevate psühholoogiliste muutusteni.
Sisemised stressorid hõlmavad sellised seisundeid nagu nälg , valu, haigus või kurnatus .
Välised stressiallikad on näiteks perekonnast eemaldamine, perekonna konfliktis osalemine või selle tunnistajaks olemine, väärkohtlemine , lahutus , uus kodu või kool, haigus ja haiglas olek, lähedase surm, vaesus jne.
Stress on inimelu lahutamatu osa. Inimesed kogevad stressi juba varakult, isegi enne oma sündi. Mingi hulk stressi on normaalne ning ellujäämiseks isegi vajalik. Lapsed suudavad taluda stressi mõningal määral, kuid pikaajaline stress on lastele kahjulik ning võib viia tõsiste tervisekahjustusteni.
Stressi põhjustavad faktorid lapse elus

• Lõhutud/häiritud perekond – lahutus, kasuvanemate tekkimine
  
• Tähelepanu puudus
  
• Vanematest lahutamine
  
• Kokkupuude vägivallaga : füüsiline- ja/või vaimne kuritarvitamine, seksuaalne kuritarvitamine
  
• Alkoholi ja narkootikumite kuritarvitamine
  
• Ülestimuleeritus (liiga palju huviringe)
  
• Lähedaste liiga kõrged ootused teatud käitumise või teadmiste osas
  
• Uude keskkonda minek
  
• Lähedase surm
  
• Vaimne- või füüsiline haigus
  
• Kiusamine
  

Stress ja aju areng
Aju ahelad ja hormoonsüsteemid on formuleeruvad ja aktiveeruvad varases eluetapis. Need neurobioloogilised keha süsteemid aitavad säilitada elujõulisuse ja on vajalikud ellujäämiseks nii varases lapsepõlves kui terves ülejäänud elus. Kui laps või täiskasvanu kogeb stressoreid, püüab keha reguleerida stressi läbi keha läbivate hormoonide vabastamise. Pikaaegse või tiheda stressi tagajärg võib kasvatada füüsilise ja vaimse tervise probleeme varases lapsepõlves. Kuna ajukurdude on varased lapsepõlves väga haavatavad ning varased stressorid võivad avaldada olulistele aju ühendustele mõju. Seega võib toksiline stress muuta või kahjustada ajukurdude moodustumist ja põhjustada lastel väiksemat aju suurust.
Emotsionaalne väärkohtlemine ja füüsiline hooletussejäetus
Lapse emotsionaalne väärkohtlemist on defineeritud kui vanemate või hooldajate käitumismustrit, mis võib tõsiselt mõjutada lapse kongitiivset, emotsionaalset, psühholoogilist või sotsiaalset arengut. Lapse emotsionaalne väärkohtlemine – tuntud ka kui psühholoogiline väärkohtlemine, võib hõlmata:

• Ignoreerimine: Kas füüsiline või psühholoogiline – vanem või hooldaja ei vasta lapse tähelepanu vajadusele.
  
• Kõrvaleheitmine. Lapse vajadustele mitte vastamine (nt keeldumine lapse puudutamisest, lapse vajaduste eitamine , lapse naeruvääristamine).
  
• Isoleerimine. Vanem või hooldaja ei luba lapsele normaalset sotsiaalset suhtlust kaaslaste, pereliikmete või teiste täiskasvanutega. Võib sisaldada ka lapse “vangistamist” või lapse liikumisvabaduse piiramist.
  
• Ärakasutamine. Last julgustatakse või sunnitakse käituma ebasündsalt või illegaalselt. Võib sisaldada enesehävituslikku või antostosiaalset käitumist vanemate või hooldajate poolt.
  
• Verbaalne solvamine. Hõlmab pidevalt halvustamist, naeruvääristamist või verbaalseid ähvardusi.
  
• Terroriseerimine. Lapsevanem või hooldaja ähvardab või kiusab last ja loob sellega hirmu õhkkonna lapse jaoks. Terroriseerimine võib hõlmata lapse või lapse armastatud lähedase (õe, venna, lemmiklooma või mänguasja) ohtlikku või kaootilisesse olukorda. Samuti võib vanem esitada lapsele jäiku või ebareaalseid ootusi, ähvardades millegagi, kui neid ootusi ei täideta.
  
• Lapse hooletusse jätmine. See väärkohtlemine võib sisaldada hariduslikku hooletusse jätmist, kus vanem või hooldaja keeldub lapsele vajalikku haridust pakkumast; psüühilise tervise hooletussejätmine, kus vanem ignoreerib lapse vajadust saada abi psühholoogiliste probleemide korral, meditsiiniline hooletussejätmine, kus vanem keeldub lapsele abi osutamast meditsiiniliste probleemide korral.
  

Emotsionaalset väärkohtlemist on tihti keeruline defineerida ning eksperdid nõustuvad, et enamus vanemate puhul esineb aeg-ajalt negatiivset suhtimist või tegusid , mida ei käsitleta emotsionaalse väärkohtlemisena. Isegi mustervanematel tuleb aeg-ajalt ette hetki , mil nad kaotavad kontrolli ning ütlevad oma lastele valulikke asju, ei suuda neile pakkuda soovitud tähelepanu või hirmutasid soovimatult oma lapsi.
Emotsionaalse väärkohtlemise eksperdi, James Garbarino sõnul on tõeliselt ohtlik aga püsiv, krooniline muster, mis lapsi alavääritab ja õõnestab nende enesehinnangut.
Emotsionaalne väärkasutamine võib ja juhtub kõikides perekondade tüüpides hoolimata nende taustast . Enamus vanemaid soovivad oma lapsele parimat, kuid mõned vanemad võivad oma lapsi tänu stressile, kehvadele vanemlikele oskustele, sotsiaalsele isolatsioonile ja piiratud ressurssidele füüsiliselt ja vaimselt kahjustada.
Nad võivad oma lapsi ka väärkohelda, kuna nende vanemad või hooldajad väärkohtlesid neid endeid lapsepõlves.
Emotsionaalse väärkohtlemise tagajärjed
Douglas Besharov (1990) kirjutab oma raamatus Recognizing Child Abuse: A Guide for the Concerned, et “Emotsionaalne väärkasutamine on täpselt samasugune rünnak lapse psüühika vastu nagu on rünnak lapse keha suhtes”.
Lapsed, keda pidevalt ignoreeritakse, häbistatakse, terroriseeritakse või alandatakase, kannatavad täpselt sama palju, kui isegi mitte rohkem, kui neid oleks füüsiliselt rünnatud.
Danya Glaser (2002) leiab, et emotsionaalne väärkohtlemine võib avaldada tugevamat mõju lapse arengule kui füüsiline väärkohtlemine.
Imik , kelle emotsionaalse hoolitsuse vajadust pidevalt igoneeritakse (isegi siis, kui tema eest on füüsiliselt hästi hoolitsetud), võib hooletusse jäetuse kätte ära surra. Lapsed, kellele on pakutud vähe emotsionaalset hoolt võivad muutuda murelikeks ja ebakindlateks lasteks, kellel on madal enesehinnang ja aeglane areng.
Kuigi emotsionaalse väärkohtlemise nähtavad märgid lastel võivad olla raskesti märgatavad, on peidetud emotsionaalse väärkohtlemise armid nähtavad mitmetes käitumisviisides, sh ebakindluses, madalas enesehinnangus, enesehävistuslikus käitumises, vihaaktides (näiteks asjade põlemapanek ja julmus loomade vastu), eemaletõmbumine , põhioskuste kehv arengutase, alkoholi või narkootikumite väärkasutamine, enesetapp, raskused suhete loomisel ning võimetus pidada töökohtadel kaua vastu.
Emotsionaalselt väärkoheldud lapsed kasvavad üles, arvates, et nad on mingis mõttes puudulikud. Jätkuv emotsionaalse väärkohtlemise tragöödia seisneb selles, et need lapsed saavad kunagi ise lapsevanemateks ning võivad jätkata seda mustrit oma laste peal.
Kasutatud kirjandus
Middlebrooks, J. S., Audage, N. C. (2008). The Effects of Childhood Stress on Health Across the Lifespan. Atlanta: National Center for Injury Prevention and Control of the Centers for Disease Control and Prevention.
Quevedo, G. M., ja K. (2007). The Neurobiology of Stress and Development .Advance 145-65. Annual Reviews
Emotional abuse. American Humane Association http://www.americanhumane.org/children/stop-child-abuse/fact-sheets/emotional-abuse.html (17.10.2014)