Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kuu atmosfäär ja pinnaehitus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kraatri, augu, valli, hüpotees, looded, kuule, lennanud, kraatreid, regoliit, mõõn, tõmme, ajaga, mandriline, koguni, suuremaid, atmosfäär, kivimitest, esinevate, taevakeha, tükk, üldandmed, 3476, 1022, tiirlemisperiood, raskuskiirendus, avaneb, vaatepilt, orge, kuulsaid, pikksilma, läbimõõdud, tihedamalt, lõunaosa, kraater, 6600, vahekauguspaistev piirkond Kuul vähenema ning Päikese loojumise ja Kuu tõusu vahele hakkab jääma üha pikem ajavahemik. Seda aega kutsutakse vanaks kuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant. 3 Kraatrid Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul)
Edaspidi hakkab valgustatud osa vähenema ja ta tõuseb üha hiljem pärast päikese loojumist, olles viimasest veerandist alates nähtav vaid pärast keskööd. Seda aega kutsutakse vanakuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa ja terminaatoril Päike loojub, st. Kuul on õhtu. Faasid korduvad iga 29 ja poole päeva järel. Kui kuusirp on väike, siis võib Kuu valgustamata osal märgata nõrka helendust. Seda nimetatakse tuhkvalguseks ja selle põhjuseks on Maalt Kuule peegeldunud valgus. Nähtus on analoogiline kuuvalgetele öödele Maal. Võiks öelda, et Kuul on parasjagu "maavalge öö". Kuna Maa on Kuust suurem ja parem peegeldaja, siis on Kuul "maavalgel ööl" tunduvalt valgem kui kuuvalgel ööl Maal. Tuhkvalgusega osa tundub olevat väiksema läbimõõduga kui sirp. Siin on tegemist puhtalt nägemise iseärasusega: tugevamini valgustatud ese näib suuremana sama suurest, kuid nõrgemini valgustatud esemest. Kuuga on seotud ka varjutused. Kuu on väike
Kahe täiskuu vaheline periood 29 päeva 12 tundi ja 43 minutit e. Raskusjõud pinnal 1 /6 Maa raskusjõust f. Heledus 1 /425 000 Päikese heledusest g. Keskmine tihedus 3,3 g/cm3 2. Välisilme: Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse aja jooksul meteoriitide poolt puruks. Regoliidi paksus ulatub mõnest meetrist noortel meredel
Luna 3 1959. aastani ei olnud keegi Kuu tagakülge näinud. Sama aasta oktoobris lähetas Vene tehiskaaslane Luna 3 (all) Maale esimesed Kuu tagakülje fotod "Igavese päikese tipp" Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" – piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi. Päritolu Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi. Apollo-lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi: Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu
Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 000 km. Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant. Välisilme, pinnaehitus, atmosfäär Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on kraatritega kaetud Kuu valdavalt mandriline tagakülg. Esiküljel on kraatritega kõige tihedamalt kaetud mandriline lõunaosa,
...............................................................................6 1.3. Kuu pinnaehitus...............................................................................................................8 1.4. Kuu sisemus.....................................................................................................................9 1.5. Kuu tekkimine................................................................................................................10 2. REISID KUULE................................................................................................................... 12 2.1. Apollo 11....................................................................................................................... 12 2.2. Armstrongi samm Kuu pinnale......................................................................................12 2.3. Apollo 12.....................................................................................................
Tiiru ümber Maa teeb Kuu 27,32 päevaga. Peale selle pöörleb ta veel ümber oma telje. Kuna Kuu on küllalt piklik, siis muutub tema kaugus Maast piirides 356 410 km kuni 406 700 km. Sellega kaasnevat Kuu näiva suuruse muutumist oleks isegi silmaga märgata, kui saaks Kuud neis asendites korraga taevas näha. Et Maa ja Kuu tiirlevad ümber ühise raskuskeskme, nimetatake neid ka kaksiplaneediks. Kuu on Maa poole alati sama poolkeraga, sest Maa tekitatud tõus ja mõõn on Kuu pöörlemis- ja tiirlemisperioodiga võrdustanud. Kuid seejuures esineb teataval määral libratsiooni - optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes, samuti Maa mõõtmete olemasolu. Nii on Kuu näiv pöörlemine Maa suhtes kiirem, kui Kuu Maale lähemale tulles tiirleb kiiremini, ja aeglasem, kui Kuu on Maast kaugemal, kuna aga tegelik pöörlemine on ühtlasem. Optilise libratsiooni
udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline, need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast. Kuu esikülg on väga mereline ja tagakülg palju tasapinnalisem, seal on ainult kaks merd. Kuul lähimal vaatlusel on näha seal mitmeid mäeahelikke, orge, lõhesid ja kraatreid. Mägedele on nimed pandud Maal asuvate mägede järgi, nt Alpid, Kaukasus jms. Kraatritel on eelkõige teadlaste kuid ka mõnede muude tuntud isikute nimed .( Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve, O.W. Struve) Kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on väga palju. Meredes hõredamalt, mandri osas tihedamalt. Kraatrite põhjuseks on meteoriidid.
Kivimiproovide vanuse määramine näitab, et basseinid on tekkinud 3,85 kuni 4,0 miljardit aastat tagasi toimunud intensiivse meteoriitidega pommitamise käigus. Merede pind aga koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. 5.Miks on Maale nähtav vaid üks külg Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. 6.Kuidas ja miks tekivad tõus ja mõõn Maailmamere looded ehk tõus ja mõõn on taevakeha kuju perioodilised moonutused, mille põhjustab teise taevakeha gravitatsiooniline külgetõmme. Peamiselt tekitavad Maal loodeid Kuu ja Päike, kusjuures Kuu osatähtsus on 2,17 korda suurem kui Päikesel. Kuu ja Päikese põhjustatud looded on perioodilised ja nende periood on kõikjal samasugune. Kuid looded kujutavad endast mitme erineva perioodiga võnkumise summat ja nende komponentide amplituudide suhe varieerub
· Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi. · Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim kaugus 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 000 km. Kuu pind Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud transheed olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid "Apollo 12" astronaudid. Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse aja jooksul meteoriitide poolt puruks
Edaspidi hakkab valgustatud osa vähenema ja ta tõuseb üha hiljem pärast päikese loojumist, olles viimasest veerandist alates nähtav vaid pärast keskööd. Seda aega kutsutakse vanakuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa ja terminaatoril Päike loojub, st. Kuul on õhtu. Faasid korduvad iga 29 ja poole päeva järel. Kui kuusirp on väike, siis võib Kuu valgustamata osal märgata nõrka helendust. Seda nimetatakse tuhkvalguseks ja selle põhjuseks on Maalt Kuule peegeldunud valgus. Nähtus on analoogiline kuuvalgetele öödele Maal. Võiks öelda, et Kuul on parasjagu "maavalge öö". Kuna Maa on Kuust suurem ja parem peegeldaja, siis on Kuul "maavalgel ööl" tunduvalt valgem kui kuuvalgel ööl Maal. 3 Kuu on väike. Tema läbimõõt 3476 km on ligi 4 korda ja mass koguni 81 korda väiksem kui Maal. Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda maisest väiksem, st. iga asi kaalub
Keskpäeval tõuseb ekvaatoril temperatuur 110°C, öösel enne Päikese tõusu langeb aga 180°C. Foto. Maa ja Kuu XII klass Astronoomia Ivo Eesmaa Kuu faasid Viimane veerand Pärast keskööd Noorkuu Täiskuu Õhtutaevas Esimene veerand XII klass Astronoomia Ivo Eesmaa Looded Mõõn Tõus Maa Kuu Mõõn XII klass Astronoomia Ivo Eesmaa Kuu pind Atmosfääri Kuul ei ole Palja silmaga on Kuul näha tumedaid laike("mered"). Suurim Tormide ookean pindalaga 2,1 milj ruutkilomeetrit(Kuu kogupindala 38 miljonit ruutkilomeetrit) Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Kuu lõunapooluse lähedal olevate kraatrite vallide
Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant. 2. Välisilme Kuu pinnavorme näeme me palja silmaga, teleskoop toob neid nähtavale veelgi rohkem. Kuud iseloomustab rõngasmägede meteoriidikraatrite rohkus. Läbi teleskoobi näeme me veel mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. 3. Atmosfäär Kuul pole atmosfääri. Kuid mõned tõendusmaterjalid Tsementinuilt vihjavad sellele, et Kuu lõunapooluse lähedal asuvates sügavates kraatrites võib olla veest tekkinud jääd. Kui see osutub tõeks, on see suure tähtsusega tulevastes Kuu-uurimistes. 4. Pinnaehitus Kuu koor on keskmiselt 68 km paks ja varieerub oluliselt 0-st all kuni 107 km-n Korolevi kraatrist põhjapoole Kuu tagumisel küljel
Kuu. 3. Maa haaras temast liiga lähedalt möödalennanud juba "valmis" Kuu enda ümber tiirlema. Praegu loetakse kõige tõepärasemaks nn. hiiglasliku kokkupõrke teooriat. Selle järgi põrkas üle 4,6 miljardi aasta tagasi umbes Marsi suurune keha kokku Maaga.Kokkupõrke tulemusena paisati suur hulk tulist ainet orbiidile ümber Maa, kus sellest moodustuski Kuu. Kuu ajalugu Roomlased panid Kuule nimeks Luna, kreeklased Selene jaArtemis, ning tal on palju teisi nimesid erinevates mütoloogiates Kuud külastas esimesena Vene kosmoselaev Luna 2 1959. aastal Esimesena maandusid kuule Neil Armstrong ja Edwin Aldrin 20. juulil 1969. Kuu faasid Kuu loomine (kuud ei ole näha) Noorkuu Poolkuu (esimene veerand) Kasvav kuu Täiskuu Kahanev kuu Poolkuu (viimane veerand) Vanakuu. Kuu pind Palja silmaga on Kuul näha tumedaid laike, astronoomid kutsuvad
tsirkideks. Kuu nähtava külje pindalast hõlmavad mered u. 30%, tagaküljel on neid ainult 3%. Maale nähtaval küljel, täiskuu ajal selle vasakul poolel olevat laiku(merd) nimetavad astronoomid Tormide ookeaniks. Lisaks on pandud veel nimesid tagaküljel asuvatele meredele, ntks Moskva ja Unistuse meri. 4 3. Kuu pinnas Esimeste automaatjaamade laskumisega Kuule kinnitati, et Kuu pind osutus kaetuks puudritaolise ainega, mida nim. regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, sarnaneb selles osas märja liivaga. Regoliidilise pinnase tõttu olid automaatjaama"Surveyor 3" (1967) poolt jäetud jäljed suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, mil sama kohta külastas"Apollo 12"(1969). Regoliidi paksus ulatub mõnest meetrist kuni mitmekümne meetrini, mis moodustub keskmiselt alla millimeetristest osakestest
Vanimad kivimid paiknevad Kuu mandrilisel alal. Merede kivimid on Kuu pinnale väljunud ja tardunud laava. Kivimite tekke ajal pommitasid Kuud asteroidi tüüpi kehad. Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmu kihiga. Tegelikult asetseb Kuu pinnal regoliidikiht, mille paksus võib olla mõnest sentimeetrist mõne meetrini. See meenutab märga liiva. Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva osakeste voo poolt. Regoliit sisaldab põrke käigus tekkinud klaasjaid osakesi. Kõik pinnal seni lebavad pekstakse aja jooksul meteoriitide poolt puruks. Füüsikalised tingimused Kuu sisemus on praegusel ajal tahkes olekus, kuid minevikus on tõenäoliselt Kuu pindmine ja tuumne osa olnud suuremal ja vähemal määral vedelas olekus. Ühestki pinnaseproovist pole leitud elu jälgi ega vett. Kuul ei ole atmosfääri, hüdrosfääri ega biosfääri. Kuna Kuul pole atmosfääri, siis pole seal midagi, mis temperatuure
Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi. Kuu pind on väga tume, Kuu albeedo on umbes 0,14. Kraatrid Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul). Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste
Peamiselt tekitavad Maal loodeid Kuu ja Päike, kusjuures Kuu osatähtsus on 2,17 korda suurem kui Päikesel. Päikese gravitatsiooniline külgetõmme Maa suhtes on küll 180 korda tugevam kui Kuul, kuid erinevalt gravitatsioonilisest külgetõmbest ei sõltu loodete tugevus pöördvõrdeliselt mitte kauguse ruudust, vaid kuubist. Seetõttu on kõigi ülejäänud taevakehade Maal loodeid põhjustav efekt kaduvväike. Kuu ja Päikese põhjustatud looded on perioodilised ja nende periood on kõikjal samasugune. Kuid looded kujutavad endast mitme erineva perioodiga võnkumise summat ja nende komponentide amplituudide suhe varieerub. Olenevalt komponentide suhtest võivad looded olla pooleööpäevased, ööpäevased ja korrapäratud. 7. Kuu-uurimise kuldajad olid 1960-ndatel, mil Venemaa (N Liit) ja USA pingutasid selle nimel, et konkurenti edestada, eesmärgiks muidugi inimese Kuule saatmine. Tookordse võidujooksu
ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast. Esimesed fotod Kuu tagaküljest edastas Nõukogude automaatjaam Luna 3. "Igavese päikese tipp" Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73- kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi Päritolu Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi. Apollo-lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi: Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest.
Tumedaid laike orbiidi tasandiga peaaegu risti, Merkuuril pole aastaaegu, Kuu pinnal kutsutakse ''meredeks'', heledaid alasid pöörlemisperiood võis olla 8h, Päikese poolt põhjustatud nimetatakse mandriteks. Kuu kraatrite läbimõõdud loodete pärast on see aeglustunud. Päikesesüsteemi ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini, Kuu tumedaim planeet, koosneb 60-70% ulatuses metallidest pinda katab regoliit. Kuul pole atmosfääri, keskpäeval on ja 30% ulatuses silikaatidest. Arvatakse, et koore tihedus temperatuur 110C, öösel aga -180C. Kuu taevas on kogu on umbes sama mis Kuul, Päikese valgus on Merkuuril aeg süsimust (öösel on tähed, päeval Päike koos keskmiselt 6,3 korda intensiivsem kui Maal. Taevas on tähtedega), puuduvad nähtused nagu tuuled, vihm, äike, alati must, sest puudub tihe atmosfäär, päevapoolkeral on pilved, vikerkaar, seal pole heli
põhikomponent on lämmastik. Peale Maa on Titan ainus keha Päikesesüsteemis, mille pinda katavad talvel külmuvad ja suvel sulavad ookeanid. Tihti sajab vihma ja lund, ainult vee osa täidab Titanil metaan. Rhea jäi "Voyager1" kaameratest ainult 72000 kilomeetri kaugusele ja ta pinnal pildistati kuni poolteisekilomeetrilisi objekte. Rhea pind sarnaneb Kuu mandritega, ta on kõige tihedamalt kraatreid täis pikitud keha Päikesesüsteemis. Reljeefi ilmestavad veel ka kaks sirget kanjonit. Ta pinnavormid on nimetatud eksootiliste rahvaste peajumalate või maailma loomise tegelaste nimedega. Kuna Taaroa esindab polüneeslasi ja Torum hantemansse, on eestlasi esindamas piksejumala Uku kraater. Aasia rahvaid esindavad 26 nime, aafriklasi esindab 8 nime, Austraaliat ja Okeaaniat 7 nime, lõunaameeriklasi 5 nime. Iapetus on huvitav kahepalgeline kuu
Võrreldes Io ja Europaga on seda vähe, kuid meie Kuu kõige heledamad alad on veel poole kehvemad peegeldajad. Ganymedese pinnatemperatuur on umbes sama mis Europal. Suurima Galilei kuu pind on hallikaskollast värvi. Pool Ganymedese ainest on silikaadid, pool aga vesi ja jää. Nii rehkendasid teoreetikud kuu keskmise tiheduse järgi. Oletust kinnitavad spektrofotomeetrilised vaatlused ja kraatrite servade kuju -- servad on tekitanud voolava vee pursked kraatri tekkimise käigus. Ganymedese üldiselt väga tasasel pinnal on näha tumedamaid ja heledamaid alasid. Leidub ka veel väiksemaid heledaid, täiesti siledaid piirkondi. Heledamatel aladel on kraatreid umbes 9 kümme korda vähem kui tumedamatel aladel. Heledamad alad on tihedasti täis vagusid, need on 5-15 kilomeetrit laiad ja kuni sada meetrit kõrged. Tumedamad alad on kaetud kraatritega, mille sügavus pole kuskil üle kilomeetri
Second level Third level Fourth level Fifth level Kuu kaatrid Kuu pinnas Esimeste automaatjaamade laskumisega Kuule kinnitati, et Kuu pinnas koosneb puudritaolisest ainest, mida nim. regoliidiks. Kuu pinnal olevaid tumedaid laike nimetatakse meredeks ja heledamaid piirkondi mandriteks. Jäljed säilivad aastaid... Looded ehk tõus ja mõõn Märkimisväärsemaid nähtusi Maal, kuidas Kuu mõjutab meie planeeti nimetatakse loodeteks ehk maailmamerede tõusuks ja mõõnaks. Looded tekivad Kuu ja Päikese gravitatsioonilisest külgetõmbest. Kuu tähtsus selles on 2 korda suurem kui Päikesel.
Võrreldes Io ja Europaga on seda vähe, kuid meie Kuu kõige heledamad alad on veel kehvemad peegeldajad. Ganymedese pinnatemperatuur on ligikaudu sama nagu Europal. Suurima Galilei kuu pind on hallikaskollast värvi. Pool Ganymedese ainest on silikaadid, pool aga vesi ja jää. Seda arvasid teoreetikud kuu keskmise tiheduse järgi. Oletust kinnitavad spektrofotomeetrilised vaatlused ja kraatrite servade kuju. Servad on tekitanud voolava vee pursked kraatri tekkimise käigus. Ganymedese väga tasasel pinnal on näha tumedamaid ja heledamaid alasid. Heledamatel aladel on kraatreid umbes kümme korda vähem kui tumedamatel aladel. Heledamad alad on tihedasti täis vagusid, need on 5-15 kilomeetrit laiad ja kuni sada meetrit kõrged. Tumedamad alad on kaetud kraatritega, mille sügavus on umbes üle kilomeetri. Kuni 5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrid meenutavad kaussi, 5-35 kilomeetrised on lamedad. Suuremad kraatrid on ka lamedad,
tugevam kui Merkuuril, Veenusel ja Marsil. Callisto on kõige tumedam Jupiteri suurkuudest (albeedo 0,2). Tema päevane pinnatemperatuur -120°C, öösel -200°C. Ka Callisto koosneb poolenisti veest nagu Ganymedeski, ainult Callisto pinnal on jääd oluliselt vähem. Suurkuu pind on täis meteoriidikraatreid. Callisto kraatrid on lamedad ja madalad ning paljudel neist on ka tsentraalne lohk, kuna kraatrid tekkisid jääd sisaldavasse ainesse. Kraatreid ümbritsev külmunud vesi tekitab tumedale suurkuu pinnale erevalgeid laike, eemalt särab Callisto nagu kalliskivi. Iseäralikud on suured kraatrid, mis on matrjoska moodi täidetud väiksemate kraatritega nii, et kõigil neil on ühine keskpunkt. Suurim taoline moodustis kannab nime Valhalla ja tema heleda keskosa läbimõõt on 600 km, välimiste vallide läbimõõt küünib aga 3000 km-ni. Suure veesisalduse tõttu on Callisto reljeef kaunis tasane, kõrguste vahe ei ületa
tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega. Merkuuri uurimislugu Merkuur on tuntud hiljemalt sumerite ajast (3. aastatuhat eKr). Sumerid nimetasid Merkuuri "Ubu-idim-gud-ud". Varaseimad kirjapandud üksikasjalikud vaatlused kuuluvad babüloonlastele. Nendel oli Merkuuri nimetus gu-ad või gu-utu. Vana-Kreekas oli Merkuuril kaks nime: Apollon hommikutaevas nähtava Merkuuri kohta ja
Vulkaanilise tegevuse käigus täitusid need augud laavaga, tekitades meredele tüüpilised tumedad tasandikud. Ka kaatrid (Bailly ja Flavius) on meteoriitide poolt tekitatud. Kui kaatri läbimõõt on suurem kui 300km, siis nimetatakse neid basseinideks( Idamere bassein, Niiskuse mere bassein, Nektari mere bassein)... Luna3 1959. aastani ei olnud keegi Kuu tagakülge näinud. Sama aasta oktoobris lähetas Vene tehiskaaslane Luna 3 (all) Maale esimesed Kuu tagakülje fotod. Kuule laskumine Esimese juhitava laskumise Kuule tegi 1966 NSV Liidu kosmosesõiduk Luna 9. Kolm aastat hiljem, 1969. a juulis, väljus USA astronaut Neil Armstrong Apollo 11 kuumoodulist ja tema oli esimene Kuu pinnale astunud inimene. Kuu eemaldub... Kuu liigub maast iga aastaga 4cm võrra eemale 4cm Kuu mõju Maale Muutke teksti laade
Kuust endast tingitud kuuvärinad on haruldased, kuni miljard korda võimsamad ja toimuvad vaid 25 kuni 300 km sügavusel. Huvitaval kombel ei esine peaaegu üldse kuuvärinaid sügavusel 300 kuni 600 kilomeetrit. Mõlemat tüüpi kuuvärinate epitsentrid koonduvad vaid paari Kuu piirkonda. Kuuvärinaid tekitavad ka kraatrite külgedelt allaveerevad kivid ja pinnale langevad meteoriidid. Kunstlike kuuvärinaid tekitati programmi "Apollo" käigus, kukutades kasutatud maandumismoodulid Kuule. Kuu mõõtmed: Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem kui Maa läbimõõt. Suurim näiv nurkdiameeter on 33'40. Kuu mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 10 22 kg. Keskmine tihedus on 3,3 g/cm3. Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda väiksem kui Maa pinnal. Esimene kosmiline kiirus on 1,7 km/s 3
pealelangevast valgusest. Võrreldes Io ja Europaga on seda vähe, kuid meie Kuu kõige heledamad alad on veel poole kehvemad peegeldajad. Ganymedese pinnatemperatuur on umbes sama mis Europal. Suurima Galilei kuu pind on hallikaskollast värvi. Pool Ganymedese ainest on silikaadid, pool aga vesi ja jää. Nii rehkendasid teoreetikud kuu keskmise tiheduse järgi. Oletust kinnitavad spektrofotomeetrilised vaatlused ja kraatrite servade kuju -- servad on tekitanud voolava vee pursked kraatri tekkimise käigus. Ganymedese üldiselt väga tasasel pinnal on näha tumedamaid ja heledamaid alasid. Leidub ka veel väiksemaid heledaid, täiesti siledaid piirkondi. Heledamatel aladel on kraatreid umbes kümme korda vähem kui tumedamatel aladel. Heledamad alad on tihedasti täis vagusid, need on 5-15 kilomeetrit laiad ja kuni sada meetrit kõrged. Tumedamad alad on kaetud kraatritega, mille sügavus pole kuskil üle kilomeetri
jõuab enne Merkuuri loojumist piisavalt pimeneda. Teleskoobis paistab Merkuur tillukese sirbina, mingeid pinnadetaile seal näha ei õnnestu. Esimesed lähifotod Merkuurist saadi 1970. aastate keskel, kui kosmosesond Mariner 10 lendas kolmel korral Merkuurist lähedalt mööda. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 km ning planeedi pinnast õnnestub pildistada umbes poolt kuna kõigil Mariner 10 lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Merkuuri pinnal on palju kraatreid. Veel leidub pikki seljandikke, mis arvatakse olevat tekkinud planeedi kokkutõmbumisest. Atmosfääri Merkuuril ei ole. Päikesekiirgus ja meteoorkehad langevad planeedi pinnale ilma mingi takistuseta. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 kelvinit (179°C), minimaalne 90°K (-173°C; enne koitu) ja maksimaalne 700°K (427°C; sellel temperatuuril on võimalik tina sulatada). Päeval on keskmine pinnatemperatuur 623°K, öösel 193°K. Veenusel on küll pisut kuumem, kuid
Heledamatel aladel on kraatreid umbes kümme korda vähem kui tumedatel ning need on täis 5-15 km laiusi ja kuni saja meetri kõrgusi vagusid. Tumedamad alad on kaetud kraatritega, mille sügavus pole kusagil üle kilomeetri. Kuni viiekilo meetrise läbimõõduga kraatrid meenutavad kausse, 5-35 kilomeetrised on lamedad, tihti tsentraalmäega nagu Kuul. Suuremad kraatrid on samuti lamedad kuid tsentraalse lohuga. Selliseid kraatreid kuult ei leia, küll aga Marsilt, sest lohuga kraater tekib meteoriidi kukkumisel jäässe. Ganymedese heledamatel aladel leidub ka külmunud veevulkaane, mille kõrgus on kuni 2,5 km ja laius kuni 250 km. Pooluste lähedal on suurkuu kaetud õhukese polaarmütsikestega. Need on jäägid külmunud ja lendunud atmosfäärist. "Galileo" leidis Ganymedesel ka magnetvälja, mis on ainus teadaolev planeetide kaaslastel ja isegi tugevam kui Merkuuril, Veenusel ja Marsil.
orbiidi/pöörlemise resonants suhtega midagi muud kui üks ühele. (Allikad 5, 8, 10) Kosmosest on Merkuuri pildistatud vaid ühe automaatjaama ( Mariner 10, USA, 1974-75) poolt. Jaam lendas kolm korda Merkuurist mööda, kuid kahjuks on kõikidel piltidel üks ja sama poolkera. 6 Merkuur sarnaneb kõige rohkem Maa kaaslase Kuuga. Tema pind on väga vana ja kraatreid täis, Merkuuril ei ole atmosfääri ega oletatavasti ka laamtektoonikat. Tiheduselt on Merkuur teine keha Päikesesüsteemis pärast Maad. (Allikad 5, 8, 10) Merkuuri sisemuses domineerib suur rauast tuum (raadius umber 1800km- 1900km). Merkuuri tuum on suurem, kui Maa tuum, arvatakse, et vähemalt osa Merkuuri tuumast on sula. Silikaadist Merkuuri välimine koor sarnaneb Maa vahevöö ja koorega ning on ainult 500 kuni 600 kilomeetrit paks. (Allikad 5, 8, 10)
18. augustil aastal 1877. Phobos on Deimosest 7,24 korda suurem ja Marsile lähemal. Phobose nimi tuleneb kreeka mütoloogia tegelase Phobose (Fear) nimest, Phobos oli Marsi (Arese), sõjajumala poeg. Phobos tiirleb ümber Marsi väga lähedalt, lähemalt kui ükski teine planeedi ümber tiirlev kuu. Aja möödudes vahemaa Marsi ja Phobose vahel väheneb nii palju, et Phobos põrkab Marsiga kokku või puruneb tolmuringiks Marsi ümber. Phobose pinnal on palju kraatreid, neist suurima, Stickney kraatri, põhjustas meteoriit, mis oleks äärepealt Phobose purustanud.[12] Deimose avastas Asaph Hall 12. augustil 1877. aastal. Deimose nimi tuleneb kreeka mütoloogiast Deimose (Dread), Deimos oli ka Marsi poeg. Nii Phobose kui ka Deimose nime pakkus välja Henry Madan(1838-1901). Ta võttis need Homerose eeposest ,,Ilias", kus Ares lõi Dread'i(Deimos) ja Fear'i(Phobos). Mõlemal, nii Phobosel kui Deimosel on väga ringikujulised orbiidid.[11]
annaabi.ee 
