Kosmoloogilised paradoksid (0)

Rocca  al Mare Kool 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
KOSMOLOOGILISED PARADOKSID 
Referaat 
 
 
 
 
 
 
Karl Hendrik Bachmann  
10. klass 
 
 
Tallinn 2016  
Sisukord 
Sissejuhatus ................................................................................................................................ 2 
Olbers’i ehk fotomeetriline  paradoks  ......................................................................................... 2 
Gravitatsiooniline paradoks ........................................................................................................ 3 
Kokkuvõte .................................................................................................................................. 3 
Kasutatud allikad ........................................................................................................................ 5 
 
1 
 
 
 
Sissejuhatus 
Meil kõigil on  hetked , mil me langeme mõttesse ning mõtleme elu üle. Mõtleme, et leida kas 
lahendus  mõnele  probleemile  või  küsimusele  meie  elus.  Ometigi  mingisugune  hetk  oma 
mõtetes me takerdume. Kas me ei suuda siis millelegi anda näiteks arvulist väärtust, või me 
enda mõte takerdub, või satume me hoopis mõne paradoksi otsa. Kuna vägagi aktuaalne teema 
puberteediealistele  on  suhted,  toon  ma  ka  ühe  näite  sealt.  Tavaliselt  näevad  poiss  ja  tüdruk 
suhtes üksteist endast parema ning ilusamana. See tähendab, et tüdruk  arvab , et poiss on ilusam 
ning parem, ning poiss arvab, et tüdruk on parema südamega ning ilusam. Nii mõnegi suhte 
põhjal vastavad need mõlemad  väited  tõele, nüüd aga on küsimus, et kumb neist siis on parem 
või ilusam, nende endi arvamuste põhjal? Tüdruk on ju ilusam ja parem, sest poiss ütles nii. 
Aga samas poiss on ju ilusam ja parem, kui tüdruk, sest tüdruk ütles nii. 
Kosmoloogilised paradoksid põhinevad muul. Kunagi on loodud kindlad seaduspärasused, mis 
töötasid ning planeetide peal katsetamisel ka toimisid, kuid kui hiljem neid samu seaduspärasusi 
universumile  rakendati,  oli  tulemus  sootuks  vale  ning  ei  käinud  kokku  loogikaga.  Sellega 
tekkisidki vastuolud, mida hakati nimetama kosmoloogilisteks paradoksideks. ( Kasak 1998) 
Olbers’i ehk fotomeetriline paradoks 
Fotomeetriline paradoks on üks paradoksidest, mis puudutab kõiki, kes armastavad õhtuti tähti 
vaadata. Seda paradoksi tuntakse vahest ka  Olbersi  nime all, kuigi tegelikult enne teda avastas 
selle Jean-Philippe  Loys  de Chéseaux. (Kasak 1998) 
Selle paradoksi alusel peaks helendama kogu taevas ka öösel, nii nagu päevalgi, eeldades, et 
universum  on  lõputu . Miks? Sellepärast, sest absoluutselt igas punktis, kuhu poole me vaatame, 
peaks  olema  mõni  täht,  mis   helendab .  (Jaaniste  1999)  Ometigi  taevas  nii  ei  helenda,  nagu 
paradoks  väidab.  Küll  aga  on  sellele  leidnud  lahenduse  Tartu  Tähetorni  direktor,  Johann 
Heinrich Mädler. Arvestades, et valgusel on samuti kiirus ning tähtede ja meie vahel on teatud 
vahemaa . Seega võime järeldada, et paljud tähed asuvad nii kaugel, et nende valgus pole lihtsalt 
veel meieni jõudnud. ( Chase  2004) 
2 
 
Gravitatsiooniline paradoks 
Suurtematel skaaladel jagades universum sfäärideks, peaks avaldama universum sfääride 
keskpunktile ühtset mõju, nii et teoreetiliselt ei mõjutaks  keskpunkti  ükski  sfäär . Me võime 
lugeda sfääride keskpunktiks näiteks maad, sellisel juhul ei avaldaks maale mõju mitte ükski 
sfääridest. Kui määrata sfääride keskpunktiks mõni muu punkt, niimoodi , et maa  jääks mõne 
sfääri sisse, siis avaldaks see sfäär ka mõju maale. Niimoodi ei annagi meil arvutada 
universumi gravitatsioonilist mõju maale, kuna see mõju põhineb puhtalt punktil, mille me ise 
valime. (Kasak 1998) Küll aga kasutades üldrelatiivsusteooriat, mis annab meile lahenduse 
sellele paradoksile, ei tekigi määramatust. (Universum 2016) 
Kokkuvõte 
Kui  niimoodi  jälgida,  kohtamegi  me  ka  oma  igapäevaelus  paradokse,  millest  osad  on  juba 
lahendatud , kuid osad on veel ka lahendamata. Ka eelnevalt väljatoodud paradoksidel on juba 
omad  lahendused  olemas.  Paradoksidele  lahendused  leiamegi  me   tuues   teooriani  ka  veidi 
raskendatud uuendused, sest paradoksid tekivad süsteemi lihtsusest. Paradoks on täpselt nagu 
antud käskude vastuolu mõnes programmis või algoritmis. 
Tuleme  tagasi  ka  meie  sissejuhatuses  püstitatud  paradoksi  juurde.  Kujutada  suhte  kvaliteeti 
kahe  oletatava  väärtuse  põhjal  on  praktiliselt  võimatu,  sest  suhte  kvaliteet  jääks   iseennast  
pidevalt  võimendama,  kuna  nagu  ma  ennist   mainisin ,  on  mõlemad  muutujad,  millest  suhte 
kvaliteet mõjutatud on, üksteisest pidevalt kõrgemad. Küll aga kui me leiaksime teatud väärtuse 
inimese  headusele  või  ilule,  oleks  antud  paradoks  lahendatav,  kuna  ei  tekiks  momenti,  kus 
mõlemad suhtes väidavad, et üks on teisest parem kuidagi pidi, sest üks või teine peaks ikka 
teist  arvuliselt  ilusamaks  või  paremaks  ning  paradoks   olekski   lahendatud.  Praktikas  see  aga 
tänavu  veel  teostatav  ei  ole,  sest  meie  sõnavara  ei  ole  piisavalt  arenenud,  et  kirjeldada 
emotsiooni  kui  arvulist  väärtust  mingisuguses  süsteemiteoorias.  Täpselt  samamoodi  on  ka 
gravitatsiooniline  teooria  põhimõtteliselt  välja  arvutatav,  kuid  praktikas  ei  ole  see  veel 
võimalik. 
Kokkuvõtteks julgen ma siiani  veel  arvata,  et  luua täielikku süsteemiteooriat  on hetkel veel 
võimatu,  kuna me  tunneme  veel  nii vähe ennast  ümbritsevat  keskkonda.  Me endiselt ei  tea, 
mida kõike võib leiduda veel universumi  nurkades , või näiteks meie endi ookeanide sügavustes. 
3 
 
Ometigi me  liigume  õiges suunas ning  loome  üksikuid süsteeme, mida annab üks hetk siduda 
omavahel,  kasutades  omakorda  süsteeme,  mis  seoksid  algelisemad  süsteemid.  Lõpuks 
saavutame   me  terviku,  mis  koosneb  väiksematest  süsteemidest  ning  mis  ei  sisalda  enam 
loogilisi vastuolusid ehk paradokse ja töötab perfektselt. Ometigi, kui me suudame kõik selle 
süsteemi lahti sõnastada, siis kas inimene pole mitte ainukene süsteemi jupp, mis on  omandanud  
kogu süsteemi ning moodustab sinna lisaks ühe välise jupi, kuna ta on saavutanud sõltumatuse? 
Seda näitab tulevik. 
 
 
4 
 
Kasutatud allikad 
Kasak, E. 1998. Kosmoloogilised paradoksid ja antroopsusprintsiip. 
Internet : 
http://www.obs.ee/enn/Kosmoloogilised%20paradoksid%20ja%20antroopsusprintsiip.pdf 
 
Jaaniste, J. 1999.  Kosmoloogia . Tartu: Tartu Tähetorni Astronoomiaring. 
 
„Universum“, Vikipeedia.  
 
Chase, S I. 2004. Olbers’ Paradox. 
Internet:  http://math.ucr.edu/home/baez/physics/Relativity/GR/olbers.html 
 
5