haigetele ettenähtud toitu kilekottidesse topivad, et seda õhtupimeduses koju tassida (Raud 2008: 112). ,,Kari näljaseid!" porises kiltri lesk, vaadates matuseliste säravaid silmi, kui nood vorstirõngastest unistades jumalateenistust kuulasid ja hauda kinni ajasid (Kivirähk 2006: 47). Sel ööl ta sealt enam koju minna ei julgenud, jõi end täis ja magas kuudis koos kõrtsmiku koeraga, kes tundis sulase kuuel lehma hõngu ning lakkus teda nagu suurt supikonti, mille küljes veel küllaga liha (Kivirähk 2006: 55). Hommikul polnud tuisk ikka veel vaibunud ning rehepapp mässis end tugevasti kasuka sisse, enne kui söandas nina välja lumemöllu kätte torgata (Kivirähk 2006: 151). ,,On tõestatud," kõneles ta, ,,et asjad ei saa olla teisiti: kuna kõik on tehtud teatavaks otstarbeks, siis on on see otstarve tingimata ka kõige parem. Pandagu hästi tähele: ninad on tehtud prillide kandmiseks, ja meil ongi prillid
ette ka kaksikuid. Poeg on sündides paljas ja abitu. Õige mitu kuud on nad tihedalt emaga seotud. Emased saavad suguküpseks 5-10-aastaselt, isased 7-8-aastaselt. Potentsiaalne eluiga on 60 aastat. Šimpansid söövad peamiselt taimset toitu, mis koosneb mahlakatest puuviljadest, lehtedest, pähklitest, noortest võrsetest, seemnetest ja puukoorest, kuid ei põlga vahel ka sipelgaid ja termiite. On jälgitud, kuidas šimpans pistis kepikese sipelgapessa ning lakkus siis selle peale kogunenud sipelgaid. Mõndade teadete kohaselt valmistavad šimpansid endale jooginõu lehe torbikuks keerates. Lävimisel kasutavad šimpansid umbes 30 erinevat häälitsust ; suurt osa etendavad ka käte žestid ja kehaasendid. Eriline osa on näoilmel. Nende näoilme muutusi kirjeldatakse erutuse, hirmu, nutu ning naeru korral. Huvitaval kombel sulevad nad nuttes silmad ja karjuvad valjusti. Erinevalt inimestest ei voola neil silmist pisaraid. Maiuspala saamisel manavad
Mõjuv tegur oli ka see kui Huhuu varastatud poekorvi seest tükk liha välja tuli, Popi polnud ammu liha saanud ning ta hindas seda väga. 5.Kuidas muutus Huhuu pärast kohtumist koertega? Ta ilmselt ei oodanud sellist kohtlemist sest Popi oli küllaltki alandlik. Ta uhkus oli saanud riivata ja ta oli mornim, vaiksem, ehmunud ja kartlik. 6.Kuidas soojendasid üksteist Popi ja Huhuu külmadel talveõhtutel? Nad magasid kõrvuti, Huhuu sasis Popi pead ning Popi lakkus Huhuu käsi. 7.Kommenteeri järgmist tsitaati: „Ja ta leppis uue Isandaga. Ta oli harjunud kedagi kartma ja austama. Ta oli vana, haige ning ogar. Temale sai sellestki isandast.“ (Tuglas 1971: 259) Ta leppis uue Isandaga, sest tal polnud harjumust üksi hakkama saada, ta oli harjunud kellegi peale lootma, kedagi austama. Ta oli liiga vana ja ei jaksanud Huhuule vastu hakata, lihtsam oli temaga leppida kui uue Isandaga 8. Kuidas novell lõpeb? Mis saab Popist ja Huhuust?
Ta leiab, et rahvas on erakordselt töökas ja viljakas, nad puhkavad vaevalt mõne tunni ning toimetavad nii päeval kui ka öösel. Nad kardavad võõraid, aga on heatahtlikud tuttavate vastu. 2) Kirjelda, kus pidas mõisarahvas pulmi ja millised olid pulmakombed. Nad pidasid pulmi linnades ja suurtes alevites, kuhu olid ehitatud suured gildimajad. Pärast söömist hakati kohe tantsima, amelema, jooma ja priiskama. Kes kõige paremini lakkus, priiskas, lõi, torkas ja rüseles, see sai kõige esimeseks kukkeks, ta seati teiste poolt ülemisse otsa istuma ning talle anti au. Sama oli eestlaste pulmas
" Tegemist on 1964 aastal välja antud luulekoguga. Luulekogu andis välja Eesti Riiklik Kirjastus. Selle on koostanud Paul Rummo ning kujundanud ja illustreerinud on Heldur Laretei. Raamat maksis väljaandmise hetkel 30 kopikat. Täpsemalt olen teile tutvustamiseks valinud luuletused: ,,Koer" , ,,Oh Kanarbi, oh lilleke!" , ,,Talvine tihane" , ,,Sa oled kui salanaine" ja ,,Mees pole pikem kübarast" ,,Koer" Juhan Liiv. Koer lakkus kutsikaid õrnasti Ja seadis neid kõikepidi ... Ei olnud neid tarvis kellelgi, - nad ära uputati. Ja vana koer, kui ennegi, sõi, kaitses lukku ja taba ja haukus just nagu ennegi ja mängis ja liputas saba. Analüüs: Luuletus räägib kellegi ära kasutamisest. Näitena on toodud koera ära kasutamine , kus koer kas hirmust või millesti muust unustab ära toimunu ning käitub nagu enne. Koer on metafoor, mille all mõeldakse tegelikult inimest. ,,Oh kanarbik, oh lilleke!" Juhan Liiv
Oma riigis on ta halastamatu valitseja kes ei tunne armu Karistab kurjategijaid halastamatult. Aga see eest oli ta õiglane. Hadese kaaskond Kerberos on kolme pealine koer kes valvas et allmaailmast keegi välja ei läheks.Tulijate üle oli tal alati hea meel.Kui keegi tuli allmaailma tuli neil alati Põrgukoerast mööda minna. Kerboros lakkus tulijate jalgu ja liputas saba ,aga kui keegi lahkuda üritas oli ta tundmatuseni muutunud paljastas kihvad ja hakkas raevukalt haukuma.Et Kerberost hirmu äratavamaks teha on talle omistatud jutustajate poolt 50 pead ja saba olevat mao pea. Persephone on Hadese abikaasa ja ühtlasi ka Allmaailma kuninganna. Persephone on
näeb. 3. Tegemist on kolmandas isikus jutustatud looga. Jutustaja räägib kõike läbi tegelaste vaatenurga. Kogu lugu on läbi koera silmade ning jutustaja annab seda edasi. See antakse edasi üsna täpselt koera emotsioone ning tundeid kirjeldades ja selgitades. Näide: ,,Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda.,, Justus on kasutatud ka siirdkõnet ehk siis jutustaja vahendab tegelase sisemonoloogi tema- vormis. Näide: ,,Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on?,, Jutustaja teadmiste haare pole täielik, vaid see on piiratud. Ta ei tea kõike, vaid toob lugejateni vaid tegelaste vaatenurga. 4
koheldi üsnagi karmilt, söögiks anti vaid juurikatest ülejääke. Ilmselt oli Huhuu sellist käitumist ära teeninud, olles väga agressiivne. Kui aga kõnealune tegelane vangistusest välja pääses, hakkas ta muutuma. Esialgu käitus samuti agressiivselt ning ülemeelikult, lõpuks, alkoholi mõju all, hakkas leebemaks ning leplikumaks muutuma. ,,Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. Nad magasid ühes ja soojendasid teineteist. Purjus Huhuu otsis Popi pead ja Popi lakkus ta käsi.'' Mina leian, et novelli mõte on küllaltki sügav. See pani mind mõtlema selle üle, et isegi inimene, kes elab külluses, võib millegi halva juhtudes sellega aja möödudes leppida, üritamata olukorda muuta. Sel momendil, kui inimene hakkab allaandlikult leppima halvaga, muutub tema elu aina sandimaks. Näiteks kui konnad asetada keevasse vette, jätavad nad kohe elava maailmaga hüvasti. Kui aga asetada konnad külma vette, mis aeglaselt kuumaks läheb, harjuvad konnad aina
Vahepeal peatus rakend John Thortoni onni juures, Buck oli väsinud, ning lamas maas, ega tahtnud üles tõusta, Hal hakkas teda peksma, peksma väga kõvasti, John Thorton läks Halile kallale, ja võttis Bucki enda hoolde. Kui rakend jääl sõitma hakkas vajus ta jää alla, mitte keegi ei jäänud ellu... Buck ei olnud seal ainuke koer, seal olid veel Skeet ja Nig. Skeet oli väike emane koer, kes pakkus igaühele armastust, ning lakkus alatasa Bucki haavu. Nig oli ka sõbralik kuts, kellel oli alati hea tuju, ning ta loomus oli piiritult hea. Lõpuks saabusid Johni kompanjonid ja head sõbrad Hans ja Pete. Nad saabusid parvel. Buck armastas väga Thortonit, ta imetles teda, ning päästis mitu korda ta elu Circle Citys läks Burton, õel mees tülli, John astus vahele, ning sai rusikaga näkku, Buck läks tema kaitseks välja, ning hüppas kuritahtliku mehe kõrri kinni. Oli
Jakob lisab aineid, mida tuuakse) Jakob: Supp on valmis. Ehk maitsete? (Peakokk laseb lusika tuua. 1.kokk maitseb, annab 2. , siis saab peakokk. Proovib. On võlutud) Kõlab kell. Peakokk: Kui parajal ajal! See tähendab, et härra ootab lõunat. Tead, väikemees, sa oled sel alal päris meister. Kammerteener: Isand ootab lõunat. (Kammerteener viib toidu härrale. Kokad lähevad järgi.) 1.kokk: Nõnda pole toit talle kunagi maitsenud. 2.kokk: Härra lakkus ääredki puhtaks. Peakokk: Sa võid lossi jääda. Jakob: Tänu taevale, et kõik nii hästi läks. Aga mida ma homme härrale lõunaks teen? Aga siin on ju hani! Selle lasengi homme ahju panna. Hani: Kui torgid sa mind, siis hammustan sind! Kui kaela mul keerad, külma hauda siis veered. Jakob: Tuhat ja tuline! Sina... te oskate rääkida, haneneiu. Oh, ärge olge nii kartlik, ma
VIIKINGITE MAAILMALOOMINE: Kõigepealt oli tühjus, siis tekkis 2 poolust: soe naba ja külm naba, kes sünnitasid hea ja paha. Hea ja paha läksid omavahel võitlema. Algul võitsid kolm paha, kuid siis jäi hea peale ja paha hakkas sulama. Sulanud tilgast sündis esimene elusolend Ymir (saksapäraselt Omir). Ymiril sündis 2 last suvi ja talv. suvi ja talv olid hiiglased, keda toitis ülisuur lehm nimega Audumbla. Kui lehm kaljut lakkus, sündis esimene inimene MEES. Tema nimi oli Bjorn. Ta võttis hiiglasliku naise ja sai temaga 3 last ODINI (ühe silmaga), VILI(tahe) ja VEE(valu). Inimesed said maailma valitsejaks ja tapsid Omiri, tegid tema nahast maa (tapsid ka tema soost hiiglased). Suve ja talve järglasteks oli ÖÖ ja pimeduse järglaseks oli päev. Päeval oli 2 last: SOL (päike), MAN (kuu). Esimene päev lõppes kui hundid ajasid päikest taga, nad sõid ära päikese ja kuu.
Pesi ehitavad nagu orangutanidki, võra keskossa. Päevaseks puhkuseks rajatakse pesa maapinnale või puu otsa. Tehistingimustes teevad nad pesa kaltsudest ja paberist. Toitumine Šimpansid söövad peamiselt taimset toitu, mis koosneb mahlakatest puuviljadest, lehtedest, pähklitest, noortest võrsetest, seemnetest ja puukoorest, kuid ei põlga vahel ka sipelgai ja termiite. On jälgitud, kuidas šimpans pistis kepikese sipelgapessa ning lakkus siis selle peale kogunenud sipelgaid. Šimpansid Tanganjikas tapavad ja söövad väikesi ahve. Teadete kohaselt valmistavad šimpansid endale jooginõu lehe torbikuks keerates. Karjaelu, imetamine Šimpansite karjaelu seisneb ühises toiduotsimises ja mitmesuguses omavahelises suhtlemises. Pojad ja 3-8-aastased noorloomad veedavad palju aega mängides. Kui nad vanemaks saavad, siis asenduvad mängud täiskasvanute rituaalse karvaotsimisega. Šimpansid sigivad läbi aasta.
meri ainult terve paadirahva saamisega ohvritena. Paadisolija Alandi oli vaikselt hulluks minemas, mõtles muudkui asjadele mida oleks pidanud veel kodus tegema ja mis tegevustega ta jätkab kui kord see paadisõit läbi on ning lõpuks arvas ta end nägevat kaevu ning asus vett lakkuma sellest. Ent teised reisijad tõid ta tagasi reaalsusesse püüdes teda eemale tõmmata ühe reisija käest, mida ta lakkus arvates et see on vesi. Hiljem jätkub Alandi hullumeelsus, kui ta mõtleb kodust ja saunast ning puhastest linadest. Ta läheb paadi äärele ning taipab, et seal pole sugugi tema hoov kuid keegi paneb talle jala ette ja ta lükatakse merre. Mees kes seda tegi, oli Andrus Sipria, kes veel naeris, et vajus kohe põhja nagu kivi. Enda teo õigustamiseks oli tal kolm põhjust kättemaksuks liiga soolase singi eest, tegu oli juhtunud koerusest ja ei suutnud end
ning armastus, kuid nukrusenoot oli neis alati sees. 5.4 EI NÄE ENAM! Tegu on Juhan Liivi viimastel eluaastatel avaldatud luuletuste koguga (1913. aastal). Luuletustes on sees mõte, nagu poleks enam elu väärt midagi, kõike on võetud kerge irooniaga. Irooniliste luuletuste vahele on pistetud loodusluuletused, mis on samuti täis nukrust. KOER (1910. a) Koer lakkus kutsikaid õrnasti ja seadis neid kõikepidi .. Ei olnud neid tarvis kellelgi- nad ära uputati. Ja vana koer, kui ennegi, sõi, kaitses lukku ja taba ja haukus just nagu ennegi ja mängis ja liputas saba.
Koma pannakse ka järeldusseost märkivate sõnade järelikult, seega, niisiis, seetõttu, selle tagajärjel, selle tulemusel ette: Väljas on alles pime, seega võib edasi magada. Samuti seletusseost märkivate sõnade nimelt, see on (s.o), see tähendab (st) ette: Romeo lahkus, st kohe läheb lugu traagiliseks. Kui järgnev osalause järeldab eelmisest, pannakse nende vahele mõttekriips (mõttekriipsu asemel saab mõelda järelikult): Puhh lakkus juba purgigi üle Jänesele enam mett ei jätkunud. PÕIMLAUSE osalaused on alistusseoses. Kõrvallause täpsustab pealause või kõrgema astme kõrvallause mõnd lauseliiget. Kõrvallauset seob pealausega alistav sidend, mis kuulub kõrvallause koosseisu ja paikneb selle algul, ning kõrvallause vaste pealauses (see võib vahel ka ära jääda). Vaatasin (seda), millele ta osutas. Rebase-onu teadis, et Jänku-onu tuleb varsti oma nukku vaatama, ja puges põõsasse peitu.
Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga. « No -- no -- no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead. Popi sirutas ta käe all, liputas hända, haigutas
Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda, Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga. « No — no — no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead.
POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. SAATEKS Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud Friedebert Tuglas (1886-1971) on väitnud, et novelli "Popi ja Huhuu" idee tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. tärkas tal 1911. a
POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. SAATEKS Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud Friedebert Tuglas (1886-1971) on väitnud, et novelli "Popi ja Huhuu" idee tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. tärkas tal 1911. a
variant. Järgnevalt on toodud kaks näidet, mis kirjeldavad mängu üht osa -- dialoogi kahe mängija vahel: 1. Nõelamüüja: "Tere!" Nõelaema: "Tere, tere! Mis sul müüa on?" Nõelamüüja: "Mul on nõelu." Nõelaema: "Too näha!" (Ambla) 2. Nõela otsija: "Tere!" Esimene reasseisja: "Tere, tere! Mis sa otsid?" N: "Nõela otsin." E: "Kus sa selle panid, mis ma sulle eile andsin?" N: Tuli kassi kaaburista, viru silma viiburista, lakkus leeme lännikusta, viis ta nõela minnessagi." E: "Mis seal nõela taga oli?" N: "Tükk sinist, teine punast, kolmas kullakarvalist." E: "Missugust nõela sa tahad?" N: "Peenikest." E: "Võta tagant seinast!" ( Haljala 1890/1) Neis dialoogides on teatav sarnasus, kuigi tekstid on erinevad. Nad ühe ja sama mängu -- nõelamängu -- kaks erinevat üleskirjutust, tõenäoliselt ka erinevad mängusituatsioonid -- ühe mängutüübi - nõelamängu - kaks varianti.
kooslusele. (Cotterell, 2001, lk 167) Maailm kasvas välja hiiglaslikust kuristikust, Ginnungagap-st, ehk haigutavast tühjusest. Põhja pool olevast pakasemaast Niflheimist (hiljem ka surnute maa) ja lõunakaares piirnevast tule asupaigast Muspellist. Nende kõigi kokkusaamisel tekkis savi, kui oli võimalik elu algus. Savist sündis hiid Ymer(jäähiid). Maailaloomise alguses oli olemas ka hiiglaslik lehm Audhumla, kelle piimamerest hiiud toitunuks said. Maa mida lehm lakkus (rohtu ju veel ei kasvanud), sünnitas Odini vanaisa Bure e. Looja. (Allan, 2004, lk 36) Müüdi järgi lõi maailma siiski Odin, pärast Ymeri tapmist. Tema verest loodi mered, järved ja jõed, kehast mäed, orud ja taevas. Midgar e. Inimeste elukoht, Asgard e jumalate kodu. (Allan, 2004, lk 37) Asgarit ja Midgarit ühendas omavahel sild Bifrost, keda valvas Heimdal.(cotterell, 2001, lk 181) 2.1 Vaanid ja aasid Põhjala maailmas elas kaks jumalasugu
Vanimad lood : ,,Vanem Edda", ,,Snorri Edda/ Noorem Edda", ,,Beowulf". Maailma loomine 1.= kõigepealt oli tühjus (rohkem kui mitte midagi), mis kahestus: soe naba ja külm naba. Soe naba tõmbab jääd külmalt nabalt enda poole. Soojus on elu alus ja tugevam. Jääst eraldus tilgake (Ümir). Ümiril sünnib 2 last: talv ja suvi(2 poolust sai kokku). Nad on hiiglased ja toituvad ürglehma piimast (Augundla). Ta on inimeste elu aluseks. Ta lakkus kaljut ja sealt sündis Bur, kelle naiseks saab hiiglane ja neil on 3 last: Odin,Vili ja Ve. 3 võitlesid Ümiriga ja tapsid tema ja kõik hiiglased. Nad olid nüüd tühja maailma valitsejad, mille nad lõid Ümyri nahast. Soojalt nabalt toodi tuletukid valguseks. Ööl ja pimedusel sündis poeg Dag(päev), kellel on 2 last: Manil (kuu) ja Sol (päike). Järsku tulevad hundid ja ajavad kuud/päikest taga, kuni nad alla neelavad (Fenrir neelab päikese)
sai pärastpoole surnute maa. Hvergelmeri nimelisest vulkaanilisest katlast pulbitses välja 12 jõge, mis viisid oma veed Ginnungagapi. Need külmusid selle mõõtmatutes sügavikes jääks ja täitsid tasapisi vägeva lõhandiku. Jää sai kerkides kokku teisal valitseva lõõsaga ja sellest kohtumisest sündinud niiskus moondus kuidagiviisi saviks. Lõpuks tuli savisse elu, millest moodustusid esimesed olendid esimene härmahiiglane Ymir ja lehm Audhumla. Lehm lakkus soolast jääd ning sulatas üles veel mõned olendid, ka esimese jumala Buri. Buri ja hiiglane said Bori vanemateks, kes oli Odini ja tema kahe venna Vili ja Ve isa (Will ja Voe). Kolm venda tapsid hiiglase Ymiri ning kasutasid tema keha, et luua meie maailma. Tema veri leotas läbi terve universumi ja uputas kõik peale kahe hiiglase. Verest sai ookeanide ja järvede vesi, Ymiri kontidest moodustusid mäed ja lihast pinnas.
Kostab kilkeid, naeru kajab Väiksest lumepallist saab Peagi uhke lumest taat. TALV Õues langeb laia lund, Juba sajab terve tund Kõikjal kõrged lumehanged Lastel näpud külmast kanged Eemalt kostab naer ja vile Järvel jää on peegelsile Kui ei kimbuta just tuisud Jalga paneme me uisud Ei hirmuta meid jäine tuul Kõigil rõõm on talvest suur LUMEMEMME BEEBI Lumememme beebi Sõi külma valget lund Ta nägu oli naerul Nii möödus süües tund Ta hammustas ja limpsis Ja lakkus külma lund See oli tõesti maitsev Nii möödus tund ja tund Ei lumememme beebil Lumest küll ei saa Ta teab, et süües temastki Lumememm kord saab KINDAD KÄTTE, MÜTSID PÄHE, MUIDU ÕUE ME EI LÄHE. Lapsed tuppa tali tuleb, lumelell on õues ju. Linnud läinud lõunamaale, lilledel on surmakuu. LUMEMEMM Lumememm sa naljamees, Sul on punanina ees, Mustad silmad,must on suu, Nägu ümar nagu kuu, Kui sind paitab päikene, Sulad hoopis väikeseks. VIKERKAAR Päike õimis kiiri vihmaga,
Siis lükkas ta mu selili lauale ja hakkas... Ajalooõp. oli end vahepeal püsti ajanud. Ta võttis kapist mingi kahtlase pudeli, kulistas sellest poole alla ning sundis mind ülejäänut jooma. Madis võttis pudeli ära ning lõi õpetajat sellega. Pudel purunes kildudeks. Õpetaja lamas oimetult põrandal. ma ei näinud teda kordagi üles tõusmas enne minu lahkumist. Kuid Madis lasi mul minema minna alles kahe tunni pärast. Ta võttis enda püksid jalast ära ja lakkus mu keha. Ma rabelesin siiani. Mul oli kõle. Ma rabelesin. Ta tegi seda kõike aeglaselt aga kiirus ei loe! Ta tegi seda. Kui ta oli selle lõpetanud, andis ta mulle mu riided ning aitas mind riidesse panna(nagu ma poleks selleks piisavalt suur). Ta toppis mu rinnahoidja vahele sajalise ning saatis mu klassiukseni. Järgmisel nädalal oli koolipidu. Ma nägin seal Madist, ta märkas ka mind. Tegelikult ta lausa otsis mind selle rahva hulgast
panemist ja kurk kiletamist. Palun vaikust, ma arenen ! Enne minuga kohtumist ei uskunud keegi, et põrgu on olemas:P I have the pussy, so I make the rules. Põrka pannile pelmeen! Hell was full... So im back! Krokodill lööb merel lupsu, järab surnud teletupsu, kurb on loomakese amet, sitalt seedub lilla samet. Miks pannakse orkaanidele naiste nimed: tulles on nad märjad ja metsikud, kuid lahkuvad koos sinu maja ja autoga. *Esimene suudlus tekkis kui isane roomaja lakkus emast andes selgel kuid delikaatsel moel mõista et to on sama maitsev kui see putukas kelle ta eelmine päev lõunaks oli söönud Smile:D:D "Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikult ja rõõm tulevikule." Hiina vanasõna "Pole midagi haletsusväärsemat kui mees, kes kõike tahab ja midagi ei suuda." M. Claudius "Kõige kummalisem on see , et mida kaugemale sa jõuad ja mida rohkem sa teed, seda rohkem tajud ja näed, kui vähe sa tead ja oskad sellest, mida võiksid teada ja osata
Preester, kes oli tagasi saanud oma sünge ja tähtsa ilme, andis Quasimodole märku ja tõmbus vaikides tagasi. Quasimodo astus nüüd ees, rahvast teelt kõrvale tõugates. Kui plats ja rahvas neile juba selja taha oli jäänud, tahtis salkkond uudishimulikke ja päevavargaid neile järele minna. Nüüd asus Quasimodo taha ja järgnes ülemdiakonile tagurpidi jändrikuna, tigeda peletisena, valmis igaühele kallale kargama. Ta pingutas oma liikmeid, lakkus oma metssea-kihvu ja urises vihase metsloomana, hoides rahvahulga hiiglalainetust vaos ainuüksi mõne liigutuse või pilguga. Nad mõlemad lasti minna kitsasse hämarasse tänavasse, kuhu keegi ei julgenud järele tulla: juba ainuüksi Quasimodo õudne, hambaid kiristav kogu kaitses jälgimise eest. «Väga hämmastav!» lausus Gringoire. «Aga kust, kurat võtaks, saaksin ma õhtust süüa?» 66 IV. PAHANDUSED, MIS VÕIVAD TULLA, KUI ILUSALE NAISELE
püh- 30 kis kui tuul minema, Tarapita rõõmukisaga tagantjärele. «Oh jumal!» karjatas Emmi kohkudes. «Katsume nii ruttu järele, kui saame!» ütles Jaanus ja hakkas mära ergutama. Aga enne, kui nad sada sammu jõudsid sõita, nägid nad, kuidas tuline täkk Oodoga üle laia augu hüpates õhku kerkis ja lähemal silmapilgul koormata edasi tormas, kuni metsa kadus. Nad leidsid Oodo minestanult maas lamamas. Tarapita lakkus hingetu isanda silmi. Jaanus kummardus elutu junkru keha üle, rebis ta riided eest lahti, surus kõrva südamekoha vastu ja ütles püsti tõustes: «Ta pole muud kui minestanud -- vist peapõrutuse pärast.» «Aga ta ärkab jälle ellu ja saab pea terveks?» hädaldas Emmi. «Kui ta ärkab, pole tal vist enam kondivalugi. Aga nüüd peame ta Prohveti-Pardi juurde kand-ma. Istu sina jälle hobuse selga ja võta minu mära oheliku otsa. Ma võtan Oodo selga. Küll me ta ellu äratame.»
annaabi.ee 
