Anna karenina miljöö (18)

Anna Karenina keskkond – Moskva
Teose tegevus algabki just nimelt Moskvas – perekond Oblonskite peretüliga, mis on tingitud Moskva kergemeelse õhkkonna ja sellega kaasnenud abielurikkumisega. Üleüldse on kõik momendid raamatus, mis leiavad aset Moskvas, täis kergemeelsust, pigem pingevabat olustikku, armastust, dramaatilisust ning kirge. Tundub nagu muutuks iga tegelase mõttemaailm ja karakter lihtsalt Moskvas viibimisega.
Moskva miljööd kujutab autor alati erakordselt värvikana – ei ole vahet, kas tegemist on mõne balliga või siis lihtsalt õhtusöögiga, konfliktidest juba seal puudust ei tunta. Iseäranis tihti tunnevad tegelased ennast just Moskvas armununa. Armub Levin Kittysse, Kitty Vronskisse ning viimane omakorda Annasse. Stepan Arkaditšil on armumisi mitmeid, kõik noored ja kenad naised peale ta enda Dolly . Otsitakse intrigeerivaid afääre(Karenina ja Vronski ) ning taotletakse prestiiži( krahvinna Štšerbatskaja). Eriti värvikaks muutuvad seal tegelased, kes üritavad olla võimalikult filigraansed kuid lõpetavad hoopis labastena, aga Moskvat see ei häiri, see ongi tema siht ning moskvalased on üksteise veidruste suhtes imekspandavalt tolerantsed.
Põhitegelased elavad alati ülepakutult jõukas keskkonnas – isegi kui kellelgi on näpud põhjas( mida juhtub suhteliselt tihti, eriti Oblonskite puhul) ei näidata seda kunagi välja. Võetakse laenu ning ollakse kasvõi näljas – peaasi , et ideaalne välisilme säiliks. Niikuinii kõik „õgveneb“ nagu raamatus öelda armastatakse. Kuna teoses tutvustatakse lähemalt ainult kõrgseltskonda, siis madalama klassi inimeste elu ma ei oska kirjeldada, kõrgklass aga, kellele põhiliselt pühendutakse, olulisel määral tööd ei tee ning lust ja lillepidu on elementaarsed. Mehed veedavad oma vaba aega klubis , kus süüakse, meeletult alkoholi tarbitakse, hasartmängudega viimnegi rubla taskust kaotatakse ning eelkõige klatšitakse, et teiste ebaõnne üle irvitada saaks (jah, ebatavaline meeste puhul, kuid see on siiski Moskva). Emad murravad pead laste mehelepaneku küsimusega ning löövad oma silmaterakesi võimalikult üles, et need ballidel kõige enam silma hakkaks . Krahvinna Štšerbatskaja prentedeerib parima ema kohale, üritades oma tütart Kittyt linna ihaldatuimale poissmehele Vronskile mehele saada, ent sealjuures ilmneb, et Vronski nagu paljud teisedki moskvalased eelistavad pigem vabadust ning mitmeid afääre abielumehe seisusele. Kõrgseltskond kohtub üksteise juures lõuna- või õhtusöökidel, kus lahatakse maailma probleeme näitamaks oma informeeritust ning üritamaks võimalikult haritud paista. Enamus lahkhelisid ning kokkupõrkeid nii heas kui halvas mõttes toimubki justnimelt eelnimetatud õhtusöökidel, kus keegi korvi saab, sellega südameid murtakse ja keegi armuavaldusi vastu võtab. Tundub nagu pääseksid seal keelepaelad valla ning kõik oma südant puistavad.
Konflikt tegelaste ja Moskva vahel on käegakatsutav. Ükskõik kes raamatu põhikarakterite pundist Moksvasse ka satub, alati ta tunneb ennast muutununa, liblikana meeliköitval suvisel aasal, kus kasvõi hetkeks kõik mured kuhugi tahaplaanile kaovad ning õnnelained peakohal plaksatades kokku löövad. Moskva on nagu kõrgem jõud, mis oma väikseimagi puudutusega kõigele ja kõigile teise näa annab. Ei ole tähtsust, kas tegelased seda muutust soovivad, või ei, Moskva ründab, haavab, teeb sohki, kuid võidab igal juhul.