Keskaeg - sissejuhatus (0)

Sissejuhatus 
 
“Keskaja”  termin  on  suhteline,  seda  määrab  selle  kasutamine.  ​Media  aetas/  media 
aevum  –  pärineb   Itaaliast   14.  saj,  mil  hakati  tundma  õppima  antiikset  ladina 
keelt.  Keskajal  oli  ladina  keel  kasutusel,  aga  see  muutus  ja  lihtsustus. 
Renessanssiajal  hakati  jäljendama  ja  kasutama  antiikset  ladina  keelt. 
Vaheapealset perioodi peeti  keeleliselt
 
 alaväärseks, hiljem
 
laienes
 
see
 
suhtumine
 
 
kogu vahepealse aja  kultuurile . Periodiseeringuna tuli
 
keskaeg
 
kasutusele
 
17.
 
 saj 
saksa ajalooõpikutes, kust see levis ka mujale. “ Keskaeg ” kui
 
sünge,
 
barbaarne
 
ja
   
primitiivne.  Liialdamine:  nt  nõiajahi   omistamine   sellele  ajajärgule.   Keskaega  
idealiseeriti  romantismis:  rüütellikkus,  osavad  käsitöömeistrid  vastukaalust 
vabrikutoodetele. Tegu on samuti liialdatud võrdkujuga. 
 
Keskaja  alguseks  peetakse  5.  saj  –  täpsemini  aastat  476,  kui   kukutati   viimane 
Lääne- Rooma    keiser .  Samuti  algusdaatumiteks  Frangi  riigi  rajamine  ja  313.  a 
Milaano edikt . 
Lõpuks peetakse
 
1453
 
 a. –
   Bütsantsi pealinna
 
Konstantinoopoli
 
vallutamist
 
türklaste
 
 
poolt;  1492-   rekonkista   lõppu  Hispaanias  ja  Kolumbuse  Ameerikasse jõudmist; 
1494  – Itaalia sõdade algust; 1517 – reformismiliikumise algust; vahel ka
 
inglise
 
 
revolutsiooni  algust  1640,  aga  tegu  on  pseudodaatumitega  –  kõik  need 
aastaarvud  on  sümboolsed,  millele  tähtsus  omistati  alles  hilisematel  sajanditel. 
Odaoakeri  võimuhaaramine  476.  a  oli  ainult  järjekordne  riigipööre,  1492.  a  ei 
huvtanud kedagi, et Kolumbus Ameerikasse jõudis.
 
Puudub
 
 sündmus, mis
 
olkeks
 
 
olnud kogu keskaegse Euroopa jaoks murranguline. 
 
Dark age – pole just
 
kole
 
ja
  pime,
 
vaid
 
lihtsalt
 
meie
 
jaoks
 
tundmatu
 
–
  meie
 
kompame
 
 
pimeduses.  Seda  aitab  aga  uurida  arheoloogia:  nt  ei  peeta  suur  rahvasterännet 
tänu sellele enam kardinaalselt murranguliseks sündmuseks.
 
Renessanss
 
kasvab
 
 
samuti  välja  enda  kaasajast,  mitte  pelgalt  antiikaja  taasavastamisest.  Võrdle  nt. 
Karolingide  renessanss,  mis  vähendab  päris  kõvasti  suure  renessanssi 
erakordusust.  Tänapäeval  räägitakse   pikast   keskajast  –  pärineb  Prantsusmaalt, 
tähendab eelindustriaalset,
 
kiriku
 
poolt
 
domineeritavat
 
 ajasutst. ​ Ancient  régime –
   
kuni  Prantsuse   revolutsioonini .  Keskaja   kestvuse   määramine  sõltub  sellest, 
millist  elementi sellest me tähtsustame. Klassikalise määratluse järgi on keskaja 
sees kolm alaperioodi: 
●  Varakeskaeg – kuni 11. saj 
● Kõrgkeskaeg – 11.-13. saj 
●  Hiliskeskaeg – 13.-15. ja 16. saj vahetus 
11.  saj  algas  kiire  majanduslik  ja  demograafiline  tõus,  tekkis  talupojaühiskond  ja 
ülikkond  ning  linnad.  13.  saj  lõpus  hakkavad   tekkima   territoriaalriigid. 
Renessanssi protsessid on seega alguse saanud varem. 
 
Keskaegne  inimene  leidis,  et  ta  elab  lõpuajastul  –  tänu  kristlikule  maailmapildile, 
millelele  on  omane  lõplikkus.  Kristuse  taastulemist   oodati   peagi.  Maailma 
mõistmises  on  oluline  usk,  et  lõpp  tuleb   homme ,  kui  just  mitte  täna.  Vahel 
kardeti  rohkem,  nt enne aastat 1000 loobuti isegi kroonikate kirjutamisest, sest 
teati,  et  kohe  tuleb  lõpp.  Samas  ei  loobutud  katedraalide  mitmesajaaastatest 
ehitusprojektidest – selleks, et kiita Jumalat. Alguses arvati,
 
 et lunastatud
 
saavad
 
 
ainult   mungad ,  13.  saj  tekkis  puhastustule   kontseptsioon .  Loodi   teooriaid ,  kus 
maailma ajaloos oli mitu olulist riiki, neist viimane  Rooma , mis
 
muidugi
 
Aacheni
 
 
keisri  näol  edasi  kestab.  Saksa  keisriks  hakkasid  seda  meest  nimetama  tema 
enda  poliitilised  vaenlased.  Kunstis  väljendati  piiblilugusid   kaasaegses  
kontekstis ja välimuses, et näidata, et need on
 
selle
 
ajaga
 
 ikkagi seotud, kestavad 
ikka  veel.  Aastaringi  taga  oli  samuti  kiriklik   aastaring :  kirikupühade  tsükkel. 
Aastate  arvutamisel  pole  aastanumber  üldse  eriti  oluline  välja  arvatud 
lihavõttepühade väljaarvestamisel, millest saabki alguse aastate lugemine. 
 
Ajaarvamine   pärineb  algselt  6.  saj  abtilit  Dionysios  Exiguusilt.,  aga  keegi  ei  tea 
täpselt, kuidas ta konkreetse aasta kindlaks tegi. See määratlus levis aeglaselt ja 
sai  üldiseks  alles  hiliskeskajal.  Ürikutel  märgitakse  aastat  hoopis  valitseja 
võimuloleku  aasta  läbi.  Algselt  oli  aasta  alguseks Jeesuse sünnipäev, sealt liikus 
see  kuuvahetusele  –  Cicero  järgi  Jeesuse  ümberlõikamispüha.  Aasta algust loeti 
ka  25.  märtsiga  –  paastumaarjapäevaga  või  lihavõttepühadega.  Päevade 
dateerimine  toimus  tavaliselt  Rooma  süsteemi  järgi,  alles  hiliskeskajal  hakati 
kasutama kirikupühasid. 
 
Euroopa  rahva  teadvuses  on  pilt,  et  nemad  on  ristirahvas,  kes  on  ümbritsetud 
vaenlastest ( moslemid , paganad), kelle eest peab kristlust
 
 kaitsma. ​Antemurale
 
–
   
kaitsevall, ülekantult ristiusu  kaitsjad : nt rekonkista ja türklaste vastane võitlus. 
Kristluse  piirialad  vajavad  kõigi  abi, sest nad  kaitsevad  kõiki. See suhtumine on 
tugev nt Poola ajaloos. 
 
Allikad 
Allikad  ei  ole  algselt  tekkinud  allikatena,  neil  on  olnud  teine  eesmärk  kui  vastata 
meie küsimustele. Nt maksumaksjate  loetelu  meie
 
jaoks
 
oluline
 
linnade
 
elanikkonna
 
 
uurimiseks; pühakute elulugu ei pea algselt kirjeldama pühakute elu, vaid tõestama 
nende  pühakuks  olemist.  Tegelikult  ei  pruugitud  ka  käituda  nii,  nagu  tekst  nõuab. 
Ühtlasi moodusteas teksti mõisvate inimeste hulk väikese osa kõigist keskaegsetest 
inimestest.  Peamiselt  on  keskaegsed  allikad  vaimulike  poolt  loodud.  Literaat  = 
kirjaoskaja.  Autorid  eelasid  tol  ajal  ka  seda,  et  lugeja  mõistab  piiblitsitaate  ja 
konteksti.  
 
 
Tavaliselt jagati allikad kaheks: 
● Jutustavad allikad 
○ Historigraafilised allikad ( kroonikud , annaalid – sündmused, 
mida peeti keskajal olulisteks )
 
■ Kroonikates oluline just autorile lähem ajalugu, mitte antiikaeg   
■ Annaalid  räägivad  ühe  aasta sündmustest. Alguse on need saanud 
lihavõttepühade liikumise kandmisest aastatsüklitesse – hiljem on 
sinna juurde hakatud märkima ka sündmusi 
○ Hagiograafilised allikad (pühakute elulood )
 
■ Varesema keskaja kohta infot andvad allikad (nt Püha Patrick) 
● Dokumentaalsed allikad
 
○ Õigusesse puutuvad allikad (õigusvormide kogud , kohtumaterjalid)
 
■ Ürik  ehk   diplom   ( diplomaatia   –   valitsejad   vahetavad  ürikuid)  on 
ajalooteaduses  õigusliku  jõuga  dokument,  mis  salvestab  mingit 
õiguslikku tehingut (ei pruugi samas rääkida realiteedist)
 
■ Hilisematesse ürikutesse kirjutatud ka vanemaid tekste   
■ Suur osa keskaegseid ürikuid pole säilinud originaalis, vaid 
ümberkirjutamise läbi – neid nim ​transsunt​ või ​vidimus  
■ Hiliskeskajal hakati ürikuid fikseerima registriraamatusse 
■ Ürikuid  anti  välja  ametlikes  kantselleides  ja  need  lähtusid 
teatud vormelitest, mis teeb nende uurimise keerulisemaks 
■ Ürikute hulka kuuluva ka nt testamendid 
■ Seadusetekstid – aniigist pärinevad, tavaõigust 
süstematiseerivad
 
■  Omaette on kirikuõiguse e kanoonilise õiguse dokumendid  
■ Keskaja ülikoolides olid Rooma ja kanooniline õigus eraldi 
■ Eraldi patukahetsusraamatud e pönitentriaarid 
■  Aktid ehk jooksva ajaarvamise dokumendid (vakuraamatud jms) 
■  Ilmuvad massiliselt alles 15. saj (Itaalias varem) 
■  Tekkivad seoses linnade kasvuga 
●
Igasugune keskajal toodetud kirjandus ( jutlused , ​exemplum​’ 
id, kirjad) 
●
Pealiskirjad ja raidkirjad (tekst müntidel, ehetel, vappidel vms) 
 
Keskaegseid  materjale  säilitatakse  kõigjal  maailmas  raamatukogudes.  Neid  on 
suuresti  hävitatud  keskaega  mitteväärtustavate  17.  ja  18.  saj  jooksul,  aga  ka nt 
maailmasõdade  jms  tõttu.  Väga  suur  osa  keskaegseid   allikaid   on  aga  ka 
publitseeritud, seda alates trükikunsti sünnist. 
 
 
 
Kommunikatsioon 
 
Keskaja  jooksul muutus suuline kommunikatsioon kirjalikuks. Umbes 13. saj hakati 
õigusloomisi  kirja   panema ,  15.  saj  kujutas  kirjalik  tekst  juba  õigust.  Keskajal 
lõpul  tuli  kasutusele  ka  paber,  mis  oli  odavam  kui  pärgament. 
Pärgamendilehtedest  kokkuköidetud  raamatut  nimetatakse  koodeksiks. 
Võimalik,  et  see  lõi  aluse  keskaja  teadustöö  tekkele,  sest  neid  raamatuid  oli 
mugavam  teadustööl  kasutada.Valitsejad  muidugi  lugeda  ei  osanud  –  nende 
tööks  oli  sõdida.  Vahel  tuli  ette,  et  noorem  poeg,  kes  oli  varem   kloostrisse  
pandud,  pääses  mingil  põhjusel  troonile  ja  nii  sai  vahel  võimule  ka  haritud 
valitsejaid. Kirjasoskuse levikuga
 
 sai oluliseks
 
see,
 
kuidas
 
kirjutada
 
–
   ​topos​. Tekst
 
 
oli suur autoriteet – kui keegi midagi nägi ja sellest luges, uskus ta pigem teksti. 
Kirjutamise  suur  tõus  algas  12.  saj ja selle laialdasem maht saabus 13. saj. Selle 
põhjuseks  oli  peamiselt  rahvaarvu  suur  tõus  –  kloostrite  laienemine,  kus 
kirjutajad   paiknesid;  suurenes  üleüldine  kirjaoskajate  arv.  Euroopa  oli  keskajal 
palju  suurem:  algelised   transpordivahendid ,  reisivaenulikum  loodus  – 
koolmekohtade  otsimine  jms.   Transpordis   olid  eelistatud  veeteed,  eriti 
kaubavahetuses. Teed oli vaid väikesed  rajad  ja
   vankrisõit oli aeglane.
 
Vaja
 
 oli ka
 
 
tee  ääres elavaid inimesi, kes pakuks varjupaika ja varusid. Keskaja keelepilt oli 
märkimisväärselt kirjum ja see raskendas suuresti kommunikatsiooni.