Retsensioon- Maailmale nähtamatud pisarad „Maailmale nähtamatud pisarad” on komöödia Anton Tsehhovi poolt nooruses Antosa Tsehhonte nime all avaldatud humoristlike lugude põhjal. Arstiks õppides kirjutas Tsehhov ajakirjadele lühijutte lisaraha teenimiseks, varsti saavutas teatud kuulsuse, et teda hakati avaldama regulaarselt. Antoni kirjutatud lood on täis kergemeelsust, enesekesksust ja silmakirjalikkust, kuid sisaldavad ka palju soojust oma tegelaste suhtes. Lavastus hõlmab novelle: “Paks ja peenike”, ”Missugune kolmest”, “Diplomaat”, “Albioni tütar”, “Õnnepojuke”, “Koomik” ja “Maailmale nähtamatud pisarad” ning lühinäidendeid: “Abieluettepanek” ja “Karu”. Osalised: Anton Tsehhov(Autor), Elmo Nüganen(Dramatiseerija ja lavastaja), Reet Aus(Kostüümikunstnik), Riina Roose ja Jaak Jürisson(Muusikalised
Ja muidugi oli tema naine kurb ja väsinud. Kuid mehe sõber munk märkas seda olukorda ja tema kui eeskuju teisele mehele üritas kavalalt olukorda muuta, rahuldada oma varjatuid ihasid. Siis andiski nõu ja teine kergemeelne mees uskus teda ja pühendaski ennast patukahetsusele. Öösel, samalajal, kui ta viis läbi oma rituaale, lõbutses munk sõbra naisega. Bocaccio kui humanist tahab selle looga maha teha silmakirjalikke usumehi. Ja üldse taunis ta ühtede kergemeelsust ja usupimedust. Omakasu ja silmakirjalikkuse taustal toob ta ilmekalt välja aususe, truuduse ja üldse inimlikkuse. Autor uskus, et tõe järgi elamiseks pole vaja mingit usku eag tõestusi rinnale riputama, niikuinii vääratatakse. Tuleb lihtsalt aus olla ja tunnistada, et oleme ikka vaid ainult inimesed. Arvan, et selle teosega tahtis ta avada teiste silmi, luua revolutsioon inimeste higedesse. Rõhutades põhiväärtusi, pani ta kindlasti nii mõnegi südame tõde otsima.
Anna Karenina keskkond Moskva Teose tegevus algabki just nimelt Moskvas perekond Oblonskite peretüliga, mis on tingitud Moskva kergemeelse õhkkonna ja sellega kaasnenud abielurikkumisega. Üleüldse on kõik momendid raamatus, mis leiavad aset Moskvas, täis kergemeelsust, pigem pingevabat olustikku, armastust, dramaatilisust ning kirge. Tundub nagu muutuks iga tegelase mõttemaailm ja karakter lihtsalt Moskvas viibimisega. Moskva miljööd kujutab autor alati erakordselt värvikana ei ole vahet, kas tegemist on mõne balliga või siis lihtsalt õhtusöögiga, konfliktidest juba seal puudust ei tunta. Iseäranis tihti tunnevad tegelased ennast just Moskvas armununa. Armub Levin Kittysse, Kitty Vronskisse ning viimane omakorda Annasse
Jeanne d’Arci ümber tekkinud ebausu oreooli kallale. Pühak annab Jeanne’ile kaks käsku: päästa Prantsusmaa ja alles hoida oma neitsilikkus. Esimese ülesandega saab neiu hakkama, aga teisega kauniste sõjameeste keskel mitte. (Nt Schiller püüdis oma samanimelise draamaga Jeanne d’Arci taas ülendada.) 18. saj kunstis avaldunud rokokoo3 ilminguid leidus ka kirjanduses. Rokokoo on väljenduslaad, kus teadlikult rõhutati kergemeelsust ja mängulisust, teosed olid enamasti humoristlik-iroonilised4 või satiirilise kallakuga. Sageli loobuti kerguse saavutamiseks klassikalistest luulevormidest. Rokokoo hilise suuna esindajaks võib pidada rootsi luuletajat CARL MICHAEL BELLMANi (1740–1795). Tema joomalaulud saavutasid suure populaarsuse. Tema luuletused olid koomilis-grotesksed ja neis oli palju kontraste, neis kõlas üleskutse: „Carpe diem!” See tähendab: naudi maiseid rõõme, kuni elupäevi antud. Huumorit ja
armastuse temas ärkab naine, ema. Tuglase novellistika kulmineerub koguga "Saatus", mis sisaldab fantastilis-sümbolistlikke novelle. Neid kõiki läbib painajalik saatuslikkuse motiiv, mis saadab tegelasi eluteel ja mille vastu nad on võimetud. Nii on näiteks novelli "Popi ja Huhuu" peategelasteks koer ja ahv, kes sümboliseerivad inimloomuse kaht poolust: Popi arukust, truudust, tundelisust; Huhuu aga tigedust, toorust ja kergemeelsust. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus (Isand), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks. Tuglase viimastes novellikogudes kohtame kõrvuti sümbolismiga ka realistlikke aineid. Nii
Õnnestub. Peale põgenemist jääb auto alla. ,,Inimesesööjad" laste-täiskasvanute maailm. ,,Popi ja Huhuu" Lugu ahvist Huhuust ja koerast Popist, kelle peremees lahkub. Huhuu saab puurist välja, tekitab kaose. Popi alistub kuna Huhuu meenutab isandat ja Popil on peremeest vaja. Ühel päeval otsib Huhuu alkoholi, kuid leiab püssirohutünni ja maja lendab õhku. Popi ja Huhuu sümboliseerivad inimloomuse kaht poolust: Popi arukust, truudust, tundelisust; Huhuu aga tigedust, toorust ja kergemeelsust. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus (Isand), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks. ,,Maailma lõpus" aluseks on episood kalevipojas, kus Kalevipoeg sõidab maailma lõppu hiiglaste maailma.
(Degel 2005: 111–112) 7 3.9 Lilla/фиолетовый Lillaga seonduv on eesti ja vene keeles üpriski erinev, kuid siiski assotsieerus lillaga mõlema keele kõnelejatele "mitmevärviline" ning ka vikerkaar ning loojang. Eestlased tundsid lisaks ka positiivseid seoseid: edevus, elavus, erksus. Eestikeelsetes fraseologismides tähistab lilla kergemeelsust ning ka viha. Venekeelse голубой kombel seostub eesti keeles lilla homoseksuaalsusega. (Degel 2005: 112) 3.10 Oranž/оранжевый Oranž on mõlemas keeles semantiliselt vaene värv, sest seda ei esine fraseologismides. Küll aga seostus oranž nii eestlastele kui ka venelastele positiivsete tähendustega. Näiteks aktiivne, nooruslik, pidulik ja värske. (Degel 2005: 112) 3.11 Roosa/розовый
harjumustega; königsberglased võisid nende akna alt oma igapäevasel jalutuskaigul mööduva Kanti järgi kelli seada (ta olevat jalutuskäigu ära jätnud ainult päeval, mil ta sai postiga Jean- Jacques Rousseau "Émile"'i). Ta tõusis igal hommikul kell 5, et oma loenguid ette valmistada, ja läks magama kell 22. Kuigi ta hindas head seltskonda ja võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks. Kuigi Kant ei lubanud endale palju kergemeelsust ning töötas palju ja allutas end distsipliinile, oli ta kaasaegsete kirjelduste järgi lustaka ja mängulise loomuga. Nooruses oli Kant kirglik piljardimängija. Juba enne kuulsaks saamist oli ta linnas üks kutsutumaid külalisi. Sageli lahutas ta lõunasöögi ajal sõprade meelt; see oli talle oodatud puhkusest. Kõige rohkem nautis ta kaupmeeste ja ärimeeste seltskonda. Kant suri 1804. aastal 76 aasta ja 10 kuu vanuses oma kodulinnas haigusesse, tema
isiku poolt tema käitumises süüteo koosseisu reaalne ohu tõsiselt võtmine. Ettevaatamatus Kuriteo toimepanemine ettevaatamatusest on karistatav üksnes juhul kui KarS i eriosas on ette nähtud karistus kuriteo toime panemise eest ettevaatamatuse tõttu. § 18 lg 2 sätestab 2 ettevaatamatuse liiki. 1) kergemeelsus raskem 2) hooletus kergem. Asjaolu et kergemeelsus on raskem on põhjendatav sellega et kergemeelsusel on kaudse tahtluse 3.aste. Kaudsest tahtlusest eristab kergemeelsust voluntatiivse elemendi puudumine.mõlema ettevaatamatuse ühiseks tunnuseks on tähelepanematu ja kohusetundetu suhtumine süüteo koosseisule vastavatesse asjaoludesse hoolsuskohustuse rikkumine. Hoolsuskohustuse rikkumise sisuks on isiku poolt süüteo koosseisu tähenduses hoolsusvastase teo sooritamine või sooritamata jätmine.Otsustus kas isik rikkus hoolsuskohustust või mitte tuleb alati seostada toimepania tegutsema hakkamise hetkega.See nõue seostab
Andrese elueesmärgiks on talu kordaseadmine, et seda siis lastele pärandada. Andrese armastus maa vastu on looja armastus. Kuna Andres tahab maad vormida oma tahte järgi, kujuneb tema armastusest võitlus. Armastus maa vastu jätab Andrese elus varju kõik muu – naise, pere, lõpuks ka lihtsa inimlikkuse – ja elu Vargamäel ei kujune õnnelikuks (Krõõt sureb, Mari kannatab, Andres aga vaikib, muutub karmiks, kinniseks ja raskemeelseks peremeheks, kes ei salli naeru ega kergemeelsust, kes nuhtleb naist ja kelle eest hoiavad kõrvale lapse). Pearu kõrval unustab ta peagi tõe, ajades taga vaid oma õigust, oma kasu, nii et põhiküsimuseks saab see, kas peale jääb Andres või Pearu, mitte see, mis on tõde või õigus. Piiblistki ei otsi Andres mitte lohutust, vaid õigustust oma tegudele. Pearu Murakas – psühholoogilises plaanis üks keerulisemaid tegelasi. Tema loomuse ulatus on väga lai. Teda valdab pinnatuse tunne, kaduvikuhirm, seetõttu
arvestamine tähendab et sellistes valdkondades saab isiku käitumise lugeda õigusvastaseks siis kui isik on ületanud konkreetses valdkonnas lubatud riskimäära.Määr on ületatud kui isik ei ole kinni pidanud konkreetsele valdkonnale kehtestatud täiendavatest meetmetest. Kergemeelsus § 18 lg 2 sätestab et isik paneb teo toime kergemeelsusest kui ta peab võimalikuks süüteo koosseisule vastava asjaolu saabumist kuid tähelepanematusest või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Kergemeelsust määratletakse inteligentse elemendi kaudu ja seda tähistab keelend – pidas võimalikuks,aga voluntatiivset elementi kergemeelsuse puhul ei ole.Voluntatiivse elemendi aspektis on lootmine et see koosseisu põhine asjaolu mingil põhjusel ei realiseeru.Tõenäosusteooriast lähtudes kas on tegu kergemeelsusega või kaudse tahtlusega sõltub sellest kui suur on tagajärg kvantitatiivselt.Kaudse tahtluse puhul üle ja kergemeelsuse puhul alla 50%. Hooletus
tegemine ohtlik – kollid, külmkingad ja hundid võisid kohale ilmuda ning su pintslisse pista, rääkimata igasugustest tõvedest, kes ainult seda ootasidki, et inimene suu lahti teeks. Siis on ju hea sealt august konnana sisse karata ning asuda inimeselast vaevama ja piinama, kuni temast luu ja nahk järel.“ (lk.83). „“Kunagi ei tohi ühelegi hüüdmisele vastata, sest niimoodi need tõved ju inimesi oma võrku püüavad! Kõnnivad ringi ja katsuvad kellegi kergemeelsust ära kasutada, huikavad ja karjuvad ja kui siis keegi vastu huikab, on sellel nagu puugid kallal ja ei lasegi enam lahti, enne kui õnnetu on otsaga hauas.“ (lk.50). Surnud hinged käisid hingedepäeval ikka kodudes söömas ja mõni kurjem hing tuli ka iga päevast oma koju süüa nõudma, nagu näiteks kilter. Kuid surnuaias olid hinged tavaline nähtus. „Mindi surnuaeda. Nagu alati, olid ka nüüd
hiigelsuured silmakoopad ja suured kõrvalestad, madal ja kitsas laup, suhteliselt pikad käed, tumedam, s.o pigmendirikkam nahk. Füsioloogilisteks ja patoloogilisteks eripäradeks olid alanenud tundlikkus, mistõttu on nad võimelised taluma suurt valu, varakult tekkivad kortsud, teravam nägemine, värvipimedus, kogelemine, varastel näo ja käte liikuvus, ekslevad silmad. Kurjategijate kõlbelise taseme üseloomustamiseks nimetas suurt huvi orgiate vastu, julmust, sadistlikkust, kergemeelsust, kättemaksuhimu ja teised negatiivsed omadused. Lombroso vaated tegid läbi arengu ja hiljem ei pidanud sünnipärast kurjategijat ainukeseks kurjategija tüübiks. Ta jaotas kurjategijaid: 1. Hullumeelsed - idioodid, alkohoolikud,n arkomaanid 2. Kriminoloidid kurjategija sarnased, kes rikuvad seadust 3. Kirekurjategijad - kurjategijad mõne oma kire tõttu Atavism à mõiste, mis pärineb evolutsiooniteooriast; see on niisuguste tunnuste ilmnemine, mis
o pigmendirikkam nahk. Füsioloogilisteks ja patoloogilisteks eripäradeks olid alanenud tundlikkus, mistõttu on nad võimelised taluma suurt valu, varakult tekkivad kortsud, teravam nägemine, värvipimedus, kogelemine, vasakulaarse reaktsiooni (punastamise) puudumine, kõõrpilk, varaste nöo ja käte liikuvus, ekslevad silmad jne. Kurjategijate kõlbelise taseme iseloomustamiseks nimetas Lombroso nende suurt huvi orgiate vastu, julmust, sadistlikkust, kergemeelsust, kättemaksuhimu, spetsiaalset argood (släng või žargoon) ja teisi negatiivseid omadusi. Tätoveerimist interpreteeris kui tunnistust kurjategijate tundetusest ja atavistlikust ihast ennast kaunistada. Lombroso väitis: "Me näeme kurjategijas metslast, kuid samal ajal ka haiget meest." Lombroso arvates oli kuritegevus eelkõige bioloogiline nähtus ja oma peateose (selle viimaste trükkide maht ulatus 2000 lk) esimeses
kulmukaared,hiigelsuured silmakoopad ja suured,kõrvalestad,madal ja kitsas laup,suhteliselt pikad käed,tumedam,s.o pigmendirikkam nahk.Füsioloogilisteks ja patoloogilisteks eripäradeks olid alanenud tundlikkus,mistõttu on nad võimelised taluma suurt valu,varakult tekkivad kortsud,teravam nägemine,värvipimedus,kogelemine,varastel näo ja käte liikuvus,ekslevad silmad.Kurjategijate kõlbelise taseme üseloomustamiseks nimetas suurt huvi orgiate vastu,julmust,sadistlikkust, kergemeelsust,kättemaksuhimu ja teised negatiivsed omadused. Lombroso vaated tegid läbi arengu ja hijem ei pidanud sünnipärast kurjategijat ainukeseks kurjategija tüübiks.Ta jaotas kurjategijaid: 1. Hullumeelsed-idioodid,alkohoolikud,narkomaanid 2. Kriminaloidid- need,kes rikuvad seadust 3. Kirekurjategijad- kurjategijad mõne oma kire tõttu 6.küsimus Õiguspsühholoogia-alase tegevuse elavnemine 19.sajandi lõpul Uus elavnemine ehk nn kriminaalpsühholoogia taassünd leidis asset 19
õiguse" viiendas osas sureb Andres teadmisega, et Indreku abiga viiakse täide tema unistus, Vargamäe jõe süvendamine. Pearu ja Andrese tülide kaudu tõstatatakse romaanis tõe ja õiguse teema: kohtus otsitakse justkui õigust taga, ent tõde mattub Pearu krutskite alla. Andres näeb nördimusega, et kuigi tema räägib tõtt, jääb õigus Pearule, kuni viimaks õpib ja Andres tõeväänamise ära. Andresest saab raskemeelne ja kinnine peremees, kes ei salli naeru ega kergemeelsust enda ümber, kes nuhtleb naist ja kelle eest lapsed hoiavad kõrvale. Ta ei mõista, mis on tõeline armastus. Indrek üritab talle seda öelda, aga Andres ei saa sellest aru. Andres elab suurte eesmärkide nimel. Kui Vargamäe Andres kannab romaanis pühendumise teemat, siis tema poja Indrekuga seoses areneb halastuse teema. Indreku ja Andrese vastandus läbib romaani kõiki viis köidet. Tammsaare naistegelased mõistavad sageli elamise lihtsat kunsti,
temas ärkab naine, ema. Tuglase novellistika kulmineerub koguga "Saatus", mis sisaldab fantastilis- sümbolistlikke novelle. Neid kõiki läbib painajalik saatuslikkuse motiiv, mis saadab tegelasi eluteel ja mille vastu nad on võimetud. Nii on näiteks novelli "Popi ja Huhuu" peategelasteks koer ja ahv, kes sümboliseerivad inimloomuse kaht poolust: Popi arukust, truudust, tundelisust; Huhuu aga tigedust, toorust ja kergemeelsust. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus (Isand), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks. Tuglase viimastes novellikogudes kohtame kõrvuti sümbolismiga ka realistlikke aineid.
Tuglase novellistika kulmineerub koguga "Saatus", mis sisaldab fantastilis-sümbolistlikke novelle. Neid kõiki läbib painajalik saatuslikkuse motiiv, mis saadab tegelasi eluteel ja mille vastu nad on võimetud. Nii on näiteks novelli "Popi ja Huhuu" peategelasteks koer ja ahv, kes sümboliseerivad inimloomuse kaht poolust: Popi arukust, truudust, tundelisust; Huhuu aga tigedust, toorust ja kergemeelsust. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus (Isand), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks. Tuglase viimastes novellikogudes kohtame kõrvuti sümbolismiga ka realistlikke aineid. Nii räägib
välispoliitika küsimuses. Vastasel juhul jääks üle eeldada, et meil on tegemist eranditult vaid universaalsete geeniustega, kuid me ju teame, et tõelised geeniused sünnivad võibolla kord sajandis. Tegelikult asuvad parlamentides mitte "pead" vaid äärmiselt piiratud, diletantide ülespuhutud pretensioonide-ga inimesed, halvimat sorti vaimne surrogaat. Ainult sellega võibki seletada seda kuulmatut kergemeelsust, millega need härrad sageli arutavad (ega otsusta) probleeme, mis sunniksid väga ja väga mõtlema isegi kõige suuremaid vaimujõude. Suurima tähtsusega üritused, mis omavad hiigelsuurt tähendust kogu tulevasele riigile ja rahvusele, otsustatakse härrade parlamentääride poolt sellise kergusega, nagu oleks tegemist mitte terve rassi saatusega vaid doominopartiiga. Muidugi oleks täiesti ebaõiglane eeldada, et iga saadik oleks juba eelnevalt sündinud atrofeerunud kohusetundega.
annaabi.ee 
