Kirjandus Haapsalus (0)

| 9
Sisukord:
Kirjandus Haapsalus . 2-3lk
Kirjanikud Haapsaluga seotud. 4-6lk
* Ernest Enno . 4lk
* Villem Grünthal Ridala . 5lk
* Aidi Vallik . 5lk
* Juhan Paju. 6lkKirjandus Haapsalus

Haapsalus sündinud kirjanikke, kes on elanud või olnud seotud selle kohaga, on vähe. Samas on paljud kirjanikud käinud siin oma mõtteid mõlgutamas ja uusi teoseid välja mõtlemas. Kõige tuntum koht, kus käidud, on Haapsalu Tagalaht. Rohkelt on kirjanikke, kes on siin vaid korra peatunud, mõne hea sõbra juures käinud või lihtsalt läbisõidul olnud. Üksikud nendest on kirjutanud teoseid Haapsalust. Näiteks tuntud vene 18. Sajandi poeet Gavrila Romanovitsh Derzhavin, kes on pühendanud oma loomingut Haapsalule.
Haapsalus on sündinud üksikud, pikemalt elanud mõned, loomingulist kirjatööd teinud vähesed, töötanud paljud, peatunud ja puhanud peaaegu kõik Eestimaa kirjamehed pluss mõni mujalt lisaks. Tundub, et kirjameestele see kuurort pikemaks loometööpeatuseks ei passi : päris oma kirjanikku nagu polekski Haapsalu jaoks võtta. Kuigi, jah lahtriteloedist jäi välja üks Haapsalule iseloomulik, nn. Õnnelikkude ehk niisuguste liik, kel harrastus ja töö kokku langevad. Nagu Villem Grünthal-Ridala. Kuid kõiki selliseid me ei tea: mõni ülitagasihoidlik tegi näo nagu puhkaks, aga ise kirjutas, sest leivaraha oli tarvis. Kirjanduslukku jäid tühjad kohad. See teeb uurijate töö raskeks.
Neid, kes nimekamalt kirjanikehuvisi uurijaina rahuldanud, võib Haapsalust ühe käe sõrmedel lugeda: esmest ’ Kalevala ’ tõlkijast J. M. Eisenist, H. Tobiasest ja V. Alttoast. Jääb veel vist ainult kirjandusteadlane Liisi Raud, kes käis Läänemaa Ühisgümnaasiumis 1920.-1922. a. ja peale Faehlmanni , Kreutzwaldi ja Vilde elu ning loomingu põhjaliku uurimise ning tutvustamise raamatutes on kirjutanud ka lastejutte ning palju teadusarikleid. Aga ilmselt mitte Haapsalus ega Haapsalust.
Villem Alttoa on küll oma kolleegi, läänemaa koolinõuniku Ernst Enno ettevõtmisi kohapeal uurinud, aga kas ka kohapeal nendest kirjutanud, seda ei tea. Aga juba hulk aega enne Ennot, 1805.-1820. a. tegutses Haapsalus Baltiski kooliringkonna inspektorina luuletaja Gustav Jakob Ungern- Sternberg , kes luule kasuks riigiametiski loobus. Tema Haapsalust kirjutanud värssidega kogust ’Harfentöner Reval ’ ’Hapsals Badezeit’ ja ’Hapsals Werth ’ võib soovi korral tutvuda Haapsalu koduloomuuseomis L. Randre erifondis. Teadupärast ei ole aga seegi poeet Haapsalus see kõige esimene. Prioriteet võis kuuluda eesti kõige esimesele ajakirjanikule ajakirjanikule Gustav Adolph Oldekopile, kes olevat Haapsalus 1775. aastal sündinud. Haapsalut on külastanud ka poeet Gavrila Deržavin, kes külastas oma naise õde ning pühendas krahvile luuletuse , milles kõneldakse Haapsalust kui õdusast nurgast, kus suurlinnade meelelahutusest võib leida puhkust.
Silmapaistev väikelinna seltskonnas oli luuletaja krahv Nikolai Rehbinder, kes teenis Haapsalus tolliametnikuna ning kelle alatiseks külastuseksnn. Kirjanduslik -filosoofilinstel õhtutel olnud Russwurm ja Hunnius -juunior. V. Rehbinder on kirjutanud Haapsalus luulet ja draamasid, teinud visandeid.
1887. aasta ’ Postimees ’ pahandas päris põhjendatult Haapsalust. Löö käed kokku! jah, tõesti, seda on vaja teha! Kas pahemat ja viletsamat asja veel maailmas on: Ühes linnas, kus ammugi kolm veerandilt elanikku Eestlased on, ei ole Eesti raamatupoodi olemas! Hurjoh, kuhu oleme siis õieti jõudnud? Muiste oli seal ometi veel Blumberg, kes vähegi Eesti kirjavara eest hoolt kandis , nüüd ei ole kedagi. Alles 1896. a. jõuti Haapsalus ka esimese eestikeelse raamatukogu asutamiseni. 1930. a. oli linna kahes raamatukogus kokku 1400 raamatut, 70 lugejat ja 1000 laenutust. Raamatukogu oli karsklusseltsi ’Kungla’ ettevõtmine.
Haapsaluga on seotud suhteliselt palju endiseid ja praeguseid tuntuid kirjanikke. Loodame et Haapsalu kui kirjanikega seotud linn jääb selleks ka edaspidi.Kuurortlinn Haapsalu on oma rahu ja vaikusega heaks inspiratsiooni ja mõtete kogumise allikaks tulevastele kirjanikele. Minu arvates võiks Haapsalus olla ka päris oma kirjanik, kes on Haapsalus sündinud ja terve elu linnaga seotud.
Kirjanikud
*Enst Enno Haapsalus
Haapsallu asudes oli rahandusspetsialistist koolinõunik ligi 40-aastane. Kaheksa aastat pärast Läänemaale siirdumist läksid käskirja read:
On kulunud käies kuldne king
Ning hilinenud hing, ning hilinenud hing -
Kus on nii üksik kodune tee, -
Ei sinna saa üle maa ega vee:
On sillaks ainult hing!
Kuldne king küll kulunud, ometi on see veel pool Haapsalu perioodi.
1919. aastal, mil Enno Haapsallu asus, oli Läänemaa koolielu laostunum kui kusagil mujal. Enno tööpiirkond ulatus sadakond kilomeetrit Haapsalust lõunasse, viiskümmend põhja, lisaks saared, Hiiumaa , Vormsi ja Osmussaar, kuhu pääsemine tülikas, pealegi kannatanud Enno raskesti merehaiguseall. Koole aga oli saartel 36 ümber.
Ernst Enno saabus Haapsallu Läänemaa Haridusosakonna juhataja E. Veidermanni kutsel ja riigikoolinõunik F. V. Mikkelsaare vahendusel. Ta valiti koolinõunikuks 18. Septembril 1919 ja kinniti ametisse Haridusministeeriumi poolt. Samal ajal pakuti Ennole tulusamat kohta panganduse alal Valgas , võib uskuda luuletaja enda sõnu, et ta valis ameti ideaalide tõttu. Peale lastearmastuse puudusid tal uueks tööks muud eeldused ja kogemused.
Enno pidas pühapäeviti filosoofilisi loenguid Läänemaa Õpetajate Seminari organiseeritud karskusringi liikmetele . Ta oli veendunud, et paljud Läänemaa koolielu ebakohad tulenesid alkoholist ja sellestki, et laste elu sageli alguse saanud alkoholiuimas, mistõttu lapsed arenemisvõimetud või vigased. Tavaliselt võeti Enno kõned hästi vastu, harva tuli ette vääritimõistmist. Kõnede kaudu taotles ta kontakti rahvaga väljaspool kooli, tahtes töötada vahetult rahvakasvatajana. Kuivõrd Enno ei tahtnud vasturääkimist, ei andnud ta kuulajaile sõna ega võimaldanud vaidlusi. Tervise halvenedes loobus ta kõnedepidamisest.
Haapsalu-perioodil ei kõnelenud Enno oma loomingust kuigivõrd. Paljud nägid teda aegajalt üksinduses midagi märkmikku kirjutavat, arvati nõnda luuletusi sündivat, kuid Ennole endale tegi haiget loomingu vähesus. Ta on korduvalt märkinud, et Haapsalus pole ta enam luuletanud. Lastelaule ilmus temalt siiski rohkesti aastail 1923-1925, tema enese hingest ja hingevalust on jäänud vaid vähe ridu, need küll omalaadselt sisendusjõulised, lihtsad ja helisevad, nagu Enno elamuslik luule üldse:
Ma toetan akna servale
Ja ootan ei tea mis!
Öö valge on vajunud mõttesse,
Läind miski nii üle kallaste -
Ma ootan ei tea mis.
* Villem Grünthal-Ridala
Grünthal sündis Muhumaal Kuivastu kõrtsmiku Karl Grünthali pojana . 1910 -1919. a. oli Tartu tütarlastegümnaasiumi eesti keele õpetaja ja andis tunde Kroonugümnaasiumis ning samal ajaltoimetas ajakirja ’Eesti Kirjandus’peale seda läks ’Üliõpilaste Lehte’. 1923. aastast kuni surmani oli Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor . 1922. aastal oli juba keskealine eesti teadlane abiellus soomlannannaga ning rajas Helsingisse kodu. Vaba aega täitis Eesti kirjanike raamatute tõlkimisega soome keelde sealhulgas A. H. Tammsaare ’Kõrboja peremehe’. Suviti veetis peamiselt isakodus Muhu saarel Viira külas. Varsti hakkas Muhumaaga konkureerima Haapsalu. Selle linnaga oli ta põgusalt tutvunud.
1917 aastal peatus V. Grütnthal Haapsalus juba pikematalt: ta oli kutsutud Läänemaa õpetajate suvekursustele lektoriks. Ka järgmisel neljal suvel puhkas ta Haapsalus. Suvekursuste aeg muutus Haapsalu Grünthalile koduseks ja meeldivaks. Hiljem tuli ta siia juba kogu perega . Suve on ta veetnud siin üle 11 korra. Talle meeldis Haapsalus ujuda , purjetada, jalutada,päevitada ja kirjandus töödega tegeleda. Nagu ’Karurahu’, ’Omistus’, ’Haapsalu õis’, ’Haapsalu õhtud’, ’ Haapsalule’.
*Aidi Vallik
Vallik on sündis 11.mai 1971 . a. Paliveres. Ta on töötanud kunstnikuna Haapsalu Kultuurimajas ja Haapsalu KEK-is ning õpetajana Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis. Alates aastast 2004 on Aidi Vallik vabakutseline kirjanik. Ta räägib aktiivselt kaasa Eesti hariduselu puudutavates küsimustes ning on MTÜ Lugu-Loo asutajaliige ja juhatuse liige. Aidi Vallik on tuntud peamiselt laste- ja noorsookirjanikuna, kuid on avaldanud ka luulekogusid. Varase perioodi luulekogud avaldas pseudonüümi Ats all. Aidi Vallik on tuntud ennekõike Anni- lugude autorina. Kõige enam on tunnustust pälvinud tema esimene noorsooromaan „Kuidas elad , Ann?“, mis võitis 2000. aastal toimunud noortejutustuste võistluse peapreemia , sai 2002. aasta Nukitsa konkursil II koha ja pääses 2002. aastal Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia nominentide hulka. Raamatust on 2007. aastaks tehtud 9 trükki, see on pääsenud kooliprogrammidesse ning kirjandusõpikutesse ning on tõlgitud soome, läti ja leedu keelde. Lätis võitis jutustus 2004. aasta parimate tõlkelasteraamatute preemia. Aidi Vallik on filmistsenaariumi "Kuhu põgenevad hinged " kaasautor Rainer Sarneti ja Peeter Sauteri kõrval. Filmi keskseks tegelaskujuks on Aidi Valliku noorsooromaanidest tuntud Ann. Pärast filmi linastumist avaldas Aidi Vallik samadel sündmustel põhineva romaani "Mis sinuga juhtus, Ann?"
*Juhan Paju
Tervisehädade tõttu tuligi ta 1972. aastal Haapsallu, oli siin kohalike raadiosaadete toimetaja , ajalehetöötaja. Siin armus ta meresse. Tema nõrkus on purjekad. Ise ta arvab , et süüdi on tema esivanemate päritolu — nad pärinesid Pärnumaalt Kabli rannast, kus ehitati teadaolevalt ka esimesed Eesti suuremerepurjekad.
Juhan Paju on valmistanud neli purjekat. Esimese ehitas vanast päästepaadist. Masti tõi Hiiumaalt veoautoga. Veebruaris vana kuu ajal maha raiutud kuue meetri pikkune kuusk osutus õnnestunud valikuks. Kahest voodilinast õmbles ta ristpistega purje ja 1977. aastal sõitis koos sõbraga Osmussaarele, mis tol ajal oli keelutsoon , mida valvas Vene piirivalve . Pärale jõudsid! Lisaks möllas merel samal ajal paras torm — 17 meetrit sekundis. Talveks konstrueeris Juhan Paju paadile uisud alla ja sõitis Haapsalu lahel nagu jääpurjetaja. Teiste jääpurjekatega muidugi võistelda ei saanud, või siis ehk mõnes vabaklassis.
Rahutu hing ei andnud ikkagi rahu. Lõi vahepeal kohaliku ajalehetoimetuse ukse kinni ja läks Hiiumaale Ristna tuletorni majakavahiks, tuli korraks toimetusse tagasi ja uuesti majakavahiks, seekord Hobulaiule.
Juhan Paju on Haapsalus üks omapärasemaid mehi, sest ta avaldas 1991 aastal oma esimese (krimi)romaani ning sellest ajast peale iga aasta vähemalt ühe, kuni oma elupäevade lõpuni. Kui esimest korda ta kirjutas romaani, siis ilmus kolm romaani lausa korraga “Hiromandi kokteil”, “Haapsalu detektiiv” ja “ Kagupassaat ”. Juhan Pajul on oma raamatuis tekkinud lemmik — Haapsalu politseikomissar Kivistik, kes lahendab ka võimatuina näivaid keerdkäike.
Kasutatud kirjandus:
* Raamatud
’Haapsalu läbi aegade ja inimeste’
’ Eneke ’
* Iternett
http://www.muuseum.haapsalu.ee/v/index.php?lk=11038&show=11039#pealkir i
http://www.videvik.ee/?id=517
http://et.wikipedia.org/wiki/Aidi_Vallik