Kirjand: Oht sulanduda ühtseks keelekompotiks (0)

Oht sulanduda ühtseks keelekompotiks
Ain Kaalepi luuetuse „Tundmatutele inimestele“ kohaselt samastub keel inimese ja inimestega. On kartusi, et eesti keel on välja suremas. Senini on keel püsinud, sest oleme seda kergelt devalveerides hoidnud ja armastanud. Silmapiiril tundub olevat oht üleilmastumisest keele tasandil. Kindlasti ei tohi unustada positiivset , vaadates eesti keelt tuleviku ja kontinuiteedi seisukohalt. Keele püsimisel on väga olulised reeglid ja nende pidevast muutmisest hoidumine.
Loodetavasti ei sure eesti keel välja. Ain Kaalepi välja toodud hopi-indiaanlastega on muidugi raske ennast võrrelda, sest neid on tuhat korda vähem. Probleem on sarnane. Suurkeeled on ennast vaikselt sisse pressimas nii grammatika kui sõnavaraga. Samas on nad ka veel praktilise väärtusega. Näiteks õppides ülikoolis on suur osa erialasest kirjandusest kätte saadavad ainult kas vene või inglise keeles. Põhjuseks meie väike rahvaarv. Kõikidele raamatutele ei jagu tõlke ja nende tõlkimine on majanduslikult kulukas tegevus. Lisaks peitub üks probleem ka sõnavaras. On väga palju termineid, mida pole eesti keelde tõlgitud. Sõnavara kitsus on ka üks põhjustest, mis tekitab keelelist rahvusvahelistumist.
Selge oht on kosmopoliidistumine. Maailmakodanikuks olemine nii vaimult, füüsiliselt kui ka keeleliselt . Polüglotid on teretulnud, peaasi , et ei toimuks massilist leksikate põimumist. Probleem pole siiski keeletarkades, kes suudavad oma sõnakasutust kõrgemal tasemel kontrollida. Küsimus on igapäeva lävimises. Keel on suhtlusvahend, mis on ajaga kaasaskäiv ja selles muutuv. Üldiselt kujundavad seda vähem keeletundlikud, kes toovad sisse ebavajalikke välissõnu või „sõnavärdjaid“, mis jäävad käibele. Kui mingisugused sõnad on pidevalt käibel, pole filoloogidel muud võimalust, kui need ametlikuks teha. Keel muudab inimest ja inimene keelt, peamiselt toimub see viimane. Usun, et liigume lihtsuse poole. Samal ajal kindlasti ka inglise keele poole. Keeleteadlased peavad rangeid reegleid pehmendama.
Grammatika ja keelereeglid lihtsustuvad. Normid muutuvad suupärasemaks. Teisenemises võime märgata positiivset ja negatiivset. Negatiivseks aspektiks võib kindlasti ristida ka mõiste „ estonglish “. See sõnakõlks käib inimeste ja keelekasutuse kohta, kui ei suudeta emakeeles korrektselt kõneleda. Estonglish ja ka släng on halvad trendid, mida on märgata eesti noorte seas. Kurss väljendub selles, et segatakse omavahel kokku inglise ja eesti keele lausestus ning sõnavara. See on keelepudru, mida kõrval on lausa halb kuulda. Kuna hea ja halb käivad alati käsikäes, siis positiivsena võib näha lootust, et keele lihtsustudes huvituvad meie keelest ka välismaalased ja soovivad seda õppida. Sellega suurendaksime oma keeleruumi. Lisaks on meil endal keelt lihtsam korrektselt omandada.
Hoolimata pealiskaudsel vaatlusel tunduvast negatiivsest seisust on tulevik siiski helge . Helge tulevik eeldab muidugi positiivset suhtumist . Õhku tõuseb küsimus – miks peaks eesti keel hääbuma nüüd, kui seda ei juhtunud viiekümne aastaga vene keelse repressiooni vangis ? Esiteks on eest keel maailma kuuest tuhandest keelest räägitavuselt kahesaja seitsmekümne neljas. Lisaks, olles suutnud seda hoida siiani, suudame ka edaspidi. Üheks küsimuse tõstatajaks ja mureks on potentsiaali mittekasutamine. Sirje Kiini artiklist „Vägev eesti keel“ tuleb välja tõsiasi: „Microsofti ehk Pisipehme tarkvara on emakeeles olemas 35 rahval , sh eestlastel, kuid eesti koolides on emakeelne tarkvara kasutusel vaid 10% koolides ja kui paljudel meist?“
Potentsiaali kasutamine aitab kaasa positsiooni kindlustamisele. Eestlased on emakeelt kandnud juba sadu aastaid. See on lühike aeg, aga keelest me enam ei loobu. Ei lase eestlane enda keelt rikkuda iseendal, naabril ega väliskeeltel. Kodanikud ei luba enda keele surma, sest kui pole suhtlusvahendit, pole rahvast. Keele kujundajaks on inimesed. Reeglid ja sõnavara on raamatutes. Raamatud on aga meie endi loodud. Püsivad raamatud, püsib keel.