Klenbuterool satub toitu siis, kui loomadel antakse klenbuterooli, mille tagajärel toimub toidu saastumine. Näiteks 2006 aasta septembris sai üle 330 inimese Hiinas mürgistuse süües sealiha, mis oli saastunud klenbuterooliga. Klenbuterooli analüüs toidutoormes toimub seireprogrammis. Kõigepealt analüüsitakse liha, piima jt. proovid mikrobioloogilise agar-difusioonmeetodiga, positiivsed proovid edasi kinnitamiseks ja kvantiteerimiseks kromatograafilise meetodiga. Ainevahetus: Katsed mis on tehtud klenbuterooli manustamisel suukaudu loomadele on näidanud, et enamus osa ravimist eraldub uriiniga. Süstimisel lihasesse (eriaegadel samasse looma erinvatesse piirkondadesse) katse tulemused näitasid, et süstimise kohas oli klenbuterooli jääkide sisaldus kõrgem mitu tundi pärast süstimist, kui koheselt pärast süstimist. Toksilisus põhjustab inimorganismis peavalu, mao ärritust, pearinglust, lihaste värinaid,
tulemusi on saadud LC-ESI-MS-ga. Kuna kuulamas on ka Kaspar Vulla, siis võiks massisosa läbi lugeda, et osata küsimustele vastata. Kromatograafia Kromatograafia on meetod (meetodite grupp) komponentide eraldamiseks ainete segudest. Meetod baseerub segu komponentide erineval liikuvusel mobiilsest ja statsionaarsest faasist koosnevas süsteemis. Liigid: Kromatograafilisi meetodeid võib liigitada eesmärgi, tehnilise teostuse, mobiilse faasi oleku ja muude parameetrite alusel. Kromatograafilise ainete eraldamise eesmärgiks võib olla üksikute komponentide kättesaamine, et nendega midagi edasi teha (nt kasutada ravimi koosseisus). Sellist kromatograafiat nimetatakse preparatiivseks. Analüütilise kromatograafia puhul on eesmärgiks aine olemasolu ja hulga määramine segus. Statsionaarne faas võib olla paber (paberkromatograafia) või õhuke poorse aine kiht metall- või klaasplaadil (õhukese kihi kromatograafia), täidisena kolonnis (kolonnkromatograafia) või kantud peene
Järgmisena transporditakse esimese taldriku liikuva faasi sisu teise taldrikusse ja esimese taldriku liikuva faasi ruumi täidab puhas liikuv faas. Tekib uus tasakaal. Kolmandana transporditakse teise taldriku liikuvas faasis sisalduvad komponendid kolmanda taldriku liikuvasse faasi ja esimese taldriku liikuva faasi vastav sisu transporditakse teise taldriku liikuva faasi ruumi. 4. Kuidas tekib kromatogramm? Kromatogramm - signaali intensiivsus vs aeg. 5. Kromatograafilise piigi kuju Kromatograafiline piik kirjeldab analüüdi kontsentratsiooni väärtuse jaotust tsooni tsentri suhtes. Ideaalis on piigi kuju sümmeetriline ja kirjeldatav Gausse funktsiooniga. Reaalsetes eksperimentides on aine piik sageli asümmeetriline. 6. Aine tsooni laiust määratavad faktorid Aine tsooni laiust määratavad faktorid - molekulide erinevad teepikkused kolonnis; tsooni difusioon mobiilses faasis; massivahetus mobiilse ja statsionaarse faasi vahel. 7. Van Deemter´i võrrand
kõrgemaks aine kontsentratsioon selles ja lihtsamaks aine avastamine. Pärast proovi pealekandmist tuleb lasta lahustil auruda. Voolutamiseks valitakse sobiv vooluti vastavalt lahustatava segu komponentide polaarsusele. Aminohapete lahutamiseks kasutatakse voolutit, mis koosneb n-butanoolist, äädikhappest ja vees, vahekorras 3:1:1. Meetod põhineb aminohapete erineval lahustuvusel kahes teineteisega osaliselt segunevas vedelikus. Vesi kui polaarne lahust adsorbeerub sorbendile ja moodustab kromatograafilise süsteemi statsionaarse faasi. Mobiilseks faasiks on vooluti väiksema polaarsusega komponendid. Kromatografeerimiseks avatakse voolutinõu kaas, asetatakse pintsettidega voolutusnõusse ja voolutusnõu suletakse. Vooluti hulk olgu selline, et nivoo jääks voolutusnõus 3 -4 mm stardijoonest madalamale. Vooluti liigub kapillaarjõudude toimel üles ja kannab stardijoonelt kaasa ka aminohapped, mille liikumiskiirus sõltub radikaalide polaarsusest. Polaarsete
● Ioonide sisaldus analüüsitud proovis. Vase, hõbeda, elavhõbeda, tsingi, kaltsiumi, naatriumi, kaaliumi, ammooniumi, plii ioonide määramine. ● Anioonide määramine (fluoriidid, kloriidid, bromiidid, jodiidid) 39.Kromatograafia definitsioon Kromatograafia - ainete segu komponentideks lahutamine. Teostatakse kolonnis, mis on täidetud statsionaarse faasiga ja läbi mille voolab mobiilne faas. 41. Kuidas tekib kromatogramm? 42. Kromatograafilise piigi kuju 43. Aine tsooni laiust määratavad faktorid 45. Palun defineerige: retentsiooniaeg, retentsiooniruumala, surnud aeg 46. Mida näitab asümmeetriafaktor? 47. Protsessi lahutuvus (definitsioon, valem) 48. Mahtuvusfaktor (definitsioon, valem) Mahtuvusfaktor näitab kui tugevasti analüüt interakteerub statsionaarse faasiga. 49. Selektiivsus (definitsioon, valem) Selektiivsus – see on kromatograafilise süsteemi omadus „keemiliselt“ eristada kahte
Iga ainet, mis uuritavas segus sisaldub, iseloomustab elueerimismaht V x. Kui segus leidub molekule, mis ei mahu geeli pooridesse, siis need väljuvad kolonnist esimesena, minimaalse elueerimismahuga Vxmin, mis on võrdub kolonni vaba mahuga. Vxmin = VV. Geeli pooridesse difundeeruvad täielikult ained, mille molekulmass on väike, nad liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt ja väljuvad maksimaalse elueerimismahuga Vxmax, mis on arvuliselt lähedane kolonni kogumahule Vt. Seega võib kromatograafilise protsessi lugeda lõpetatuks, kui kolonnist väljunud vedeliku üldmaht võrdub ligikaudu kolonni kogumahuga. Kromatogrammiks nimetatakse eluaadi fraktsioonides sisalduva aine kontsentratsiooni ja eluaadi mahu vahelist graafilist sõltuvust. Kromatografeerimissüsteem koosneb kolonnist, eluendi reservuaarist ja automaatsest fraktsioonikogurist. Selles praktikumis kasutatakse klaaskolonne, mis on eelnevalt täidetud pundunud dekstraangeeliga Sephadex. Vältimaks täidise
Kromatograafia. Amperomeetriline- Konduktomeetriline- mõõdetakse raku vahelduvvoolu takistust. Kromotograafia- ainete segu komponentideks lahutamine. Kromatograafi teostatakse kolonnis, mis on täiedetud statsionaarse faasiga ja läbi mille voolab mobiilne faas. Proovi sisestamisel kolonni satuvad proovi komponendid statsionaarse ja mobiilse faasi vahele. Mobiilne faas kannab proovi komponente edasi. 11. Kirjeldage kromatograafilise protsessi olemust taldrikute mudeli abil. Iseloomustage lühidalt nähtusi, mis määravaid aine tsooni laiuse kapillaar- ja sorbendiga täidetud kolonnis. Taldrikute mudel-oletagem, et ainesegu lahutamine toimub ühendatud anumate süsteemis. Iga anum sisaldab mingi hulga liikumatut faasi (nt lahustit) ülejäänud anuma osa hõivab liikuv faas (nt gaas). Teoreetiliste taldrikute mudel vaatleb kogu lahustusprotsessi kahest faasist koosnevate sammudena. Kõigepealt
Igale individuaalsele ainele vastab maksimum – piik. Õnnestunud kromatografeerimise korral on kõikide analüütide piigid üksteisest lahus. Meetodid: mobiilse faasi järgi: vedelik-kromatograafia; gaasikromatograafia. vastasmõju järgi: adsorptsioonkromatograafia; jaotuskromatograafia; ioonkromatograafia: … tehnilise teostuse järgi: kolonnkromatograafia; planaarkromatograafia Meetod komponentide eraldamiseks ainete segust. Kromatograafilise analüüsi jaoks on vaja mobiilsest ja statsionaarsest faasist koosnevat süsteemi. Statsionaarne faas on aine, mis süsteemist läbi liikuvaid molekule enda külge seob ja siis jälle lahti laseb. Osakesed saavad süsteemis liikuda tänu mobiilsele faasile, milleks on vedelik (eluent) või gaas (kandegaas), mis läbi statsionaarse faasi voolates segu erinevaid komponente edasi kannab. Kromatograafiline lahutumine baseerub segu
Malle Kreen Õpperühm: Üliõpilaskood: YAGB21 112262 2. Segude lahutamine ja ainete identifitseerimine 2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil · Töö teoreetilised alused Töö eesmärgiks oli segu erinevate komponentide lahutamine. Selleks kasutasin kromatograafilist meetodit segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (= mobiilse) ja liikumatu (=statsionaarse) faasi vahel. Kromatograafilise protsessi realiseerisin kinnises süsteemis kolonnis (kolonnkromatograafia). Kromatograafia liigina kasutasin geelkromatograafiat selle meetoditest omakorda kasutasin kõige tuntumat ehk geelfiltratsiooni, meetodit tuntakse ka molekulaarsõelte, aga samuti eksklusioonkromatograafia nime all. See on ainete lahutamise, puhastamise ja analüüsi meetod, mis baseerub segus olevate ainete molekulmasside erinevusele. Lahuses
Liikuv faas- gaas või vedelik, mis läheb läbi kolonni, Statsionaarne faas-tahke aine või vedelik, mis ei liigu. Proovi komponendid kantakse liikuva faasiga läbi statsionaarse faasi; Erinevaid komponente hoitakse statsionaarses faasis kinni, erinevate interaktsioonide tõttu: - pindadsorptsioon, - suhteline lahustuvus, - laeng. kromatograafia on meetod, mille abil saab segusid üksikuteks komponentideks lahutada, teostatakse kolonnis, mis on täidetud statsionaarse (liikumatu) faasiga. Kromatograafilise lahutamise pôhiidee : mitmekordne sorbtsioon/desorbtsioonMobiilne faas e. eluentStatsionaarne faas e. kolonni täidismaterjalAine retensiooniruumala ; mobiilse faasi ruumala, mis on vajalik poole aine koguse elueerimiseks kolonnist Kromatograafia tüübid: Ioonvahetus kromatograafia: *Komponendid liiguvad piki kolonni, rohkem kinni peetud komponent asendab vähema. *Näiteks vee pehmendamine, ioonvahetuskolonniga; *ei saa komponente täielikult lahutada; *kolonni pikendamine ei mõju
Statsionaarne faas-tahke aine või vedelik, mis ei liigu. Proovi komponendid kantakse liikuva faasiga läbi statsionaarse faasi; Erinevaid komponente hoitakse statsionaarses faasis kinni, erinevate interaktsioonide tõttu: - pindadsorptsioon, - suhteline lahustuvus, - laeng. kromatograafia on meetod, mille abil saab segusid üksikuteks komponentideks lahutada, teostatakse kolonnis, mis on täidetud statsionaarse (liikumatu) faasiga. Kromatograafilise lahutamise pôhiidee : mitmekordne sorbtsioon/desorbtsioonMobiilne faas e. eluentStatsionaarne faas e. kolonni täidismaterjalAine retensiooniruumala ; mobiilse faasi ruumala, mis on vajalik poole aine koguse elueerimiseks kolonnist Kromatograafia tüübid- Ioonvahetus kromatograafia: Komponendid liiguvad piki kolonni, rohkem kinni peetud komponent asendab vähema. Näiteks vee pehmendamine, ioonvahetuskolonniga; ei saa komponente täielikult lahutada; kolonni pikendamine ei mõju
Kordamisküsimused “Lahutusmeetodite” kursusest sügis 2014. Kromatograafilise lahutuvuse põhiidee ja taldrikute mudel Ainete lahutamine nende erinevate omaduste põhjal (polaarsus, afiinsus) Teoreetilised taldrikud – Igal tasemel saabub uuritava aine tasakaal mobiilse ja stats.faasi vahel. Mobiilne faas kandub edasi järgmisele teoreetilisele taldrikule. Selektiivsus - parameeter, mis on seda suurem, mida erinevamad on kahe aine retentsiooniajad ja kitsamad nende piigid. Efektiivsus - kolonni iseloomustav suurus, mis sõltub piigi
lainepikkusel . Ainete molaarsed ekstinktsioonitegurid on esitatud käsiraamatutes. A absorptsioon (ehk neelduvus ehk optiline tihedus) mingil kindlal lainepikkusel . c [mol·l-1] analüüdi molaarne kontsentratsioon. b [cm] lahusekihi paksus. 9) Õhukese kihi kromatograafia (põhimõte, milleks kasutatakse, süsteemi osad, jaotuskoefitsient) Kromatograafia on ainete segu üksikuteks komponentideks lahutamise meetod. Õhukese kihi kromatograafias kantakse uuritavad proovid kromatograafilise plaadi ühele servale kapillaari või pipeti abil. Plaat asetatakse voolutuskambrisse ja lastakse eluendil tõusta eelnevalt märgitud tasemeni. Seejärel eemaldatakse plaat voolutuskambrist, lastakse kuivada ja märgitakse pliiatsiga indikaatorlaikude keskpunktid. Kui tegemist ei ole värviliste ainetega, osutub vajalikuks indikaatorlaikud visualiseerimine. Olenevalt ainest, tuleb indikaatorlaikude visualiseerimiseks kasutada erinevaid meetodeid
juures. Enamus detektoreid on identifitseerimist mitte võimaldavad, st nende abil näeb, et tekkis piik, s.t. kolonnist väljus aine, aga ei ole võimalik saada infot, mis aine see on. Sellisel juhul identifitseeritakse aine retentsiooniaja tR järgi. Eelnevalt peab olema sisse süstitud tunnusaine, et teaksime retentsiooniaega. Massispektromeetriline detektor võimaldab sageli aineid identifitseerida ka ilma tunnusaineta. 106. Kvantitatiivse kromatograafilise analüüsi käigu üldine kirjeldus. Kvantitatiivne analüüs käib üldiselt kalibreerimisgraafiku meetodil. Kasutada võib piigi pindala või kõrgust. Enamiku detektorite puhul on piigi pindala võrdelises sõltuvuses kontsentratsiooniga, misjuhul on kalibreerimisgraafik sirge ja läbib nulli. 107. Mida nimetatakse komponendi retentsiooniajaks ja mida surnud ajaks? Retentsiooniaeg aeg, mis kulub aine sisestamisest tema piigi maksimumi saavutamiseni.
44. DNA kloneerimise etapid. bläblä 45. DNA sekveneerimise põhimõte. Erinevad DNA molekulid liiguvad erineva kiirusega ja siis mingi lahe süsteem oli. http://www.biotech.ebc.ee/praktikum/juhend3.html 46. Polümeraasi ahelreaktsioon. Äö, praimerid ja värk! Pannakse vajalik(?) jama lahusesse ja imeväel toimub DNA kloneerimine. 47. Kromatograafia. Kromatograafiline meetod põhineb erinevate keemiliste ühendite erinevale tasakaalule kromatograafilise kolonni materjali (sorbendi) pinnale adsorbeerunud ja liikuvas kandevkeskonnas (vedelik või gaas) lahustunud molekulide vahel. Tulemusena liiguvad erinevad molekulid kandevkeskonna voos erineva kiirusega ja lahutuvad seetõttu ruumiliselt. 48. Elektroforees. 49. Nukleiinhapete hübridiseerimine. Kui segada üheahelalisi DNA või RNA järjestusi, millel on omavahel komplemen-taarseid järjestusi,
Andes kolonnidele mingeid erilisi omadusi on see siiski võimalik. Andes geeljale ainele elktrilaengu, siis kolonnist liiguvad läbi ainult need molekulid, millel on vastav laeng. Nüüd saame eristada molekule mitte ainult nende suuruse vaid ka laengu järgi ioonivahetus kromatograafia. Afiinsuskromatograafia puhul on kolonn täidetud geeliga, millel on väga spetsiifilised omadused. /Dna polümeraas seondub igal juhul DNA'ga. Oletame, et teeme kromatograafilise eksperimendi, aga selle kolonni täiematerjali kulge seondame üheahelalise DNA molekuli. Pannes kolonni peale segu erinevatest ainetest, mis rakust saime, siis kõik molekulid jooksevad kolonnist läbi, kuid DNA polümeraas jääb kolonni kinni, kuna ta seonudus DNA'ga. Nüüd võime hiljem pipeteerida kolonni puhvrit, millel on näiteks väga aluseline või väga happeline pH, siis loome mittelooduslikud tingimused, kus polümeraas pole võimeline DNA'ga seonduma
erinevat tüüpi ühendeid määramine toimub peale komponentide eraldamist. eraldamist Kromatograafia liigid: · Liikuva faasi järgi: gaasikromatograafia ja vedelikkromatograafia edelikkromatograafia · Tehnilise teostuse järgi: kolonn-kromatograafia ja planaarkromatograafia · Vastasmõju järgi Kromatograafilise analüüsi põhimõte · Proov sisestatakse kolonni ühes üh otsas · Liikuv faas kannab proovi läbi kolonni · Osakesed jaotuvad palju kordi liikuva ja kolonnis oleva statsionaarse faasi vahel · Need proovi komponendid, mis interakteeruvad statsionaarse faasiga tugevamini väljuvad kolonnist hiljem kui need, mis interakteeruvad nõrgemini n · Teatud aja möödumisel kõik ik proovi
ega teiste ühendite juuresolek. Kuna Kd väärtused jäävad 0 ja 1 vahemikku, siis mida suurem on komponendi Kd väärtus, seda suurem on tema afiinsus (sugulus) statsionaarse faasi suhtes. Kromatograafiasüsteemides kasutatakse tavaliselt mobiilse faasina ühe, vrdlemisi mittepolaarse lahusti (näiteks n-butanooli) küllastatud lahust mnes temast polaarsemas lahustis (näiteks H2O-s). Kui niisugust lahustite segu sunnitakse liikuma üle paberi, kromatograafilise plaadi vi läbi kolonni täidise, siis segu polaarne komponent (H2O) adsorbeerub üliõhukese kelmena kandjana kasutatavale materjalile (silikageelile õhukese kihi kromatograafias) ja moodustab statsionaarse faasi. Kandjaga seotud polaarset statsionaarset faasi uhutakse pidevalt mööduva, vähempolaarse mobiilse faasiga (n- butanool). Sel viisil luuakse miniatuurne jaotuskromatograafia süsteem. Kolonnkromatograafia vimaldab lahutada suuremaid ainehulki. Tahke materjaliga
mõõdavad nende sisalduse proovis, seega on tegemist mitte lihtsalt eraldmise vaid täieliku määramise meetodiga. Kromatograafia on enam-vähem kõige võimsam segude analüüsimise vahend, mis olemas on. 79. Mis on kromatogramm ja kuidas saab leida aine hulka kromatogrammilt? Kromatogramm on kromatograafi registreerimisseadme väljund graafiliselt paberil või numbrilisel kujul ja näitab kromatograafiliselt lahutatud komponentide suhtelist sisaldust proovis. Kromatograafilise kolonni väljundis registreeritakse detektori signaal. See signaal töödeldakse registraatoris ja tulemus esitatakse tavaliselt komponentide kontsentratsiooni ajalisele muutusele vastavate kolmnurgasarnaste piikidena (dc/dt). Ainete piikide vahel on liikuva faasi tsoonid. Piigi asukoht kromatogrammil näitab aine kolonnist väljumise aega ja piigi suurus näitab, kui palju komponenti proovis on.
· Toite ja varuvalgud (piima kaseiin, muna ovoalbumiin) 10. Kromatograafia. Elektroforees. <- valkude lahutamise meetodid Kõik kromatograafillised meetodid baseeruvad biomolekulide korduval selektiivses jaotumises kahefaasilises süsteemis. Kromatograafia on meetod (meetodite grupp) komponentide eraldamiseks ainete segudest. Meetod baseerub segu komponentide erineval liikuvusel mobiilsest ja statsionaarsest faasist koosnevas süsteemis. Kromatograafilise ainete eraldamise eesmärgiks võib olla üksikute komponentide kättesaamine, et nendega midagi edasi teha (nt kasutada ravimi koosseisus). Sellist kromatograafiat nimetatakse preparatiivseks. Biomolekulide puhastamisel on kasutusel näiteks: · ioonvahetuskromatograafia · õhukese kihi kromatograafia · pöördfaaskromatograafia · geelfiltratsioonkromatograafia · afiinsuskromatograafia Elektroforees põhimõte: valkude lahutamine liikuvuse alusel poorses keskkonnas
See viib ainete lahutumisele ning moodustuvad kiiremini ja aeglasemalt liikunud komponentide tsoonid. Protsess teostatakse kas kolonnis, kapillaaris, paberil või plaadil. Lahutunud komponendid detekteeritakse füüsikaliste või keemiliste meetoditega. Eesmärgi põhjal jagunevad kromatograafilised meetodid preparatiivseteks ja analüütilisteks. Preparatiivse kromatograafia korral on eesmärk saada teatud hulk lahutatud komponenti(te) edasiseks kasutamiseks. Seega on tegu kromatograafilise puhastamisega. Analüütilise kromatograafia korral kasutatakse oluliselt väiksemaid ainete koguseid (enamasti mikrogrammides) ja eesmärk on määrata komponentide suhteline sisaldus segus. 49. Elektroforees. Geelelektroforees on tänapäeval võimas rutiinne meetod erineva suuruse ja laenguga makromolekulide eraldamiseks. DNA molekulid on negatiivselt laetud ja liiguvad geelelektroforeesil elektroodilt + elektroodile. Kuivõrd DNA molekulidel on
See viib ainete lahutumisele ning moodustuvad kiiremini ja aeglasemalt liikunud komponentide tsoonid. Protsess teostatakse kas kolonnis, kapillaaris, paberil või plaadil. Lahutunud komponendid detakteeritakse füüsikaliste või keemiliste meetoditega. Eesmärgi põhjal jagunevad kromatograafilised meetodid preparatiivseteks ja analüütilisteks. Preparatiivse kromatograafia korral on eesmärk saada teatud hulk lahutatud komponenti(te) edasiseks kasutamiseks. Seega on tegu kromatograafilise puhastamisega. Analüütilise kromatograafia korral kasutatakse oluliselt väiksemaid ainete koguseid (enamasti mikrogrammides) ja eesmärk on määrata komponentide suhteline sisaldus segus. Elektroforees (elektro + kr phoros kandev) on elektriliselt laetud osakeste liikumine vedelikus elektrivälja mõjul: positiivsed osakesed katoodile ja negatiivsed osakesed anoodile. Seda omadust, et erisuguse suuruse ja laenguga osakesed liiguvad elektroodide vahel erineva kiiruse ja suunaga,
Seega on polüklonaalsed antikehad heterogeenne segu antikehadest, mis tunnevad ära mitmeid epitoope. Monoklonaalsed antikehad on spetsiifilised üksiku epitoobi suhtes, mistõttu peetakse neid märklaud-antigeeni suhtes enam spetsiifilisemaks kui polüklonaalseid antikehi Raku komponentide eraldamine tsentrifuugimise teel. Sade koguneb põhja,supernatant peale Raku komponentide eraldamine pideva ja astmelise tihedusgradiendi abil. Valkude kromatograafilise lahutamise kolme erineva viisi (ioonvahetus-, geelfiltratsioon- ja afiinsuskromatograafia) põhimõte. Ioonvahetuskromatograafia – positiivselt laetud kerakestele seostuvad negatiivselt laetud molekulid. Positiivselt laetud molekulid ei seostu ja tulevad kolonnist läbi. Geelfiltratsioonkromatograafia – väiksed molekulid takerduvad poorsetesse kerakestesse, suured läbivad kolonni vabalt. Afiinsuskromatograafia – keraksetega kovalentselt seotud molekulidele seostuvad neile
vaid täieliku määramise meetodiga. Kromatograafia on enam-vähem kõige võimsam segude analüüsimise vahend, mis olemas on. 86. Mis on kromatogramm ja kuidas saab leida aine hulka kromatogrammilt? Kromatogramm on kromatograafi registreerimisseadme väljund graafiliselt paberil või numbrilisel kujul ja näitab kromatograafiliselt lahutatud komponentide suhtelist sisaldust proovis. Kromatograafilise kolonni väljundis registreeritakse detektori signaal. See signaal töödeldakse registraatoris ja tulemus esitatakse tavaliselt komponentide kontsentratsiooni ajalisele muutusele vastavate kolmnurgasarnaste piikidena (dc/dt). Ainete piikide vahel on liikuva faasi tsoonid. Piigi asukoht kromatogrammil näitab aine kolonnist väljumise aega ja piigi suurus näitab, kui palju komponenti proovis on. Teatud lisaanalüüsidega on võimalik kromatograafiat kasutada
inimese ja loomaravimid. Levinuima kasutusega antibakteriaalseks aineks on bensüülpenitsilliin (penitsilliin G). · Seireprogrammidesse on haaratud näiteks Eestis järgnevad antibiootikumid sulfoonamiidid, penitsilliinid, tetratsükliinid, fluorokinoloonid, makroliidid jt. Kõigepealt analüüsitakse liha, piima jt. proovid mikrobioloogilise agar-difusioonmeetodiga, positiivsed proovid edasi kinnitamiseks ja kvantiteerimiseks kromatograafilise meetodiga. Osa proove analüüsitakse ka kohe kromatograafiliselt mingi konkreetse eelpoolmainitud antibiootikumiderühma sisaldumise suhtes. · Omaette toksikoloogiliseks probleemiks on antibiootikum klooramfenikool, mille suhtes on tundlikud enamus anaeroobe ning praktiliselt kõik aeroobid. Tema kasutamine produktiivloomadel on EL-s maades, sealhulgas Eestis, keelatud. Klooramfenikool on eriti
annaabi.ee 
