Keskaja kultuur (0)

Keskaegsed linnad hakkasid tekkima alles 10. – 11. sajandil, varem oli nende osakaal Euroopas väike. Sellest sõltumata ei moodustanud ka keskaegsed linnad ühiskonnas mahult suurt osa, vaid jäid nt rahvastiku arvult alla veerandi; see-eest kerkisid linnad põhilisteks arengupunktideks ning suurem osa keskaegsest kultuurist, haridusest ja kaubandusest sai esile tõusta just linnades.
Linnade tekkeks andiski impulsi just käsitöö olulisuse kasv ja sellest arenev majandus. Kui linnad juba valmis olid, jäid need kaks siiski põhilisteks elatusallikateks.
Käsitöölised ja nendega seonduv moodustas suure osa keskaegse linna identiteedist . Käsitöölised olid koondunud tsunftidesse, mis oligi mingi kindla käsitööalaga tegelevate inimeste vennaskond. Tsunft kujutas endast väga kindlate reeglitega püsivat ja tugevat ühendust, mille põhieesmärk oli arendada küll käsitööd, kuid samuti oli seal oma tugev hierarhia , kombestik, mõnel juhul isegi pühak ja kabel ning need võisid olla ka eraldiseisvad sõjalised organisatsioonid. Sealjuures tauniti tugevalt tsunftijäneseid ehk käsitöölisi, kes oma tööd ilma tsunfti kuulumata tegid ja müüsid. Käsitööliseks saaminegi oli omaette raske tee – iga noor alustas oma teed õpipoisina, pidi omandama oskusi meistri juures ning tegema ka paar rännuaastat. Meistriks saamisel pidi esitama meistritöö.
Käsitööliste tsunftid moodustasid tavaliselt Väikegildi, Suurgildiks nimetati kaupmeeste ühendust. Kaupmehed olid keskaegses linnas reeglina rikkad ja austatud, vallalised kaupmehed moodustasid tihti veel teise, Mustpeade gildi .
Ühest kaupmeeste ühendusest sai alguse ka keskaja tugevaim Lääne- ja Põhjamerd ühendav kaubandusliit – Hansa Liit. See toimis 13. – 17. sajandini, kusjuures hiilgeajaks oli 14.-15. sajand. Hansa liidu juhtlinnaks kujunes Lübecki vabalinn ning kuigi igas hansalinnas kehtisid omad reeglid, oli see ikka märgataval juhtpositsioonil. Sinna kuulus kokku umbes 160 linna ning see kokku moodustas antud piirkonna kaubandusmonopoli. Eesti aladelt kuulus Hansasse Tallinn, Pärnu, Tartu ja Viljandi, neist kuulsaim oli Tallinn. Hansa liit hakkas nõrgenema 16. sajandil, peamisteks põhjusteks olid uute riigi ja sotsiaalsete kordade teke, katk ja sellest põhjustatud rahvaarvu langus ning näljahäda ja samuti uute oluliste kaubateede avastamine.
Romaani ja gooti stiilid olid mõlemad valdavad keskaegsed kunstistiilid, romaani see-eest gootikast varasem. Samuti oli mõlemal puhul olulisimaks arhitektuur, eriti just sakraalsete ehitiste ehitamine.
Romaani stiil, olles gootikast varasem, oli oma olemuslikult usklikum ja lihtsakoelisem. Arhitektuur polnud veel nii arenenud, ehitusel töötasid mungad ja talupojad, ning kirikud olid seetõttu rohmakama väljanägemisega, aknaid oli vähe ja ehitised olid „tükeldatud“ – samas täitsid need sel ajal ka kaitseehitise rolli. See-eest läksid keerukamaks põhiplaanid ja basiilika kõrval võeti kasutusele ka kodakirik.
Gootika tekkis hiljem ja selleaegsed ehitised nägid tänu uuendustele välja palju nõtkemad. Kasutusele võeti tuntud teravkaar, uus võlvitüüp ja mitmed tugielemendid, mis lasid ehitada õhukesi seinu, palju aknaid ning seda kõike kõrgustesse. Väga oluline oli valguse rõhutamine, mida romaani kirikus eriti ei olnud – vitraažaknad pidid jätma jumaliku ja maavälise mulje keskaegsele inimesele. Samuti pöörati rõhku kiriku fassaadile, mille tähtsaimad osad pidid olema portaaluksed, roosaken ja kuningate galerii.
Romaani kunstis viljeleti kujutatavat ning maalikunsti vähe, tehti peamiselt miniatuurmaale ja freskosid. Gootikas muutub see kõik olulisemaks, skulptuur on ruumilisem ja mitte enam nii arhitektuuriga seotud; samas on mõlema stiili puhul oluline piiblilugude jutustamine. Gootikas moodustavad eriti olulise osa vitraažimaalid ja dekoratiivne mulje, maalima hakati ka vabale seinapinnale ehk areneb fresko. Tehnika hakkab minema naturaalsemaks ja elulisemaks, olemas ruumilisus ja vorm; perspektiivi algus.
Romaani kirikud: Pisa toomkirik, Wormsi katedraal .
Gooti kirikud: Notre-Dame, Salisbury katedraal, Siena katedraal.