Kirjand Giovanni Bocaccio "Dekameron" (2)

Giovanni Bocaccio- „ Dekameron “
Bocaccio jättis mulle hea mulje, just sellega, et oli inimene, kes püüdis välja tuuua tõde, mida oli tol ajal vähe.
Kuna sel ajal(14saj) oli kirikuelu kõige põhilisem, siis tema novellideski ja munkadest ja teistest usumeestestest palju juttu . Arenes ka äri- oli kaupmehed , rüütlid olid kuulsad. Neid kõigis tõi ta välja vooruslikkuse ja ka valelikkuse, mis oli väga läbinähtav.
Bocaccio naeris selle üle, et vaatamata usuhullusele, kirikumehed vääratasid nagu igateine inimene ikka. Aga selline enesepetmine oli ikka pinnuks silmas, kui need usuhullud patustades tegid nägu, et polekski midagi juhtunud ja siis kahetsedi pattu, järgmisel olid siis nagu süütud inglid .
Ühes novellis oligi selline situatsioon. Kaks usumeest olid suured sõbrad. Üks neist oli niivõrd sees oma religioonis ja kombetalitamistes, et normaalsed, inimlikud vajadused jäid rahuldamata. Ja muidugi oli tema naine kurb ja väsinud. Kuid mehe sõber munk märkas seda olukorda ja tema kui eeskuju teisele mehele üritas kavalalt olukorda muuta, rahuldada oma varjatuid ihasid. Siis andiski nõu ja teine kergemeelne mees uskus teda ja pühendaski ennast patukahetsusele. Öösel, samalajal , kui ta viis läbi oma rituaale, lõbutses munk sõbra naisega.
Bocaccio kui humanist tahab selle looga maha teha silmakirjalikke usumehi. Ja üldse taunis ta ühtede kergemeelsust ja usupimedust.
Omakasu ja silmakirjalikkuse taustal toob ta ilmekalt välja aususe, truuduse ja üldse inimlikkuse.
Autor uskus, et tõe järgi elamiseks pole vaja mingit usku eag tõestusi rinnale riputama , niikuinii vääratatakse. Tuleb lihtsalt aus olla ja tunnistada, et oleme ikka vaid ainult inimesed.
Arvan, et selle teosega tahtis ta avada teiste silmi, luua revolutsioon inimeste higedesse. Rõhutades põhiväärtusi, pani ta kindlasti nii mõnegi südame tõde otsima .