1920. AASTATE ELU-OLU EESTI VABARIIGIS (0)

1920. AASTATE ELU-OLU EESTI VABARIIGIS
Kokkuvõte
Kui Eestist sai vabariik, ja selle pealinnaks sai Tallinn, sarnanes see rohkem provintsilinnaga, kui pealinnaga. Sel ajal pandi alus Eesti vabariigile, kirjutati alla rahuleping Venemaaga,võeti vastu põhiseadus, valiti riigikogu, võeti vastu riigilipuseadus ja riigipühad. Toimus raha ja pangareform. Tallinn hakkas arenema, sõitma hakkasid elektrirongid, bussid , liikumismootortrammid. Tööd alustas Raadio Ringhääling. Toimusid esimesed ooperid ja valiti ka iluduskuningannasid. Palju hakkas tekkima igasuguseid ärisid, kohvikuid, töökodasid ja juuksureid, kalatöötlemisettevõtteid, kondiitrivabrikuid ja palju teisi. Tolleaegne pealinn ehitas ennast ülesse. Ehitati uhkeid paviljone ja reklaamtorne, uusi maju ja ehitisi ning isegi asfalteeriti teid.
Eesti 1920ndate arhitektuuri iseloomustab värske iseseisvunud rahva ehituskunstiline eneseotsimine . Üks esimesi 1920. aastatel ka laiemat arutelu pälvinud ehitusi oli riigikogu hoone rajamine aastatel 1921-22. Vaidlused parlamendihoone asukoha üle pealinnas lõppesid ikkagi keskaegse Toompea linnuse ühe lõigu kohandamisega
1920. aastate elamuehitust iseloomustas ühelt poolt maareformist tulenev vilgas talude rajamine, teisalt lähtuvalt riigi kasinatest majandusvõimalustest suunavõtt ökonoomsematele elamukuludele linnas. Aastatel 1922-1926 hakati kavandama väikekortereid. Majad valmisid traditsionalistlikult kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinte ja pisikeste kuueks jaotatud ning horisontaali venitatud akendega. Hooned meenutavad otsakuti kokku lükatud eramuid, kus iga sektsiooni leibkonnal on kaks korrust ja madala piirdeaiaga eesõu ning tagaaed.Ühiselamise selline vorm sobis hästi ka tehaste ja ettevõtete juurde.
Enne I maailmasõda alustasid tegevust esimesed eestlastest arhitektid K. Burman ja A. Perna ning oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal. Arhitektid olid õppinud peamiselt 1862 . a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end Saksamaal. Vanadest kultuurmaadest erinevalt traditsioonide koorma puudumine hõlbustas funktsionalismi vastuvõttu, teisalt aga kultuurikihi hõredus ei loonud pinnast arhitektuuriavangardiga sügavamaks haakumiseks. Funktsionalismile eelnenud arhitektuuri võib Eestis nimetada 1920. aastate traditsionalismiks. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus , fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta.  Eesti 1920. aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa Heimatkunsti jaoks on ta liiga põhjamaiselt lihtne ja karm. 1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri. Kuna Eesti Vabariigi tekkega olid eestlaste jaoks probleemid lahendatud , sest maareform jagas baltisaksa aadlike suurmaavalduse eesti talupoegadele, polnud enam rahvuslikul pinnal tülisid ka arhitektuuris. Erinevalt sajanditagusest oli nüüd eesti ühiskond ainus tellija ja vastavalt tema mainele kujunes ka arhitektuur .
1920. aastate esimesel poolel valitses Eesti külamaastikul pilt, mis oli vähem või rohkem tormilistes arengutes välja kujunenud umbes viimase 150 aasta jooksul. Vanades talukohtades andis ilmet peamiselt rehemaja selle ümber koondunud taluhoonestusega. Maareformi käigus mõisnikelt üle võetud hooned ei kadunud maastikult, nii et noore vabariigi esimestel aastatel poleks külamaastikus kõrvaltvaataja pilgule nagu midagi uut sündinudki. Endistele mõisamaadele rajati nüüd asunikutalud, mille asukad olid sageli senised maatamehed või pärit sootuks linnast ja neil ei olnud sageli ka põlvest põlve edasi antud ehituskogemust. Riik andis küll pikaks ajaks ja odavalt laenu, kuid hooned vajasid kiiret ehitamist ning ega selle laenu ja väheste ehitusoskustega just lossi püsti ei pannud . Traditsiooni arvestades propageeriti ehitustüübina koosehitust kui kõige enam oma proportsioonidelt rehemajast lähtuvat ja materjalikulu poolest ratsionaalseimat. Viimast iseloomustas imposantne kuju, mis sobis suurepäraselt maastikku. Uudsena aga toodi taluarhitektuuri peamise ehitusmaterjali palgi asemele tulekindel tsementkivist plokk , 1930. aastail ka tellis. Suurt rõhku hakatigi panema taluperemeeste maitse kujundamisel välisseinte vooderdamisele ja värvimisele. Enim propageeriti välisvärvidest rootsipunast. Rehemaja sajandite jooksul kujunenud funktsioon teisenes seoses rehepeksumasinate laia levikuga . Uued rajatud hooned jäid aga väliskujult suures osas endiseks. Rehetuba asendus karjaköögiga ja rehealune laudaga. Traditsioonilise kelpkatuse asemele tuli viilkatus .
1920. aastatel tuli moodi naistel poisipea ja põlvini ulatuv lühike kleit. Kõik naiselikud kumerused kadusid moest , korsett lükati kõrvale, kleit kukkus sirgelt kitsale puusale. Eelistati mugavust . Lühikese poisipea või lainelise soenguga naine kandis väikest, pea ümber liibuvat äärega või ääreta cloche kübarat, mis hoidis oma lummuses naisi peaaegu 1920. aastate lõpuni. Moodne naine käis öölokaalides, tantsis tšarlstoni, tõmbas sigarette ja sõitis, osalt meeste pahameeleks, autoga. Moes oli kanda siidsukki ja lühikest kleiti, mille pikkus jõudis 1927. aastaks põlvini. Naine võis ajaloos esmakordselt lubada endale rõivastust, mis paljastas jalad! Eeskujuks võeti filmidiivad ja hakati juukseid ja küüsi värvima, eriti popp oli tumedalt värvitud silmad. Ilu polnud kohustus, vaid daamide hea enesetunde väljendus.