Kõrgem Geodeesia 1. Eksam (1)

Rene  Descartes
Kethmar  Salumets
120731 IABB
31.10.12.
1.  Kahtlus  - esitada argumentasioon tajutava maailma (unenägu-ärkvelolek), kehade ja 
matemaatiliste objektide tõesuse poolt ja vastu ( I  meditatsioon ) 
Rene Descartes’i „Esimene meditatsioon“ räägib kahtlustest ning sellest, kas maailm, mida tajume, on 
ikka kõik see, mida me arvame seda olevat. Käesolev kirjutis eeldab, et lugeja on tutvunud eelpool 
mainitud  esseega ning aru saanud selle mõttest. Järgnevaid lõike võib vaadelda nii pealiskaudse 
kokkuvõttetena „Esimesest meditatsioonist“ kui ka argumentatsioonina mõtetest, mida kõneall olev 
filosoof  on analüüsitavas kirjatöös kirja  pannud .
Esimeseks argumendiks toob Descartes välja unenägude mõtte. Ta ütleb, et unenägudes näeb ta 
tihtipeale reaalsusele(ehk siis ärkvelolekule) sarnanevaid asju. Seetõttu jõuab autor järeldusele, mille 
kohaselt on raske(kui mitte võimatu) eristada unenäogusid ja ärkvel olekut kogemuste tasandil. Autor 
ütleb, et on võimalik, et isegi praegu ta elab hoopis unenäos,  kusjuures  ta ei suuda viimast tuvastada.
Vastulauseks tuleb Descartes välja mõttega, mille kohaselt kõik, mida me  unes  näeme, koosneb ärkvel 
oleku ajal kogenetust. „Tõepoolest, ka  maalikunstnikud , isegi siis, kui nad püüavad kujutada väga 
ebatavalise kujuga sireene ja saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid ainult segavad  
kokku erinevate loomade kehaosi, või kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast  
pole iial nähtud, seega midagi täiesti fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid,  
millest nad selle kokku panevad, olema tõelised.“ Edasi jõuab ta mõtteni, et kuigi paljud asjad meie 
elus on kaheldavad, peaksid sellised lihtsad asjad nagu aritmeetika ja  geomeetria  olema kindlad ja 
kaheldamatud. Näiteks toob ta lihtsa mõtte- unes on kaks pluss kaks ikka viis ja  ruudul  on ikka ainult 
neli külge. Ehk siis-  kuigi me ei pruugi eristada und ärkvelolekust, peaks  eksisteerima  asju, milles 
kahelda pole vaja.
Seejärel toob autor mängu Jumala- me usume, et eksisteerib kõikvõimas Jumal ning kui see 
kõikvõimas on meid loonud, siis on tal ka võim meid eksitada isegi kõige lihtsamate asjade, nagu 
aritmeetika ja geomeetria, suhtes. Siit tuleneb, et sel juhul oleksime me eksitatud isegi kõige 
lihtsamate maailmaasjade puhul.
Vastulauseks leiab aga Descartes, et me usume Jumala headusesse, mis tähendaks, et ta ei  teeks  
midagi nii halba, kui eelmises lõigus mainitud. 
Mängu on toodud ka stsernaarium, mille puhul mingisugust Suurt  Loojat  ei eksisteeri. Selle kohta 
ütleb autor, et kui pole Jumalat, kes enamuse jaoks on ideaal, siis peab meie looja(kes/mis iganes see 
1
Kethmar Salumets, 120731 IABB
ka ei oleks) olema ebatäiuslikum, kui ideaal ning seetõttu peaks  tekkima  veel rohkem põhjusi oma 
uskumustes  kahelda.
Kirjutise eelviimane lõik aga palub ette kujutada Jumala vastandit- miski, millel on võim meiega 
mängida samamoodi, nagu seda suudab Jumal. Seetõttu võib kahelda jällegi kõiges, mida teame ning 
tunnetame , sest eksisteerivad kaks poolt- hea ja halb.
Ehk siis- kui kahelda kõiges, mida kogeme ning teame, võime kindlad olla, et me ei usu valet.
2. keha ja vaimu seosest (lugeda VI meditatsioon ja Arutlus meetodist IV osa algus - inimese 
olemusest) - mis on keha ja mis on hing, milline on nende vastatstikune toime, milline on keha ja 
hinge osa tõe tunnetamisel --> püüdke mõelda sellele kuidas te ise keha ja hinge vahekorrast aru 
saate
Meeleline tunnetus on tõeline:
Poolt:
1) + Me tunnetame valu ja mõnu oma kehas, läbi meelte me tajume asju.
a. Me tunnetame lõhnu, värve, maitseid,  helisid  jne.
b.  Eelmine  punkt ei kehti objektide kohta meie keha väliselt(me ei suuda läbi teise keha 
tunnetada asju)
2) Aistingutes on tõtt
a. Kui ma  tunnen  valu, on mu kehal halb -> Selles on tõde ning ma tean sellest tänu 
aistingutele
3) + Paljutki sellest, mida me selgepiiriliselt ja selgelt mõistame, on seotud aistinguga
a. Maailmas on paljud asjad erinevad selleset, kuidas me neid tajume, kuid vähemalt on 
paljudes nendes asjades ära tuntavad selged jooned, mida tajume läbi aistingute
b. „Küllap aga ei eksisteeri nad kõik täpselt sellistena, nagu ma neid aistingutega haaran, 
sest  meeltega   haaramine  on paljudel juhtudel vägagi hämar ja segane; ent vähemasti 
on neis see, mida ma selgelt ja selgepiiriliselt mõistan, s.t üldiselt võetuna kõik, mis 
on haaratud puhta  matemaatika  objekti.“
Vastu:
1) Tsitaat kuuendast meditatsioonist:
„Kõike, mida ma usun  tundnud  olevat ärkvel olles, võin arvata tundvat vahel ka  magades ; ja 
kuna ma ei usu, et asjad, mida ma näin unes tundvat, tuleneksid asjadest, mis on väljaspool 
2
Kethmar Salumets, 120731 IABB
mind, siis ma ei mõistnud, miks peaksin rohkem uskuma seda, mida ma ärkvel olles näin 
tundvat.“
2) – Meeled võivad tekitada vale esmapilgu
a. Vaadates kaugel olevat torni tundub see väike
b. Lähemale jõudes saab aga näha, et tegelikult on see suur
3) Meeled võivad edastada infot, mida  tunneme , kuid ei vasta tõele
a. Jäseme kaotanud inimene olevat kurtnud Descartes’ile, et tunneb amputeeritud  jalas  
valu.
3. empirismi kriitika - argumendid meelelise  tunnetuse  tõesuse poolt ja vastu poolt - kummagi 
kohta vähemalt 3 (VI meditatsioon) --> mõelge kas need argumendid on veenvad
Mis on keha ja hing:
Keha : Descarte’i järgi on keha midagi, mida saab jagada  osadeks . Sellel on pea, käed, jalad jne, mis 
kokku moodustavadki keha.
„Kõigepealt  niisiis  aistisin, et mul on pea, käed, jalad ja muud liikmed, millest koosneb see keha,  
mida nägin justkui enese  osana  vai isegi pigem endana  tervikuna ; ja aistisin, et see keha viibib  
paljude teiste kehade vahel, mis võivad teda mõjutada mitmesugustel kasulikel või kahjulikel  viisidel ,  
ja seda kasulikkust mõõtsin mingi lõbutunde järgi ja kahjulikkust valutunde järgi.“
Hing: Esmalt tuleb mainida, et keha ja hing on täiesti erinevad asjad. Keha on lihtsalt keha, kuid hing 
on see, mis saab eksisteerida ka ilma kehata. Hinge ei saa mõõta ega kindlalt määratleda ning see on 
kõikjal, samas mitte kuskil. Tänu  hingele  on isik see, kes ta on.
Seos:
Nagu öeldud, saab hing eksisteerida ka ilma kehata ning see on see, mis annab kehale tähenduse. Hing 
on kõik, mida me ise oleme, vaimsel tasandil. Keha võib käsitleda kui lihtsat tööriista, mis aitab meil 
hinge poolt tunnetatavaid asju tajuda, kuigi ka selleks pole tingimata keha vaja.
Tõe tunnetamine: 
3
Kethmar Salumets, 120731 IABB
Me võime  soovida  asju, mis meile tegelikult on halvad. Näiteks haige, kes võib toidu ja vee 
tarbimisest surra, võib sellegipoolest neid kahte soovida tarbida. Vaim on mõjutatud aju poolt, samas 
viimane võib edastada signaale, mis ei pärine mõistusest, kuigi me tunneme, et see nii on. Seepärast 
võime tihti alluda eksitustele, kuid meil on võimalus kasutada oma mälu ja intellektuaalsust, et oma 
otsustusvõimet suunata asjadele, mida tajume selgelt.
4. printsiip "mina olen, mina eksisteerin" (Arutlus meetodist IV osa ja II meditatsioon algus) - 
esitage  argumentatsioon selle põhjendamise kohta ja kuidas saate ise sellest aru (mida see lause 
tähandab) 
--> ülesanne: mõelda mile poolest see printsiip ja hinge pidamine inimese  olemuseks  (küsimus 2) 
on ratsionalistlik
Rene Descartes uskus, et "mina olen, mina eksisteerin" peab paika. Ta kujutas ette, et kõik, millest ta 
mõistus koosneb, on vaid  illusioon  ning proovis kahelda kõiges, millest ta teadlik on. Selle käigus sai 
ta aega teada, et  milleski  kahtlemiseks peab ta keegi olema, sest kahtlus omakorda on mingisugune 
mõte. Sellest järeldas Descartes, et ta on olemas. Sellest järeldab autor, et ta on mõtlev  isend  ning tema 
hing ja keha on kaks eraldiseisvat asja. 
Usun, et mõiste „mina olen, mina eksisteerin“(inglise keeles „I think,  therefore  I am“) tähendab seda, 
et hing on see, mis annab meile mõtte. Kui meil puuduksid ideed, eesmärgid ning  vaimsus , ei oleks 
meid olemas. Lihtne näide selle kohta tuleb otse koolipingist: õpetajad ütlevad tihti laiskadele 
õpilastele, et tavalise lihamassi kooli vedamine ei aita veel häid tulemusi saavutada. See tähendab 
seda, et inimene peab mõttega oma tegevuse juures olema, ta peab andma endale tähenduse. Sellest 
kõigest järeldan, et hing on see, mis annab isendile mõtte.
Ratsionalismiga seose leidmiseks kasutaksin jälle lihtsa keha näidet. Keha on lihtsalt objekt- see on 
midagi ,mis on füüsiliselt määratletav. Samas keha üksinda ei tähenda veel mõtleva isendi olemasolu. 
Näiteks kui vaadelda laipa- me teame, et sellele ei ole ideesid, eesmärke ega soove. See lihtsalt on. 
Samas kui vaadelda elus inimest ehk siis keha ja hinge kooslust, võib juba puhtalt mõistuse abil 
järeldada, et mõtted, eesmärgid ja soovid soovid ehk siis inimese olemus tuleneb just hinge 
olemasolust.
4
Kethmar Salumets, 120731 IABB