Kristlik kultuur vs rahvakultuur (0)

Essee: kristlik kultuur versus rahvakultuur
Meie esivanemate muinasusund erines suuresti tänapäevasest kristlusest, kuid oli üsna sarnane teiste loodusrahvaste usule. Usk oli inimestele lähedasem, polnud keerukat mütoloogiat ega kutselisi preestreid, küll aga tegutsesid targad ja nõiad, kelle poole sai vajadusel pöörduda. Muinasusundi olulisemad osad olid animism – usk hingestatusse ja esivanematekultus. Usuti loodushingedesse, kes elasid puudes, kivides, metsas, allikates ja mujal. Lahkunutesse suhtuti suure aukartusega.
Muinasusund hakkas muutuma paikse eluviisi ja kokkupuudete tõttu balti ja germaani hõimudega. Tekkisid kujutelmad haldjatest ja koduvaimudest, kes erinesid varasematest looduse hingestatuse ideedest. Eestlaste esimesed kokkupuuted ristiusuga said alguse tõneäoliselt muinasaja lõpusajanditel. Ristiusu leviku kohta Eestis on kirjutatud ka „Liivimaa kroonikas “. Esimesi segunemise märke kristlusega võib täheldada Lääne-Eestist, kus koduhaldjas Tõnn on kristliku pühaku Antoniusega niiöelda kokku sulanud. Hiljem tekkis kristlikust kuradist eestlaste Vanapagan . Levisid teisedki germaanipärased uskumused: kuri silm, libahunt , näkk, kartus surnute eest jne. Samuti muutus rahvakalender , mille pühade juurde lisandusid ka kristliku kirikukalendri tähtpäevad.
Keskaja ühiskonnas oli religiooni roll väga suur: keskaja inimene oli ristiusust täiesti „läbi imbunud“. Keskaja ühiskonnas olid täielikult välistatud inimesed, kes olid uskumatud, hiljem tuntud kui ateistid . Keskaja ühiskond oli vastandite (hea/kuri, ülev/madal) ühiskond, mida valitsesid vaimulikud . Usk Jumalasse oli väga tugev ja kirik oli ühiskonnas väga mõjuvõimas.
Varauusajal kristluse tähtsus vähenes, toimus langus. Toimusid erinevad liikumised kiriku reformimiseks, millele järgnesid vastureformatsioonid ja ususõjad. Viimast ristisõda, mis toimus 1456, on iseloomustatud kui sõda, millega otsustati kristluse saatus. Kristlik hegemoonia lõpetati seaduslikult ja igal valitsusel oli õigus määrata oma riigi religioon. Toimus kristluse religioosne, poliitiline ja geograafiline jagunemine.