1920. AASTATE ELU-OLU EESTI VABARIIGIS (0)

1920. AASTATE ELU-OLU EESTI VABARIIGIS
Eesti vabanes Vene võimu alt. Inimestel oli kindel soov rajada iseseisev demokraatlik vabariik. Sellest veendumusest lähtus ka Asutav Kogu Eesti esimest põhiseadust koostades. Eestist saigi Vabariik ja selle pealinnaks Tallinn. Kirjutati alla Venemaa rahulepingule,võeti vastu põhiseadus, valiti riigikogu, ja samuti võeti vastu riigilipuseadus ja riigipühad. Toimus raha ja pangareform. Tallinna majandus arenes, hakkasid sõitma elektrirongid, bussid ja liikumismootortrammid. Tööd alustas ka Raadio Ringhääling. Toimusid esimesed ooperid (esimese eesti ooper "Vikerlased" esietendus Estonias) ja valiti ka iluduskuningannasid. Hakkas tekkima igasuguseid ärisid, kohvikuid, töökodasid, juuksureid, kalatöötlemisettevõtteid, kondiitrivabrikuid ja palju teisi töökodasid. Ehitati ka uhkeid paviljone ja reklaamtorne, uusi maju ja ehitisi ning isegi asfalteeriti teid.
Aastatal 1920. iseloomustas elamuehitust maareformist tulenev vilgas talude rajamine,samas aga lähtuvalt riigi kasinatest majandusvõimalustest suunavõtt ökonoomsematele elamukuludele linnas. Aastatel 1922-1926 hakati kavandama väikekortereid. Majasid ehitati traditsionalistlikult kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinte ja pisikeste kuueks jaotatud ning horisontaali venitatud akendega. Hooned olid tihedalt ehitatud ja iga sektsiooni leibkonnal on kaks korrust ja madala piirdeaiaga eesõu ning tagaaed. Eesti 1920ndate arhitektuuri võime iseloomustada kui värske iseseisvunud rahva ehituskunstilist eneseotsimist.
Esimesed arhitektist eestlased olid K. Burman ja A. Perna ning oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal. Nad alustasid enne I Maailmasõda. Arhitektid olid õppinud peamiselt 1862 . a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end Saksamaal. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus , fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta.  Eesti 1920. aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa Heimatkunsti jaoks on ta liiga põhjamaiselt lihtne ja karm. 1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri. Kuna Eesti Vabariigi tekkega olid eestlaste jaoks probleemid lahendatud , sest maareform jagas baltisaksa aadlike suurmaavalduse eesti talupoegadele, polnud enam rahvuslikul pinnal tülisid ka arhitektuuris. Arhitektuur pürgis aina paremuse poole.
Aastatel 1735-1762 ehitati Põltsamaale kirik . Kiriku altariruumiks sai vana paksude müüridega torn ja külgseinte alumiseks osaks lossi laoruumi seinad. Samal ajaperioodil jõuti veel korrastada katus. Kirikutorn ehitati 1751.a. See kirik püsis üle 200 aasta kuni 1941.a. sõjasuveni, kui tulekahjus hävisid kirik ja loss.
Suure rahu tõi naistemood , mis oli suure sõja asenduseks. See andis naisele vabaduse ja kõik lõbutsesid nagu ei kunagi varem. Naiste motoks oli elupõletamine ja nad trotsisid kõiki tavasid: meikisid end avalikus kohas, suitsetasid – sageli pika sigaretipitsiga. Nende tõeline tunnusmärk oli lühike soeng .
1920. aastatel tuli moodi naistel poisipea ja põlvini ulatuv lühike kleit. Kõik naiselikud kumerused kadusid moest, korsett lükati kõrvale, kleit kukkus sirgelt kitsale puusale. Eelistati pigem mugavust . Lühikese poisipea või lainelise soenguga naine kandis väikest, pea ümber liibuvat äärega või ääreta cloche kübarat, mis hoidis oma lummuses naisi peaaegu 1920. aastate lõpuni. Moodne naine käis öölokaalides, tantsis tšarlstoni, tõmbas sigarette ja sõitis autoga . Moes oli kanda siidsukki ja lühikest kleiti, mille pikkus jõudis 1927. aastaks põlvini. Naine võis ajaloos esmakordselt lubada endale rõivastust, mis paljastas jalad. Eeskujuks võeti filmidiivad ja hakati juukseid ja küüsi värvima, eriti popp oli tumedalt värvitud silmad. Eesti Ajaloomuuseumi näitus " Paula , Sul on poisipea!" tutvustab naiste rõivamoodi alates 20. sajandi algusest kuni II maailmasõjani, kuhu kaasnes muusika - ja filmiprogramm. Tegemist on murrangulise ajajärguga, mil kujunes välja tänapäeva mõisteski moodne naine. Naistel polnud kohustus välja näha ilus, see oli daamide hea enesetunde väljendus.