Sisukord Lk 1- 2 Jaan Kross, ning Jaan Kross ajakirjanikuna Lk 3- 7 Kirjanduslik tegevus Lk 7- 8 Tunnustused, lemmik luuletused. Lk 9 Kasutatud kirjandus Jaan Kross Jaan Kross (sündis 19. veebruaril 1920) on tänapäeva Eesti teenekaim kirjanik ning mitmekordne Nobeli kirjandusauhinna kandidaat. Jaan Kross sündis Tallinnas, õppis Tartu Ülikoolis (193845) ja oli seal kuni 1946 õpetaja (uuesti 1998 vabade kunstide professorina). Venelased arreteerisid ta ning saatsid GULAG-i. Sealt tuli ta tagasi ning hakkas 1954 professionaalseks kirjanikuks. Kross alustas kirjanduses luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks. Viimasel ajal on ta keskendunud mälestusraamatute kirjutamisele. Jaan Krossi abikaasa on luuletaja ja lastekirjanik Ellen Niit.
Elu on tõetruu, ühiskonna kriitilisus. Peategelane Punasoo Mari, midagi erilist pole toimunud. Kõik Marid on tavapärased ,,Vari" 1894, püüab endas ühendada 2. Romantism tähendab seal võõrustamis"mõisa elu). Varsti elu aga realistlik/naturalistlik. (Villu on vanaema juures, vaeste linnas). Vaestele ehitatud hütid Kukulinnas. Villu lapsepõlv rõõmutu. Jalavarje polnud. Vahel said süüa, vahel mitte. Kui vanaema sureb, läheb Villu naabertallu elama, lahtise peaga. Läheb mõisapõllule tööle. Asub mõisapreilide õpetajaks. Suhteliselt autobiograafiline. Villule tahetakse koht kätte näidata. Villu saab piitsaga pähe, kaotab terve mõistuse. Jõuab ringiga tagasi Kukulinna. EDUARD VILDE I Eesti professionaalne kirjanik Sündinud mõisateenijate peres Lapsepõlv suhteliselt õnnelik 18 aastaselt asus tööle ajakirjanikuna
Kirjanduse koolieksam 2011 PILET NR.1 1.KRISTJAN JAAK PETERSONI ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE Kristjan Jaak Peterson sündis 14.märtsil 1801.aastal Riias. Koolis käis ta Riia algkoolis, seejärel Riia 3-klassilises kreiskoolis ning hiljem Riia kubermangugümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, hiljem filosoofiateaduskonda. 1820.aastal lahkus ülikoolist seda lõpetamata. Hakkas Riias eratunde andma, tegeles luuletamise ja keeleteadusega. Ta tundis kreeka, ladina, saksa, prantsuse ja vene keelt. Rändas vähemalt 2 korda Riiga vanemaid vaatama
Hiljem ütles Rimbaud oma loomingust lahti. Mõlema elukäik on üsna kurioosne. Mallarme pööras erilist tähelepanu keele viimistletusele ja sarnaselt parnassiluuletajatega pidas ebavajalikuks ühiskonna ja kunsti omavahelist sidumist. Oli samuti Pariisi Kommuuni pooldaja. Üle otsatuma tüütu-tühja laane näha lumikaane liivaläikest kuma. Pole vasksest taevast näha ainust valgust. Kuu ei saa veel algust, kui ju sureb vaevast. Nagu pilvi uju udus metsa serval ühe tamme kõrval tamme teise kuju. Pole vasksest taevast näha ainust valgust. Kuu ei saa veel algust, kui ju sureb vaevast. Läbi tuule kuuled sutt ja varest näljast. Mida kaasa väljast toovad karmid tuuled? Üle otsatuma tüütu-tühja laane näha lumikaane liivaläikest kuma. (Verlaine, "Romanss sõnadeta") Osa sümbolismist segunes uusromantismiga pöörduti rahvusliku muinasaja ja rahvaluule poole (soomlane Eino Leino,
mängima mängu, nagu ta hooliks autoriõigustest – tegelikult ei tahetud läänekirjandust trükki lasta. 60ndatel aga hakkab sealt tulema just uut Lääne kirjandust. Samuti autoreid lähiminevikust, kes on tugevalt kirjandust muutnud – Kafka, Salingeri „Kuristik rukkis“ jt. 1958 Keel ja Kirjandus – Pigem teadusliku suunitlusega ajakiri. 1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross, Niit, Kaalep, Mäger jt) – Tagant järgi võib tunduda veider, kuid antud aja kontekstis täiesti seletatav. Nimelt avaldas aastal 60 Endel Nirk paroodia, kus ta ründas üsna teravalt noort luulet. Esile kerkis just vormi küsimus – tekkis vaidlus selle üle, kas korralik Nõkogude Eesti luuletaja tohib vabavärssi kasutada või ei tohi. See oli üsna ebavõrdne vaidlus, sest keegi väga vabavärssi ei kaitsnud. Sisuliselt
Avalikkuse ees ei paista vastandus silma. On ka autoreid, kes erinevaid suundi seovad. Nt Paul-Erik Rummo. - Avaliku ja varjatud kirjanduselu asünkroonia - kui vaatame NL aega laiemalt. Olukord põranda all ja peal on kogu aeg nihkes, aga ned muutuvad. Stalinsimi ajal põrandaalust osa vähe, sest keegi ei julge midagi teha. Varjatud osa e põrandaalune hakkab suurenema 50ndate lõpus ja 60ndate alguses. Esiotsa nihe suur. Kirjanduses: Jaan Kross on luuletaja, kes näitab ette, mida on võimalik kirjutada või kui kaugele saab minna luules. Samal ajal Artur Alliksaar, kes läheb märska kaugemale, st tähendab, et tekstid ei saa ilmuda 1961,2,3. Olukorra kiire muutumine torkab silma kui 62ndate teine pool: 65,66 ei saa Alliksaare luule ilmuda, 68 saab. Järelikult esteetiline avardumine läheb edasi ja asünkroonilisusele lähenema.
Achilleus tappis Hektori ning otsustas ta surnukeha rüvetada. Seda nägi pealt Hektori isa Priamos. Jumalad julgustasid Priamost, et ta läheks Achilleuse juurde paluma, et Achilleus annaks Hektori surnukeha tagasi, et Priamos saaks ta surnukeha korralikult matta. Pramos leinas Hektorit. Achilleus leinab Patroklest. Eepose lõpp: võitlus läheb vaatamata Hektori langemisele edasi. Paris (trooja kuninga poeg) laseb Achilleusele Aphrodite abiga vibunoolega kanda. Achilleus sureb. Kreeklased ei loobu. Pöördutakse teadjamehe poole ja küsitakse, kuidas Troojat vallutada. Teadjamees teadis, et troojalaste hulgas on üks mees, kes näeb tulevikku. Nad said selle mehe kätte ja ta rääkis, et Trooja linn ei lange enne, kui Trooja linna vallutamisel kasutatakse Heraklese vibu ja nooli. Aga uba oli selles, et need jäid ühe kangelase kätte, kes sai mao käest halvata. Odysseus läheb meestega sinna saarele, kus mees pesitses. Odysseus saab vibu ja
Talle anti esimeste aastate jooksul palju soodustusi. Saab teaduste akadeemia liikmeks kuni aastani 1950. Stalinism on tipul ja hakatakse tegema suurt puhastust. Põlu alla satuvad kirjanikud, kes on ka eesti ajal tegutsenud. Tuglasele hakatakse ette heitma, et ta on valesti kirjutanud. Öeldakse, et ta pole keegi, et arvab endast palju. Satub põlu alla, ei saa oma teoseid avaldada. Põlu all kuni 1956 aastani. 1953 märtsi alguses Stalin sureb. Tuglase kõik õigused taastatakse ja niipalju kui teda oli maha tehtud, hakati teda nüüd ülistama. Uut ei teinud, redigeeris oma eelnevat. Elo märkmetes oli kirjas, et naaber tõi Tuglasele kasuka, oli hirm, et ta viiakse Siberisse, et siis oleks mida kaasa võtta, sest tal polnud sooja talvemantlit. Kõigil oli see hirm, et kohe viiakse, sealt ka kohvrite motiiv. Kõik aastad olid valmis minema, elasid pakitud kohvritega hirmus et iga kell võidakse ära viia
Ta ei väljunud oma telgist ning kreeklastel hakkas halvasti minema. Ach-e ema oli Thetis. Telki tuli Ach-e parim sõber Patroklos, kes palus endale Ach varustust. Ta sai selle. Troojalased arvasid, et tegu Achilleusega ning Hector tappis ta, võttis ka varustuse endale. Ach süüdistab sõbra surmas ennast, otsustab kätte maksta. Thetis tuli pojale appi, tõi uued relvad (Hephaistose valmistet). Achilleus leppis Agamemnoniga ää ja tormas Hectori vasta. Ach-e obene kukkus aga rääkima, et A sureb varsti. A ei pööranud sellele tähelepanu. Hector langeb lahingus. A seob laiba vankri taha, lohistab mitu päeva ümmer enda kantsi. Priamos tuleb poja keha küsima, sai selle. Tehasse vaherahu ja peetakse matuseid. Sõda ei ole veel läbi, kuid ,,Ilias" sellega lõpeb. Odüsseus mõtleb välla, et kuda sõda kõikse kiiremini lõpetada. Kreeklased peaksid pidulikult lahkuma, et troojalastele jääks mulje , nagu sõda oless lõppenud. Kingituseks ehitati hiigelsuur obene, kus palju meha
lähedalt Kurgla külast pärit voorimehe poeg. Lõplikku selgust päritolust pole siiani. Ta õppis Tallinna linnakoolis, kus näitas end andeka õppurina ja seejärel sõitis Saksamaale, kus sai kirikuõpetaja hariduse. Tallinnas seotud eelkõige Pühavaimu kirikuga ja olnud pikalt selle kiriku Eesti koguduse õpetaja. Pühavaimu kiriku juures oli ainsana Eesti kogudus, mujal polnud. Russowi elu müüdistumises on rolli mänginud Jaan Kross romaan „Kolme katku vahel“. Russowi kirjutatud kroonika on andnud ainest paljudele kultuuriteostele, nt film „Viimne reliikvia“. Kroonika sissejuhatus on tähenduslik: seal põhjendatakse kroonika kirjutamise eesmärke. Tuleb välja autori protestantlik vaade ja et on reformatsiooniajastu. Sissejuhatuses on jumala karistuse motiiv – Liivi sõda jm hädad on Liivimaa elanike pattude palk. Russow räägib loodusest, kohalikest, kommetest
Ache ema oli Thetis. Telki tuli Ache parim sõber Patroklos, kes palus endale Ach varustust. Ta sai selle. Troojalased arvasid, et tegu Achilleusega ning Hector tappis ta, võttis ka varustuse endale. Ach süüdistab sõbra surmas ennast, otsustab kätte maksta. Thetis tuli pojale appi, tõi uued relvad (Hephaistose valmistet). Achilleus leppis Agamemnoniga ää ja tormas Hectori vasta. Ache obene kukkus aga rääkima, et A sureb varsti. A ei pööranud sellele tähelepanu. Hector langeb lahingus. A seob laiba vankri taha, lohistab mitu päeva ümmer enda kantsi. Priamos tuleb poja keha küsima, sai selle. Tehasse vaherahu ja peetakse matuseid. Sõda ei ole veel läbi, kuid ,,Ilias" sellega lõpeb. Odüsseus mõtleb välla, et kuda sõda kõikse kiiremini lõpetada. Kreeklased peaksid pidulikult lahkuma, et troojalastele jääks mulje , nagu sõda oless lõppenud
Patroklos, kes palus endale Achilleuse varustust. Ta sai selle ning pani Achilleuse varustuse omale selga. Troojalased arvasid, et tegu on Achilleusega ning Hector tappis Patroklose, võttis ka varustuse endale. Achilleus süüdistab sõbra surmas ennast, otsustab kätte maksta. Thetis tuli pojale appi, tõi uued relvad (Hephaistose valmistatud). Achilleus leppis Agamemnoniga ära ja tormas Hectori vastu võitlema. Achilleuse hobune kukkus aga rääkima, et Achilleus sureb varsti. Achilleus ei pööranud sellele tähelepanu. Hector langeb lahingus. Achilleus seob laiba vankri taha, lohistab mitu päeva ümber enda kantsi. Priamos tuleb poja keha küsima, sai selle. Tehakse vaherahu ja peetakse matuseid. Sõda ei ole veel läbi, kuid ,,Ilias" on. Odüsseus mõtleb, kuidas sõda kõige kiiremini lõpetada. Kreeklased peaksid pidulikult lahkuma, et troojalastele jääks mulje, nagu sõda oleks lõppenud. Kingituseks ehitati hiigelsuur hobene, kuhu
J. H. Rosenplänteri ja O. W. Masingu tähendus eesti kultuuriloos. Pärisorjusliku majanduse kriis, talupoegade rahutused, radikaalide kriitika Balti erikorra vastu, eeldas 18. saj lõpul ja 19. saj alul muutusi ja uusi reforme. 1802. aastal Tartu ülikooli taasavamine, 1828. aastal õpetajate seminari rajamine. Tartu ülikoolis õppisid eesti rahvusliku kirjanduse rajajad EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 9 K. J. Peterson, F. R. Faehlmann, F. R. Kreutxwald. 1838. aastal rajati ülikooli juurde Õpetatud Eesti Selts. Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1846), asutas esimese eestikeelse teadusliku ajakirja ,,Beiträge zur genauern Kenntniss der estnischen Sprache" (1813-1832), baltisakslaste kõrval autoriteks ka eestlased ja soomlased. Ajakirjas keelealased materjalid, rahvaluule, luueltused, kirjanduse käsitlused. Koostas eesti kirjanduse bibliograafia ja luuleantoloogia ,,Lillekessed I" (1814)
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need
Rõhutatakse aja, koha ja tegelaste eripära. Selle proosaliigi rajajaks peetakse inglise kirjanikku Walter Scotti (17711832), kelle tuntumad teosed on "Rob Roy" ja "Ivanhoe". Eesti ajaloo keskseid sündmusi hakati kirjandusliku ainena kasutama 19. sajandi viimasel veerandil. 1880. aastal ilmus Eduard Bornhöhe (16821923) ajalooline jutustus "Tasuja". Hiljem on seda suunda jätkanud Mait Metsanurk (18791957), Albert Kivikas (18981978), Karl Ristikivi (19121977), Jaan Kross (1920) jt. ajalooline romaan ajalooaineline romaan. Vt ajalooline kirjandus, romaan. ajaluule olevikusündmustega vahetult seotud luule. Eestis oli ajaluule kõrgperiood aastail 19191923. Ajaluulele on iseloomulikud humanismi ja vaimsuse rõhutamine, üleskutse moraalseks ümbersünniks, sõja ning tõusiklikkuse kriitika. Näiteks Marie Underi (18831980) luulekogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923). ajaraamat vt kroonika.
1711. jätkub katk mujalgi Eestis. Ainult nendes piirkondades, kus oli vähem sõjategevust, polnud katku haigestumine nii sage. Väidetavalt olevat viimane katkuohver Tallinnas surnud 1713. aastal. Katk läks siit edasi ka Rootsi, väidetavalt viisid põgenikud selle Pärnust kaasa, katk jõudis ka Soome (Tallinnast põgenenute kaudu). Head kirikuandmed on säilinud Noarootsist. Augustis 1710 on seal surnud 4 inimest, pärast seda on jõudnud katk Noarootsi kihelkonda, septembris sureb 28, oktoobris 149, novembris 358, detsembris 386 inimest. 1711 on katk raugemas. Kogu 1711. aasta jooksul maetakse seal 297 inimest. Eestimaa revisjon 1712 peegeldab katku surnute arvu päris hästi. Läänemaa on kaotanud 82,8% rahvastikust, Harjumaa 80,3%, Järvamaa 70,5%, Virumaa 70,4%. Hiiumaa ja Vormsi suremus oli väiksem (Hiiumaal ca 50%, Vormsil 26%). Katk nõuab hinnanguliselt 200 000 inimelu. Jõuame rahvastiku arvu poolest tagasi 13. sajandisse.
Siurulaste teoseid iseloomustab uusromantikast kantud subjektivism ja elutung. "Siuru" kirjastusmärgi all avaldasid nad ka albumit "Siuru" IIII (19171919). "Arbujad" luuletajate sõpruskond, kelle loomingust kirjanduskriitik Ants Oras koostas mahuka antoloogia "Arbujad" (1938). Arbujatena said tuntuks luuletajad Heiti Talvik (19041947), Bernard Kangro (1910 1994), Betti Alver (19061989), August Sang (19141969), Kersti Merilaas (19131986), Uku Masing (19091985), Paul Viiding (19041962) ja Mart Raud (19031980). Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kui kõlbeliste väärtuste kandjat ning inimest kui sõltumatut isiksust. Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu tõi nende luulesse traagilist elutunnetust. "Tarapita" kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 19211922. Rühmitusse kuulusid Artur Adson,