Kreeka spikker (0)

1.Kreeka loodus, asend, elatumisvõimalused.
Põhiterritoorium asub Balkani poolsaarel, ümbritseb Egeuse meri, Ioonia meri, Vahemeri . Suurim saar on Kreeta saar. Peamiseks ühendusteeks teiste riikidega on olnud tuhandeid aastaid meri. Kreeka on üpris mägine ja geograafiliselt väga liigendatud maa.
2.Kreeta-Mükeene kultuur(iseloomusta).
Kreeka ajaloo varaseim periood oli nn Kreeta-Mükeene ajajärk 2 aastatuhandel eKr. Kreeta saarel Egeuse mere lõunaosas kujunes siis omapärane kõrgkultuur, mis kandus aastatuhandete keskpaiku ka Kreeka maismaale, omandades seal uusi joone. Egeuse ehk Kreeta-Mükeene kultuur jaguneb erinevateks osadeks: minoiliseks ehk Minose kultuuriks Kreeta saael ja hilisemaks Mükeene kultuuriks Kreeka mandril . Aastatuhande lõpul tabas Kreeta-Mükeene kultuuri häving, kuid just sellest ajast pärineb enamik müüte tähtsamatest Kreeka kangelastest.( Herakles ; Theseuses; Odysseus ).
3.Võrdle Ateena ja Sparta poliseid .
Sparta
Ateena
asend, linna välisilme
Lõuna Kreekas. Peloponnosese poolsaael
Kesk-Kreekas, Atika maakonnas;Ateena
Sarnanes külaga. Kaunid ehitised puudusid.
linn oli uhke ehituste poolest.
valitsemine
2päritava võimuga kuningat;kuulus riigiees-
Võim kuulus aristrokraatia hulgast pärineva-
otsa vanemate nõukogu(üle 60aa. Mehed).
tel riigiametnikele ja nõukogudele. Rahva-
Kõige kõrgem organ oli vabadest meestest
koosolekutel puudus tähtsus, suurenes täh-
koosnev rahvakoosolek,
tsus 5saj. eKr. Kodanikkonna moodustasid
täiskasvanud mehed.
majandus
peamiselt põllumajandus. Tööd tegid orjad ,
tähtsal kohal käsitöö ja kaubandus. Tööd
talupojad.
tegid orjad.
vaimnepool( haridus ;
suurt rõhku pandi poiste sõjalisele välja-
suurt rõhku pandi haridusele, kaunitele
kultuur)
õppele. Kultuurile ei jäänud aega. Vaimse-
kunstidele. Sõjaline pool oli palju vähem
tele erioludele ei pööratud eriti täheöepanu.
tähtsam, kui Spartas.
4.Kreeka eluolu ja perekond.
Kreeka riikide ühiskond oli linnaline. Kuigi enamik rahvas elas maal, täitsid linnad ühiskonna majanduslikku, poliitilise ja usukeskuse rolli ning määrasid seega ühtlasi tsivilisatsiooni üldilme. Tavaliselt paiknes linn kaljunukile rajatud kindluse jalamile. Linnasüda oli koosoleku- ja turuplats. Tänavad olid kitsad ja käänulised. Linnamajad olid kivivundamendile rajatud ühe- või kahekorruselised põletamata tellistest ehitised. Tavaliselt oli neil ka väike nelinurkne siseõu. Linnamüüridest väljapoole jäid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi- ja viinamarjaistandused. Riietuti ühe või kahe üle keha heidetud riidetükikestega, pükse ei kantud , jalatsiteks oli sandaalid. Toiduks oli rohkelt puu- ja köögiviljad, sealhulgas eriti küüslauk ja kala. Liha söödi ainult siis, kui jumalatele ohvreid toodi. Kastmena kasutati oliiviõli, kooke maitsestati meega. Joodi kitse - või lehmapiima, valmistati ka juustu. Peamine jook oli aga veega lahjendatud vein. Naistel puudusid kodanikuõigused. Abielus oli mees selgelt domineeriv pool. Abielus otsustati peigmehe ja tema tulevase äia vahel. Tavaline oli, et 30-40aa. Mees võttis naiseks vaevalt murdeeast välja kasvanud tüdruku. Mehe elu oli peamiselt väljaspool kodu: nõukogus, rahvakoosolekul, spordiväljakul jne. Naine püsis kodus ja korraldas majapidamist ja kasvatas lapsi. Lahutamine oli lubatud ja mees võis suhteid luua ka väljaspool abielu. Tavaline oli ka homoseksuaalne armastus(täiskasvanud mees + noormees ).
5.Kreeka religioon .
Palju jumalaid. Jumalate kodupaik oli Olümpose mägi, kuid nad võisid vabalt liikuda kuhu tahtsid. Kreeka arusaama järgi sündisid inimesed maast või jumalad voolisid nad mullast/veest. Tüüpiline kreeka pühamu koosnes templist ja selle juures paiknevast altarist. Iga tempel oli rajatud kindlale jumalale . Tempel varjas jumala kuju ja tähistas seega ka jumala asupaika. Pühamutes töötasid ka preestrid ja preestrinnad, nad ei moodustanud omaette seisust , vaid ealasid kodanike tavapärast elu. Jumalatele toodi ohvreid- peamiselt loomi. Nende veri lasti voolata altarile, loom ise nüliti ja tükeldati ning tehti toiduks, mida söödi sealsamas . Kreekas olid eraldi pühamud, kus käidi jumalatelt tuleviku kohta selgust küsimas. Kuulsaim oli Apolloni oraakel Delfis Kesk-Kreekas Parnassose jalamil. Surma mõisteti, kui kõige meeldiva ja nautimisväärse paratamatut lõppu. Arvati, et surnute riik asub maa all, kuid sinna saab Okeanose jõge mööda purjetades. Peeti ka müsteeriume, mis olid mõeldud valitud inimestele, nad said jumalatega eriti lähedasteks nii ja nad võisid arvata, et pärast surma ootab neid parem elu. Üks tuntuim on jumalanna Demeteri auks peetud Eleusise müsteerium.