"Koolivägivald" (2)

Tundub, et koolivägivald on kaasaegsele koolile omane ja sellest räägitakse, seda kardetakse ja ta pärsib koolirõõmu- see oligi ajendiks, miks ma valisin endale selle teema.
Kiusamistest, tülitsemistest, solvamistest, jne. on oma kooliajast rääkinud meie vanemad ja vanavanemad ja sellest on räägitud ka ajakirjanduses, samuti räägitakse sellest ka raamatus „Kevade“, kus meenuvad Tootsi tembud ja Tõnissoni ettevõtmised. Need tekitavad küsimuse: kas see oli vägivald või elavate poiste tegutsemislust? Ometi need asjad ei mõju vägivallana, vaid loomuliku koolielu osana , sest alati on klassis olemas lõbusamaid poisse ja tüdrukuid, tegutsevamaid ja tagasihoidlikumaid inimesi. Mulle tundub, et vägivalda koolis ikkagi varasemalt ei olnud või oli seda määravalt vähem kui praegu.
Praegune kool on kaasaegne kool ja temaga käib kaasas ka vägivald. Süvenedes kaasaegse kooli ellu, julgen küll öelda, et koolis valitseb nii vaimne kui ka füüsiline vägivald. Vaimset vägivalda tundub olevat rohkem, sest väga lihtne on kaasõpilast mõnitada, solvata, kiusata ja sõimata. Füüsiline vägivald on toores , julm ja võib ka mõjuda teinekord kehaliselt isegi rängalt.
Mis siis põhjustab, et ühe klassi õpilased muutuvad kaasõpilastele väljakannatamatuks, et on isegi vaenlased. Kindlasti tuleb siin vaadata nii vägivallatsejale kui ka ohvrile.Vägivallatseja kannatab ise mingise tunnustuse pärast ja tahab ennast maksma panna ja silma torgata, teiste kallal toorutsedes.
Oma loomuse poolest on vägivallatseja üleolev ja oma jõudu tunnetav. Sageli on ta väikeste vaimsete huvidega , suhteliselt vilets õpilane, aga ometi tahab olla teistest üle, aga võib-olla on ta ka ise kannatanud perekonna vägivalla all, jäänud ilma tunnustusest, sest igaüks tahab olla hinnatud, see on temas kasvatanud trotsi ja ükskõiksust teiste suhtes. Kindlasti on vägivallatseja leidnud eeskuju ka filmidest, kus rusikakangelased võidutsevad ja ta on loonud endale eeskuju, kelle moodi ta tahab käituda ja arvab , et ta siis saavutabki tunnustuse ja silmapaistmise vähemalt omataoliste hulgas. Teinekord tehaksegi vägivallategusid, et oma kambapoiste või-tüdrukute seas silma paista.
Niisugune poiss või ka tüdruk otsib endale ohvrit või ka nõrgemat isikut, kelle kallal norida. Ja nõrgemaks osutuvad samuti, kes õpivad hästi, kes on distsiplineeritud või on ka neil mingi füüsiline puue , aga mõnikord on kiusatav liiga vaikne, kellest on teada, et ta kunagi vastu ei hakka, ei ole temast õpetajale teatajat ega abipalujat.
Nooremates klassides teinekord tirivad poisid tüdrukuid juustest, määrides nende vihikuid või ütlevad midagi(mida nad tegelikult ei mõtle). Kas on see vägivald või sümpaatiaavaldus? Sest lähenemine tütarlapsele ei olegi nii lihtne ja otsitakse igasuguseid võimalusi selleks. Tõsine vägivald on toorem, mõtlematum, hävitavam, mis võib välja viia väga tõsiste tagajärgedeni, nagu mäletame Soome koolitulistamist, kus hukkusid ka inimesed.
Olen veendunud täiesti selles, et koolivägivalla vastu tuleb võidelda. Arvan, et tähtis koht on siin kaasõpilastel ja õpetajal.
Esiteks tuleb kindlasti leida klassikollektiivis jõudu pöörduda vägivallatseja poole, mõista ta tegu hukka, rääkida temaga, panna mõtlema, mida tunneb kannataja ja toonitada, et tema inetu tegu ei ärata kaasõpilaste silmis austust ega hindamist. Teiseks, kui selgub , et kaasõpilasi ei võeta arvesse, siis tuleb ikkagi pöörduda õpetaja poole nõu ja abi saamiseks ja mitte õpetaja poole pöörduda kaebamisega, vaid põhjendusega, mis on juhtunud. Kolmandaks võiks ka proovida vastu hakata. Lihtsam on vaimse terrori puhul, sest sõnadega saab lihtsalt vastu hakata ja sõnal on väga tugev jõud.
Aga kas füüsiliselt vägivallatsejale tuleks vastu hakata? Ma arvan, et kaklust provotseerida ei ole õige, sest vaägivald sünnitab vägivalla ja vägivald on haritud inimesele vastuvõetamatu.
Ma olen oma ettekandes pearõhu andnud vägivallatsejale, aga me peame mõtlema ka kindlasti, kes on sattunud tagakiusamise alla. On üsna loomulik, et lapsed tahavad kooli tulla: koolis on sõpru, huvitav, kool on nagu lapse töökoht- astumine pärisellu. Aga kahjuks on nii mitmelegi võib-olla kool saanud kohaks, kuhu kardetakse tulla, kardetakse olla naeruvääristatud, häbistatud, pilgatud kaasõpilaste poolt ja seda on raske kanda. See on kohutav kui vägivald viib kehaliste vigastusteni. On lapsi, kes hakkavad sel puhul koolist kõrvale hoiduma, hommikul läheb laps korralikult kooli, aga ei jõua sinna, hulgub ja võib sattuda selletõttu halba seltskonda ja sõltub kodust, kas jõutakse õigel ajal jälile koolist kadunud poisile või tüdrukule. Tagasihoidlikud ja õrna hingega lapsed võivad niisuguse vägivalla tõttu hoopis murduda ja neid ei ole siis enam meie hulgas.
Milline on siis lahendus? Ma arvan ikkagi seda, et peab vägivallatsejast lahti saama ja kui ei aita kaasõpilaste,õpetaja, psühholoogi ja kodus vanemate abi, siis on koolil ainus võimalus saata vägivallatseja erikooli.
Seda teemat käsitledes lugesin mitmesuguseid kirjutisi, mõistsin selle teema tõsidust ja hakkasin paremini nägema kõiki oma kaasõpilasi. Meil kõigil on oma individuaalsus , ühed on lõbusamad, teised tõsisemad, kolmandad rahulikumad. Meie hulgas on töökad ja toredad tüdrukud ja poisid ja ma usun, et meie koolivõim on täielik, kui me hindame üksteist niisama, nagu me oleme ja austame üksteist. On rõõm olla koolis, kus valitseb sõbralikkus ja rahulikkus .