Jääaja lõppedes olid ürgaja kunstis olulisel kohal ornamendid. Usuti, et märkidel on võime kaitsta ning ornamente kasutati tarbeesemetel, kultusobjektidel või iseenda nahal. Valmistati savist maske või maju. Valmistati kiviplaatidest megaliitilisi ehitisi. Valmistati kiviplaatidest usulisi monumente, mida nimetatakse MEGALIITILISTEKS EHITISTEKS. Kuulsaim selline ehitis on KROMLEHH Stonehenge. Kultusliku tähendusega olid ka kõrged püstised kivirahnud ehk MENHIRID. Kivikalmetesse ehk DOLMENITESSE maeti pika aja jooksul inimesi.
Pronksiaeg ja vanem rauaaeg: 1. Vanem pronksiaeg ( u 1800- 1100 eKr ) 2. Metallist tööriistad olid tunduvalt paremad 3. Esemeid tehti endiselt kivist, luust ja sarvest Noorem pronksiaeg ( u 1100- 500 eKr) 1. See eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, kivikalmed ja lohukivid 2. Ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis 3. Hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid 4. Kivikalmetesse ei maetud sugugi kõiki surnuid, eelkõige sellist meetodid peetakse maaomanike perede matmispaikadeks Asustus, majandus ja ühiskond: 1. Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks 2. Rannikualalt on teada rohkesti mitut tüüpi kinnismuistiseid, sisemaalt teatakse neid suhteliselt vähe 3. Peamiseks elatusalaks kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus Eelrooma rauaaeg ( u 500 eKr 50 pKr ) 1
arengu ja keskkonnale avaldatud inimmõju dünaamika kohta. Selgus tõsiasi, et inimesed on elanud ja loodusele oma tegevusega mõju avaldanud ka paljudes sellistes piirkondades, kus puudusid vastavaaegsed registreeritud muistised. Tänapäevasest asustusarheoloogiast Eestis võib hakata rääkima sellest hetkest, mil esimeste konkreetsete arvutuste põhjal õnnestus välja selgitada, et pronksi- ja vanema rauaaja kivikalmetesse matnud kollektiivid ei olnud suuremad tavalisest tuumikperest, et isegi nendest peredest ei maetud alguses kõiki liikmeid kivikalmetesse ja et suur osa peredest ei ehitanud ilmselt üldse seesuguseid monumentaalseid kalmerajatisi. Sellisele järeldusele jõuti 1990.aastate alguses. Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisega kadus möödanikku ideoloogiline kontroll teaduse sisu üle ning avanesid piirid suhtluseks välismaailmaga. Hakati esitama küsimusi nagu
otstega “sängid”. Ringvall-linnused (e maalinnad), mis olid rajatud kogu ulatuses kunstliku valliga ümber linnuseõue. Maalinnad on iseloomulikud madalate pinnavormidega Lä-Eestile ja Saaremaale ning neid rajati peamiselt 12.-13.saj-l. Kalmed ja peiteleiud: Keskmisel rauaajal maeti inimesi jätkuvalt põletusmatusena olemasolevatesse tarandkalmetesse või kindla sisekonstruktsioonita kivikuhilatesse e kivikalmetesse. Hauapanuseid lisati surnule kaasa, sest arvati, et neid läheb vaja hauataguses elus. Relvade (odaotsad, mõõkade fragmendid, pikateralisi võitlusnoad jm) osakaalu suurenemine näitab sõjaohu kasvu. Suurenenud sõjaohule viitavad sagenenud peiteleiud e maasse kaevatud aarded, mille hulgas on pronksist, hõbedast ja kullast ehteid / münte, aga ka rauast tööriistu. Elatus- ja Matusekombed (kuhu Muud perioodile
aastatel kaevati läbi 18 kivivaret, millest ühes oli paeplaatidest kirst. Leiti nii põletus- kui ka laibamatuseid ning veidi keraamikat. I a. tuh. p.Kr. teisest poolest on kalmeid teada vähe. Võib-olla on põhjuseks mingid muudatused matmiskombestikus. Osaliselt maeti küll edasi juba eelmisel perioodil rajatud tarandkalmetesse (Jäbara, Toila, Purtse-Matka jt.). Surnuid põletati muinasaja lõpuni, kuid II a. tuh. alguses hakkas üha enam levima laibamatus. Esialgu maeti vanadesse kivikalmetesse, peagi ilmusid ka esimesed maa-alused kalmistud. Ida-Virumaal Mäetaguselt leiti üks 11. saj. meheluustik koos mõõga, odaotste, suitsete, nugade ja pannaldega. Mõnevõrra hilisem on luustik Kohtla-Järvelt, mille juures oli pika kaitseraua ja ümmarguse pidemenupuga mõõk.
Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9. sajandist on peale hõbeehete peidetud rohkesti ka münte. Eesti keel on eestlaste rahvuskeel, soome-ugri keeli, mis koos liivi ja
pKr). Järskudele nõlvadega küngastele rajati linnuseid (mägilinnused, neemiklinnused, ringvall-linnused). Künnipõllundust arendas puuadrale rauast otsa lisamine. Kasutusel oli 2-väljasüsteem. Künnipõllunduse arenguga muutuvad üksikpered omaette majandusüksusteks. Nendest kujunevad külakogukonnad. Sellest ajast on esimesed ribapõllud – põld jagati ribadeks, nii et iga talu sai võrdselt head ja halba maad. Elatakse suitsutoas. Maeti kivikalmetesse. Elavnesid suhted skandinaavlastega. Suhted Vana-Vene riigiga rahumeelsed sellel ajal. Viikingid tegid Eestisse ka sõjakäike. Seleta mõisted: Kolmeväljasüsteem – ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili, kolmas oli kesaks. Kärajad – külakoosolekud, kus osalesid kõik vabad mehed. Animism – hingeusk, usk elusolenditesse ning elutute esemete ja loodusnähtuste hingestatusesse
Nähtavasti põhjustas seda elav kaubandus Eesti kindlustatud asulate ja Skandinaavia võimukeskuste vahel. Läänest on tulnud metall ja luksuskaubad, Eesti alalt läände on võidud viia hülgetraani, karusnahku, mett või muid küttimise-koriluse tooteid. Enamus pronksiaja muististest paikneb Eesti rannikupiirkonnas. Sisemaalt teatakse lisaks juhuleidudele vaid üksikuid kinnismuistiseid. Kindlasti elati ka Kesk- ja Lõuna-Eestis, kuid seal ei olnud tollal kombeks matta surnuid kivikalmetesse. On arvatud, et sisemaal oli pronksiajal küttimise ja koriluse osakaal majanduses suurem kui rannikualadel. KOKKUVÕTE Eesti pronksiaega iseloomustab karjakasvatuse, põllumajanduse, ehitustegevuse ning kaubavahetuse hoogsam areng. See võimaldas kindlustada ennast, oma peret ja kogukonda aastaringse liha ja põllusaadustega. Selle arengu üheks alustusalaks oli tööriistade areng tänu uuele materjalidele pronksile
kallid, luust, sarvest pronksist Tööriistade Metallist, kivist, Pronks, tooraine Rauast, soorauamaak valmistamise materjal sarvedest, luust, Skandinaaviast, tihti pronksist kohapeal Tarbeesemed Matmiskombed Kivikirstkalmed, Maeti kivikalmetesse maapealsed alguses, hiljem kalmeehitised, tarandkalmetesse, kesksesse kirstu maeti surnu asetati tavaliselt mees, sageli tarandmüüride vahele, tema kõrvale ka naine põletati vähem
siis kalme tervikuna paikneb ida-lääne suunaliselt. Surnud maeti taranditesse ning kaeti mulla ja kividega. Looduses leiame tarandkalmed enamasti nelinurksete või piklike küngastena, millest müürikivid harva välja paistavad. Tavaliselt on kalmed rajatud kõrgematele kohtadele iidsete külade lähedusse. Alates 4.-5.sajandist loobuti tarandimüüride ehitamisest. Ometi maeti Eestis surnuid kuni 13.sajandini maapealsetesse kivikalmetesse. Enamasti on need suuremad või väiksemad, korrapäratult kividest ja mullast kuhjatud künkad. Alates 2.sajandist hakati surnuid ka põletama. See toimus tavaliselt väljaspool kalmet oleval põletuskohal ning luud ja koos surnuga tules olnud esemed pandi kalmesse. Harva tuli ette ka surnu põletamine kalmel. Peale surnu hävitati tihti ka tema asjad- need murti katki või väänati kõveraks. Tuleriidalt kogutud jäänused loobiti enamasti kalmesse laiali.
pronksi- ja eelrooma rauaaegsel Ojamaal, kus see püsis kuni uusajani. Väkra asustusüksus Lõuna-Saaremaal Asustusest pronksi- ja eelrooma rauaaegses Eestis annavad tunnistust peamiselt kivikalmed, kuna avaasulaid kaevatud ei ole. Arvatakse, et ainult eliit või vähemalt maaomanikud maeti kivikalmetesse, samas kui osa inimesi, need, kes olid sõltuvuses kellestki teisest, maeti kusagile mujale. Asustusarheoloogias kasutatakse Põhjamaades ning ka Eestis laialdaselt 17. sajandist pärit nn kadastriplaane, mis tavaliselt on mõõdus 1:9500/9000. Rootsi inimgeograaf Sven-Olaf Lindquist on näidanud, et 17. sajandi kaartidel ning sageli ka veel tänapäevasel kultuurmaastikul keskset asukohta omav asustusüksus on olnud keskseks asustusüksuseks
Vastus. Kivikristkalme konstruktsiooniks oli suuremates kividest 5-8 meetrise läbimõõduga ring ja selle keskelel laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Tavaliselt maeti kesksesse kirstu mees, ilmselt perekonnapea, aga sageli sängitati tema kõrvale ka naine või laps. Laevkalme-äärekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Nnde keskele rajatud väikestesse kivikirstudesse puistati põletatud surnute jäänused. Kivikalmetesse ei maetud sugugi kõiki surnuid. Neid peetakse eelkõige maaomanike perede matmispaikadeks. Iga sugupõlv rajas seejuures oma kivikirstkalme. 12. Millised olid inimeste tegevusalad varasel rauaajal? Vastus. kalastus, põlluhairmine,korilus, rauasulatamine. 13. Miks nimetatakse vanemat rauaaega ka rooma rauaajaks ja tõususajanditeks? Vastus. Rooma rauaajaks, sest siis avaldas mõju hiigelsuur Rooma impeerium kogu Põhja- Euroopale ja ühtlasi Eestile.
valmistamine ning ka palju teisigi esemeid tehti kivist, sarvest või luust. Vanemat pronksiaega tuntakse siiski veel lünklikult. Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega. Mõned kindlustatud asulad ehitati Saaremal ja Põhja- Eesti rannikuvööndis. Kindlustatud asulad polnud vaid pelgupaigad, vaid neis elati püsivalt. Enamus elanikest elasid siiski avaasulates. Matmiskommetes rajati erilisi kivikirstkalmeid. Kivikalmetesse aga ei maetud sugugi kõiki surnuid, neid peeti eelkõige maaomanike perede matmispaigaks. Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Rannikualalt oli teada rohkesti mitut tüüpi kinnismuistiseid, sisemaalt teatakse neid suhteliselt vähe. Peamiseks elatusalaks oli karjakasvatus ja maaviljelus. Vähem küttimine ja kalapüük. Arvatakse, et sel ajal hakkas valitsema üksiktaluline asutus ja kujunes välja
Pronksiaeg ja vanem rauaaeg: 1. Vanem pronksiaeg ( u 1800- 1100 eKr ) 2. Metallist tööriistad olid tunduvalt paremad 3. Esemeid tehti endiselt kivist, luust ja sarvest Noorem pronksiaeg ( u 1100- 500 eKr) 1. See eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, kivikalmed ja lohukivid 2. Ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis 3. Hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid 4. Kivikalmetesse ei maetud sugugi kõiki surnuid, eelkõige sellist meetodid peetakse maaomanike perede matmispaikadeks Asustus, majandus ja ühiskond: 1. Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks 2. Rannikualalt on teada rohkesti mitut tüüpi kinnismuistiseid, sisemaalt teatakse neid suhteliselt vähe 3. Peamiseks elatusalaks kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus Eelrooma rauaaeg ( u 500 eKr 50 pKr ) 1
Lisaks esineb kalmeid, kuhu on surnuid maetud veel keskse kivikirstu ja ringi vahele. Kivikirstkalmed polnud ainsad matmispaigad. Ilmselt Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed, mille äärekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Nende keskele rajatud väikestesse kivikirstudesse puistati põletatud surnutejäänused. Osa surnuid oli maetud veel maahaudadesse, mida tunnistavad mõne hilisema kivikalme alt leitud põletus- ja laibamatused. Kivikalmetesse ei maetud sugugi kõiki surnuid. Neid peetakse eelkõige maaomanike perede matmispaikadeks. Iga sugupõlv rajas seejuures oma kivikirstkalme. Samas polnud kivikalmed üksnes matmispaigad. Need olid silmatorkavad monumendid omaaegsel maastikul. Arvatakse, et kivikalme pidi demonstreerima ümbritsevate maade kuulumist teatud kindlale suguvõsale. Kalmetel täideti ühtlasi teatud rituaale ja tehti kultuslikke toiminguid. Eesti, aga ka kogu Läänemere idaranniku vanimad muistsete põldude
Arvatavasti oli kujunenud kaupmeeskond, eriti oluline kauplemine ülerahvastatud ja mereteede ääres asuval Saaremaal. MUINASAEG Meresõit oluline röövretkede tõttu, millega oli võimalik varuda suuri varandusi. Käsitöös toimub spetsialiseerumine eelkõige sepetöö osas. Rauatööstuse keskus oli Saaremaal Tuiu piirkonnas. Seal toodedi 11-14 sajandil umbes 1000 tonni rauda. Matused Matusekombestik mitmekesistub Kalmed 1/3 matuseid varasematesse kivikalmetesse. Uued kalmed enamasti Lääne- ja Loode-Eestis, põllumaadega seotud kõrgendikel, madalad paekivist kivikuhjatised so kivivarekalmed. Lõuna-Eestis kõrgemad maakivist vared. Saaremaal kiviringkalmed. Hilisrauaaegsetes kivikalmets domineerib põletusmatud, laibamatuseid üksikuid. Maa-alused kalmistus Rohkesti aga ka sellest perioodist laibamatuseid, kalmetest eraldi asuvaid kalmistuid, enamasti 1-2 talu matusepaigad. Kääpad
sajandil korduvalt usust taganenud, et kristlased tunnevad end ka Põhja-Eestis ebakindlalt ja et 1343. a Jüriöö ülestõusu käigus põletati kirikuid ja tapeti Padise kloostri munki. Teame aga ka seda, et enne ülestõusu on eestlased lubanud kaevata taanlaste ülekohtust Jumalale ja kõigile tema pühakutele. Lisateadmist usuolude kohta vallutusjärgsel ajal pakuvad arheoloogia andmed. Nende põhjal kadusid muinasaegsed matmiskombed surnute põletamine ja kivikalmetesse matmine suurte hauapanustega (relvad, suured tööriistad ja savinõud) üsna ruttu pärast vallutust, võimalik et vahetult ristiusu vastuvõtmise järel. Võib arvata, et vastavad sätted leidusid alistumislepingute tingimustes. Pärast vallutust saab alguse uus, hoopis teistsugune matusepaikade süsteem. Kuigi koos kirikutega rajatakse nende juurde ka kristlikud kalmistud kirikaia pühitsetud muld kujutab 23
mida Rooma autorite poolt mainitakse on eestlased. Üldiselt võib öelda, et enamus ehete lähtevorm tuleb kuskilt lõuna poolt, kuid kohapeal hakatakse neid järgi tegema ja nende vorm veidi muutub. Ehtetüüp kodustatakse ära ja tehakse oma rahvale ja veidi teist moodi. Kohalik käsitöö saavutas sel ajal väga kõrge taseme. Loomulikult aitas sellele kaasa ka kohalik rauatootmine. Viikingite aeg eestis 800-1050 Viikingite ajal on valitsenud põletusmatused. Surnud maetakse kivikalmetesse. Saaremaal on mõningad sellised kivikalmed, millel on ka kiviringid olemas. Üldiselt mingit korralikku konsruktusiooni pole. Viikingite ajal juba 10ndal sajandil hakkab tulema ka nö laibamatust. Laibamatus ilmub kõigepealt Hiiumaalne. Alguses arvati et selline komme tuleb seoses ristiusulevikuga, aga tõenäoliselt see polnudki peamine mõjutaja. Alates 9ndast sajandist hakkab üha enam ilmuma hõbemünte. Need on vermitud enamasti araabiamaades
Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9. sajandist on peale hõbeehete peidetud rohkesti ka münte. Eesti keel on eestlaste rahvuskeel, soome-ugri keeli, mis koos liivi ja vadja keelega kuulub
puude istutamine arvatakse olevat seotud uskumusega, et surnu võib hauast välja tulla. Selle takistamiseks oli haud vaja koormata raskusega. Kollektiivsetest matmispaikadest said ajapikku kivikangrud ja hiied. Vanim säilinud matusepaik Eesti aladel asub Tamulas ja pärineb nooremast kiviajast. Selles leiduvad hauapanused viitavad samuti kujutlusele hauatagusest elust. Esimesel aastatuhandel eKr hakkasid tolleaegsed eestlased oma surnuid matma maapinnale kuhjatud kivivaredesse -- kivikalmetesse. Sinna maeti laipu nii põletatult kui ka põletamata. Rooma rauaajal kujunes Kirde-Eestis välja nn tarandkalme -- mitmeosaline nelinurkne kivikonstruktsioon. Tarandkalmesse maeti põletatult. Kivikalmetesse matmine püsis Eestis ligikaudu neljateistkümne sajandi jooksul ja selliseid kalmeid on leitud umbes 280. Selle kõrval aga püsis kiviajast pärinev komme matta põletamata surnuid välistunnusteta maa-alustesse haudadesse. Taolisi, enne 14
Neile pandi kaasa esemeid, mida arvati neil teispoolsuses vaja minevat (Torp-Kõivupuu 2003: 27). Nooremal pronksiajal (1000-500 eKr) sai alguse põletusmatus, põletatud luud asetati maa-alustesse haudadesse. Idapoolses naabruses, nn kääbaste-eelse kultuuri alal, on tuntud nn surnutemajad- palkidest nelinurksed rajatised, mis sisaldavad põletatud surnute säilmeid ning kohati leiduvad haualohkudel madalad kuhjatised. Eelrooma rauaajal (500 eKr- 50 pKr) hakati surnuid matma kivikalmetesse. Rooma rauaajal (50- 450 pKr) ilmub uus kalmevorm: tarandkalme, millesse asetatud luud olid põletatud kalmest väljaspool. Hauapanusteks olid enamasti ehted ja toit, relvi ja tööriistaid leidub harva. Arheoloogid oletavad, et see asjaolu on seotud roomlaste kaudu levinud arusaamaga, et teispoolsuses ootab lahkunuid alatine pidu ja sööming. Rahvarännu perioodil (450-800 pKr) maetakse nii kivikalmetesse, kui uude kalmevormi- kääpasse.
annaabi.ee 
