Häälikute moodustuskoha järgi jagunevad eesti keele konsonandid järgmiselt: a. bilabiaalid ehk huulhäälikud, mis moodustatakse üla- ja alahuule abil /m/ ja /p/; b. labiodentaalid, mis moodustatakse alahuule ja ülahammaste vahel /v/ ja võõrfoneem /f/; c. dentaalid ehk hammashäälikud ja alveolaarid ehk hambasombuhäälikud, mis moodustatakse ülahammaste või hambasompude piirkonnas keeletipu ning keeleselja esiosa või selle külgede abil /t, t´, s, s´, n, n´, l, l´, r/; d. palataalsed konsonandid, mis moodustatakse kõva suulae ja keeleselja keskosa piirkonnas /j/ ja võõrfoneem /s/; e. muutuva häälduskohaga foneem /k/, mille konkreetne häälikvariant moodustatakse kõva või pehme suulae piirkonnas olenevalt naabervokaali asukohast; f. larüngaal ehk kõrihäälik /h/, mis moodustatakse kõriõõnes.
Suuõõne tagumine osa on väike ja neel kitsas, esiosa aga avar. A tagakeel tõstetud pehme suulae poole, keeletipp alumiste hammaste taga O tagakeel tõuseb kõrgemale pehme suulae poole, keel tõmbub tahapoole ja seega ka hammastest eemale Õ tagakeel tõuseb pehme suulae poole, huuled ümardamata U tagakeel tõuseb pehme suulae poole, keeletipp kaugeneb hammastest Eesvokaalid: i, ü, e, ö, ä Tagavokaalid: u, õ, o, a (keeleselja tõusuaste) Kõrged: i, ü, u Keskkõrged: e, ö, õ, o Madalad: ä, a (ümardatud huultega) Labiaalsed: u, o, ü, ö (ümardamata huultega) Illabiaalsed: i, e, õ, a, ä
kujuneb keele asend pisut tagapoolsemaks, häälikut õppides on aga kasuks, kui toome keele võimalikult ette). Huuled on torutatud nagu u hääldamisel, seejuures moodustub väiksem ja ümaram ava kui o hääldamisel, kuna lõug laskub minimaalselt. Ü moodustamist on suhteliselt lihtne omandada: keel, lõug ja huuled teevad rõhuhetkel üheaegse sööstu ette, pika üü korral jäävad sellesse asendisse toetuma. Keeletipp on vastu alumisi lõikehambaid, keeleselja esi- ja keskosa on tõusnud kõva suulae lähedale, keele ja kõva suulae vahel on kitsas väljapääs õhule, keeleküljed on vastu ülemisi purihambaid, huuled on ümardunud ette, hambakaarte vahe on väike, õhk ei lähe ninasse, häälekurrud on suletud ja vibreerivad. 2. Vead hääliku Ü hääldamisel Maksimaalne eesasend annab häälikutele toestatuse ja stabiilsuse pikal hääldamisel. Kui keel pole ilusti ette sirutatud ja jääb poolele teele pidama, siis ei kostu ü õigesti. Et
Suuõõs (häälikute moodustumise koht) kõri poolt huulte poole: kurgunibu, pehme suulagu, kõva suulagi. Pehme suulagi koos nibuga sulevad ja avavad käiku ninaõõnde, lisaks otsesed ülesanded häälikute kujundamisel. Pehme ja kõva suulagi jagunevad mõlemad veel omakorda taga-, kesk- ja eesosaks. Kõva suulae eesosas on hambasombud e. alveoolid. Hambad. Suuõõne põhjas on keel. Keele osad: keelepära, keeleselg. Keeleselg jaguneb 3: keeleselja äärmine eesosa ehk lava, keeletipp ja keele küljed. 17. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (IPA ja SUT)? IPA rahvusvaheline foneetiline tähestik UPA ugri foneetiline alfabeet 18. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaalide hääldamisel on pidev õhuvool ja takistusi ei ole, õhk liigub suu keskelt. 19. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele, huulte. 20
· Vokaalide hääldamisel väljeb õhk keele keskjoonelt ilma takistusteta. 18. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? · Huuled, kõri, keel. 19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! · Keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees- ja tagapoolsus ees (front), kesk (central), taga (back) · Keeleselja tõusuaste (keeleselja kõige kõrgema koha ja sellele lähima suulae koha vaheline kaugus): kõrgus IPA: kõrge (close), keskkõrge (closemid), keskmadal (openmid), madal (open) Ameerika traditsioon: kõrge (high), keskkõrge (mid), madal (low) · Huulte asend: labiaalsus ümardatud/labiaalsed (rounded) ümardamata/illabiaalsed (unrounded) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid!
tulevad tämbris rohkem esile "heledamad" või "tumedamad" ülemtoonide kimbud. Võimalusi lisab labialisatsioon: ette sirutatud huultega on resonaator pikem, see ei jää tämbris kajastumata. Akustilises plaanis väljendub see iga hääliku erineva formantkoostisena formandiks nimetatakse helienergia koondumist kindlasse spektri sagedusalasse. Seega iseloomustab täishäälikuid harilikult kolm tunnust: a) keeleselja kõrgus, b) keele suund (ees või taga), c) huulte kuju (huulvokaalide o, u, ö, ü puhul ümardatud, mõnes keeles võib oma osa olla ka suunurkade asendil). Kõrguse järgi jagame vokaalid madalateks: ä, a, keskkõrgeteks: e, ö, o ja kõrgeteks: i, ü, õ, u. (Vahemärkus: keelte puhul, kus vokaale iseloomustab 4 või 5 kõrgusastet, need nimetused täpsustuvad vt allpool). Suuna järgi eristuvad eesvokaalid (järjekorras alt üles): ä, e, ö, i, ü ja tagavokaalid: a, o, õ, u
Kõrgeim Predorsaal Mediodorsaal Postdorsaal koht Suulae Kõva suulagi Kõva suulagi Pehme suulagi osa Eesvokaali hääldamisel liigub eeskeel kõva suulae suunas: i, e, Ɛ ja a. Tagavokaali hääldamisel liigub tagakeel pehme suulae suunas: u, o, ɑ, ɒ, ɔ, ɯ, ɤ, Ʌ. Keskvokaali hääldamisel liigub keskkeel kõva suulae suunas. Ə on neutraalne häälik, mille puhul keel ei liigu. Nelinurgas suund üles-alla. Keeleselja tõusuastmeid on eesti keele 3: madal, keskmadal ja keskkõrge. Nelinurgas suund küljelt küljele. Vaegkõrged on inglise keeles – lühikesed kõrged (keskkõrgete ja kõrgete vahele). Vaegmadalad jäävad madalate ja keskmadalate vahele. Huulte asendi järgi labiaalvokaalid ehk ümardatud huultega vokaalid ja illabiaalid ehk ümardamata huultega vokaalid. Asetsevad diagrammil paaridena: vasakul ümardamata (nt i) ja paremal ümardatud (ü). Põhitunnuste kõrval ka muud tunnused:
Vokaal hääl väljub takistusteta keele keskjoonelt, kh õhuvoolul on kas sulg või ahtus. Õhuvoolu tee eristab. 18. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keel, huuled, ette-tahe, kui kõrgele tõuseb. 19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees- ja tagapoolsus ees (front), kesk (central), taga (back) Keeleselja tõusuaste (keeleselja kõige kõrgema koha ja sellele lähima suulae koha vaheline kaugus): kõrgus IPA: kõrge (close), keskkõrge (closemid), keskmadal (openmid), madal (open) Ameerika traditsioon: kõrge (high), keskkõrge (mid), madal (low) Huulte asend: labiaalsus ümardatud/labiaalsed (rounded) ümardamata/illabiaalsed (unrounded) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Vokaalid moodustavad diftonge (kr di `kaks', phthongos `heli, häälik')
opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada. Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised. Esimese põhjal liigitatakse häälikud ees-, taga- ja keskvokaalideks. Keeleselja kõrguse järgi eristatakse madalaid, kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale. Eri keeltes leidub huulvokaale kõige sagedamini kõrgete ja keskkõrgete taga-vokaalide hulgas. Labialiseeritud eesvokaale kasutavad näiteks eesti, ... ja ... keel (nimetage vähemalt 3). Tüüpilised keskvokaalid on vene [ ] ja inglise [] (rõhutu silbi e). Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti ülekattega ehk samaaegselt vanasti nimetati selliseid häälikute
foneetiline transkriptsioon. 16. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaali hääldamisel väljub õhk piki kõnetrakti keskjoont ilma takistuseta või hõõrdumiseta. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgima punkti asukoht: Ees- ja tagapoolsus, keeleselja tõusuaste: kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa)
tegelikkuses mitmeosalised. Emakeele hääldamis- ning tõlgendamisharjumused mõjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi keeli. Need on kuulmiselt põhineva transkriptsiooni peamised puudused. Vokaalid on helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Vokaalid jagatakse häälduskoha ees- ja tagapoolsuse alusel kolme rühma: eesvokaalid (nt i, e), keskvokaalid ja tagavokaalid (nt u, o). Vokaalide puhul on hääldusviis keeleselja kõige kõrgema koha ja sellele lähima suulae koha vaheline kaugus. Vokaalide kirjeldustes on selle mõõtme üldnimetuseks kõrgus (kitsus). Tavaliselt eristatakse nelja kõrgusastet: kõrge (nt i, u), keskkõrge (e, o), keskmadal, madal (nt a). Vokaalide kirjelduse kolmas oluline on labiaalsus: huuled on ümardatud nagu labiaalsete vokaalide (y, u, o) puhul või ümardamata nagu illabiaalsete vokaalide (nt i, e) puhul. Neljas
17. Mis eristab vokaale konsonantidest? Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalid puhul väljub õhk aga ilma takistusteta. 18. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Vokaalide hääldamisel tuleks jälgida kõri, huulte ja keele liikumist. 19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! 1) keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees ja tagapoolsus. 2) keeleselja tõusuaste (kõrge, keskkõrge, madal) 3) huulte asend: labiaalsus (ümardatud) ja illabiaalsus (ümardamata) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong kaks teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi (esimeseks osaks kõik 9 vokaali, teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u), 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades, 10 diftongi esineb vaid
nullmorf- räägitakse siis, kui mingi morfeemivariant üldse ei realiseeru objekt e. sihitis- see, millele tegevus on sihitud objektkeel- üksikkeel, mis on uurimise objektiks obstruendid- klusiilide, afrikaatide ja frikatiivide koondnimetus onomatopoeetilise sõnad- mitmesuguseid hääli matkivad sõnad ontogeneetiline- inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu kohane osalause- liitlause koostisosade kohta kasutatav nimetus palataal- konsonant, mis tekib keeleselja tõustes suulae suunas palatalisatsioon e. peenendus paradigma- selle moodustavad asendusseoses olevad elemendid paradigmamall e. WP mall- seda tüüpi kirjeldus, kus sõnade muutumist on kirjeldatud kõigi paradigmasse kuuluvate vormide täieliku loendi esitamise teel paradigmaatilised suhted e. asendatavus- e. rinnastussuhted parafraas e. paralleelväljend (ümbersõnastus) parole- kõne partikkel e. muutumatu sõna partitsiip e kesksõna
- hambasompudel alveolaarid - hammastel dentaalid - huultel labiaalid - keelehäälikud lingvaalid. Suuõõne erinevad osad (kõri poolt huulte poole): kurgunibu (uvula), pehme suulagi (velum), kõva suulagi (palatum durum). Pehme ja kõva suulagi jagunevad taga-, kesk- ja eesosaks. Kõva suulae eesosas on hambasombud e. alveoolid. Suuõõne põhjas on keel. Keelel on neli peamist osa: keeletipp (apex), laba (corona), keeleselg (dorsum), keelepära (radix). Keeleselja võib omakorda jagada kolmeks: esiselg, keskselg, tagaselg. Vokaalid häälikud, mille hääldamisel õhuvool / hääl pääseb pidevalt ja takistuseta suu keskelt välja. Olulisim vokaalide kirjeldamisel on keele ja huulte asend. Vokaalidiagramm. - eesvokaalid keeletõus keele eesosas (i, ü, e, ö, ä) - tagavokaalid keeletõus keele tagaosas (u, õ, o, a) - keskvokaalid keeletõus ees- ja tagaosa vahel (õ) - kõrged keeletõus on kõrge (i, ü, u)
Tema ülesanne on toidupala lükkamine hammaste vahele, abistamine neelamisel ja veisel ka toidu haaramine. Lisaks sellele toimib keel maitsmisnäsade varal maitsmisorganina. Keel koosneb keeletipust kui keele vabast osast, selgmist ja külgpindu omavast keelekehast ja ainsat dorsaalset vaba pinda avivast keelejuurest ehk keelepärast. Juure ja keha kaudu kinnitub keel keele- ja alalõualuule. Keeletipu, -keha ja juure dorsaalne pind moodustab keeleselja. Mäletsejaliste keeleselja tagumises osas asetseb kõrgend keelemõhn, mida eespoolt piirab sügav ristvagu. Keeleseljal ja keele külgedel leidub arvukalt mitmesuguse kujuga näsesid ehk papille. Keele papillid jagunevad oma ülesannetelt mehaanilisteks ja maitsmispapillideks. 22) Ninaõõs Hingamisteed algavad ninaõõnega. Ninaõõnt ülevalt ja külgedelt piiravat näoosa nimetatakse ninaks. Ninaõõs jaguneb nina vaheseina ehk ninasepti abil kaheks sümmeetriliseks pooleks
Tema ülesanne on toidupala lükkamine hammaste vahele, abistamine neelamisel ja veisel ka toidu haaramine. Lisaks sellele toimib keel maitsmisnäsade varal maitsmisorganina. Keel koosneb keeletipust kui keele vabast osast, selgmist ja külgpindu omavast keelekehast ja ainsat dorsaalset vaba pinda avivast keelejuurest ehk keelepärast. Juure ja keha kaudu kinnitub keel keele- ja alalõualuule. Keeletipu, -keha ja juure dorsaalne pind moodustab keeleselja. Mäletsejaliste keeleselja tagumises osas asetseb kõrgend keelemõhn, mida eespoolt piirab sügav ristvagu. Keeleseljal ja keele külgedel leidub arvukalt mitmesuguse kujuga näsesid ehk papille. Keele papillid jagunevad oma ülesannetelt mehaanilisteks ja maitsmispapillideks. Süljenäärmed- nimetatakse suuõõnde avanevaid ja sülge produtseerivaid suu näärmeid, mille ülesanne on toidu niisutamine, pehmendamine, maitseainete ekstraheerimine ja eesmaos tekkivate hapete neutraliseerimine
a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak, cat. Palataliseeritud peenendatud. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. 2) Häälikute kombinatsioonid Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi.
Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). 3 Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak, cat. Palataliseeritud peenendatud. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. 2) Häälikute kombinatsioonid Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi.
Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadeused (nt kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm). Segmenteerima e eristama - nt oma esimest keelt suudad segmenteerida teistest. Emakeele hääldamis- ning tõlgendamisharjumused mõjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi hääli. Need on kuulmisel põhineva transkriptsiooni peamised puudused. Vokaalid on helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Hääldusviis oleneb keeleselja kõige kõrgema koha ja selle lähima suulae koha vahelisest kaugusest (kõrgus). Jaotatakse kolme rühma: eesvokaalid, keskvokaalid ja tagavokaalid. Eristatakse nelja kõrgusastet: kõrge, keskkõrge, keskmadal, madal. Labidaalsus(kolmas oluline): labidaalse- huuled on ümardatud; illabidaalsed - huuled ümardamata Häälduses pingsus (mõningate keelte kõrged vokaalid): pingsad ja lõdvad. Diftong - koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist.Diftongi vokaale ei saa
madal ä a 12. Konsonantide liigitus kõneloome seisukohast. Konsonante võib liigitada ühest küljest selle alusel, missuguses kõnetrakti paigas ahtus või takistus on, teisest küljest selle järgi, mil viisil õhuvoolu kulgu takistatakse. Kui sulg või müratekitav koht on huultel, on konsonant labiaalne; kui see on ülemiste esihammaste piirkonnas, räägitakse dentaalist; kui see tekib keeleselja tõustes suulae suunas, on tegu palataaliga; kui see asub suulae pehme tagaosa vastas, on konsonant velaar; kui see on kõris, on konsonant larüngaal. Kui õhuvool hääldamisel täielikult katkeb, tekib klusiil ehk sulghäälik. Kui õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra, on tegu afrikaadiga. Kui õhuvool juhtub läbima küllaltki kitsast kohta ja tekib kulgedes müra, on tegu frikatiiviga ehk ahtus-ehk hõõrdushäälikuga
Selgmine pind jaguneb eesmiseks kaheks kolmandikuks ja tagumiseks kolmandikuks – nende osade vahele jääb ettepoole avatud V-kujuline joon, millel paiknevad 6-12 vallpapilli Keelepapillid Eristatakse kuut tüüpi papille: niit-, koonus-, lääts-, seen-, vall- ja lehtpapillid, neist enamik paikneb keele eesmisel pinnal Maitsmispapillid: seenpapillid, vallpapillid, lehtpapillid Mehaanilised papillid: niit-, koonus- ja läätspapillid (keeleselja tagumine piirkond) Leht-, seen- ja vallpapillide külgepiteelis paiknevad ovaalsed kehakesed – maitsmispungad Kõik keelepapillid on limaskesta derivaadid ja nende ehitus on sarnane Papillide ülemine pind on kaetud mitmekihilise sarvestumata lameepiteeliga või osaliselt (niitpapillides) mitmekihilise sarvestunud lameepiteeliga Maitsmispungad reageerivad viiele põhilisele maitsemodaalsusele – magus, soolane, kibe, hapu ja umami Keelenäärmed
annaabi.ee 
