Kehakeel -Võime mõista inimeste sees toimuvat ilma sõnadeta (0)

Kehakeel 07.11.10.
Võime mõista inimeste sees toimuvat ilma sõnadeta
Ma arvan, et iga inimene on kord soovinud endale võimet teiste mõtteid lugeda. Seda iha peetakse müstiliseks. Tegelikult on see aga võimalik- kehakeele abil. Selleks, et mõista inimeste käitumist, peame õppima mõistma nende kehakeelt, millega on tihtipeale väga raske oma mõtteid saladuses hoida, kuna vastavad žestid ja poosid on meile harjumuseks saanud.
On kindlaks tehtud, et inimeste vahelises suhtluses sõnadega antakse teabest edasi vaid 7%, heli abil (kaasa arvatud hääletoon ja intonatsioon) 38%, mittesõnaliste vahendite kaudu aga 55%.(A. Mehrabian). Olen ka ise sellele mõelnud, aga poleks uskunud, et kehakeelel suhtluses niivõrd oluline roll on. Kehakeel võib isegi asendada sõnalist suhtlemist.
Inimene suudab lugeda teise inimese mittesõnalisi signaale ning võrrelda neid mittesõnalistega. Väljend “kuues meel” tuleneb sellest, et me tunnetame eelaimust vestluskaaslase valelikkuse suhtes, kuna me märkasime vastuolu kaaslase sõnade ja kehakeele vahel. Tavaliselt on naised selliste juhtude puhul tundlikumad, sellest ka “naiselik vaist”.Me ei tea veel, kas sõnadeta signaalid on inimesele looduse poolt antud või elu ajal omandatud, kuna enamik mittesõnalisi käitumisi on siiski omandantud või siis kultuuriliselt tingitud.(„Kehakeel“, Allan Pease , 1992)
Teades, et pean peagi tegema psühholoogias essee, siis valisin endale teema varakult välja ja tegin ka väheke eeltööd oma raamatu ainetel . Nimelt soovitati seal raamatus uurida ja tõlgendada teiste inimeste liigutusi ning analüüsida enda omi ja seda kõike kasvõi veerand tundi päevas. Katsetamiskohaks sobivat iga koht, kus inimesed kohtuvad ja suhtlevad. Niisiis jälgisin mõnes tunnis oma klassikaaslasi ja isegi õpetajaid. Lisaks sellele vaatasin inimeste käitumismaneere bussis koju sõites. Klassis panin eelkõige tähele seda, millised olid klassikaaslaste žestid, kui nad kõnelesid ja klassi ees esinesid. Enamus žestidest väljendasid kahjuks ebakindlust, eriti palju sain infot eesti keele tunnist , kus meil oli teemaks avalik esinemine. Õpetaja palus meist osadel tahvli ees teatud teemal rääkida, kuid peaaegu kõik olid sunnitud oma kõnelemise lõpetama esimese lausega, sest õpetaja katkestas kõnelemise. Põhjuseks olid alati ebasobivad žestid, mis olid omakorda põhjustatud ebakindlusest. Näiteks hakkasid minul endal väidetavalt põlved liikuma ja tõmblema, teistel esines näiteks enda pükste näperdamist, liialt ülbet pealehakkamist, publikuga mittesuhtlemist, enda kätega mittemidagi ütlevate žestide tegemist. Bussijaamas panin tähele ühte väikest seika, kus ma ise lasin ühe naisterahva endast järjekorras ettepoole - selle tegevuse ajal ei kasutanud ma tõepoolest mitte ühtegi sõna, vaid viipasin temale nähtavalt käega bussi ukse poole, seejärel ta naeratas lahkelt ja sisenes bussi. Nüüd, kui olin lugenud tarka raamatut kehakeele kohta, oskasin juba omi järeldusi teha enamus tegevuste kohta bussis. Näiteks nägin, kuidas üksinda kaheses pingis istunud noormees pani käed rinnale risti just siis, kui tema lähedale hakkas jõudma üks vana tädike. Selline käte ristamine tähendab kaitseasendit, aga ka ülbust, üleolevust ja ükskõiksust. Võib-olla oli see juhus , aga vanatädike sinna pinki ei istunud, vaid läks paar pingirida veel tahapoole ja võttis seal istet. Sellest hetkest alates olin üsna üllatunud žestide mõjust ja kehakeele tähtsusest meie igapäevaelus.
Paljud žestid on maailmas sarnased. Rõõmsameelsuse korral naeratatakse, kurbuse puhul valatakse pisaraid, ilme väljendab meie tundeid. Jaatust väljendatakse peaaegu kogu maailmas peanoogutusega, eitust pead raputades. On liigutusi, mis pärinevad inimkonna minevikust, näiteks hammaste paljastamine tigeda muige puhul. Algselt oligi naeratus ähvardamise eesmärgil kasutatav žest. Tänapäeval on asjaolud muidugi muutunud. Teadmatust väljendame õlgade kehitamisega, mis koosneb kolmest liigutusest : laialilaotud käed, kehitatud õlad ja kergitatud kulmud. Osad kehalised väljendid on eri riikides erinevad. Näiteks ülestõstetud pöial. Sellist sümbolit kasutatakse maanteel hääletamiseks ning olukorra stabiilsuse näitamiseks.Ent kui pöial tõstetakse üles järsu liigutusega on sel solvav tähendus. Kreekas tähendab pöidla tõstmine hoopis “pea suu, mokk maha!” Samuti kasutatakse seda liigutust võimu sümbolina.(„Kehakeel“, Allan Pease, 1992)
Tänu selle õhukese raamatu läbilugemisele olen siiski juba palju targemaks saanud ja mõistan paremini, mida inimesed oma kehakeelega öelda tahavad. Ehk saabub kunagi ka päev, mil suudan lugeda inimeste mõtteid ainuüksi nende žestide järgi. See oli esimene psühholoogia alane raamat, mida ma lugenud olen ja kindlasti ei jää see viimaseks , sest elus on, mida avastada .