Maailm kahe maailmasõja vahel (0)

Maailm kahe maailmasõja vahel
Rohkem kui neli aastat kestnud Esimene maailmasõda lõppes 11. novembril 1918. aastal, mil kirjutati alla Compiègne´i vaherahule. Antandi riigid (Venemaa, Prantsusmaa, Suurbritannia , Itaalia) saavutasid võidu Keskriikide (Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria ) üle. Sõja lõppedes oli sellest saanud ohvrite arvult teine konflikt ajaloos Taipingi ülestõusu järel. Sõjajärgsetel aastatel räägiti palju sellest, et ilmasõja koledused ei tohi kunagi korduda. Sõlmiti kokkuleppeid ja loodi organisatsioone, mis pidid aitama rahumeelselt lahendada riikidevahelisi tülisid. Kuid juba varsti hakkasid kõik suurriigid taas hoogsalt suurendama oma sõjalist jõudu. Sõjaks hakkasid valmistuma nii need riigid, kes Esimeses maailmasõjas olid kuulunud võitjate leeri, kui ka kaotajad riigid. 1930. aastate teisel poolel muutus rahvusvaheline olukord äärmiselt pingeliseks. Maailm seisis uue suure sõja lävel.
Pariisi rahukonverents (18. jaanuar 1919 – 21. jaanuar 1920)
Pariisi rahukonverentsil, mille kutsusid kokku sõja võitnud Antandi riigid, valmistati ette Versailles ’ rahulepingu tingimused. Rahukonverentsist võttis osa 27 riiki. Nõukogude Venemaad rahukonverentsile ei kutsutud. Saksamaa ja tema liitlased lubati rahuläbirääkimistele alles pärast lepinguprojektide valmimist. Tähtsamad küsimused otsustati Pransusmaa , Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide salajastel läbirääkimistel.
Pariisi rahukonverentsi käigus valmistati ette 5 rahulepingut Saksamaa ja tema liitlastega .
Versailles’ rahuleping kuulutas sõjasüüdlaseks Saksamaa, kes pidi võitjate kasuks loobuma suurtest aladest ning tasuma sõjas tekitatud kahju. Sakslastel keelati omada tugevat armeed . Et Saksamaa täidaks Versailles´ lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini jõe piirkonna, kuhu sakslased ei tohtinud oma sõjaväge viia ega kindlustusi ehitada.
Sakslased ei mõistnud, miks nende riik sõjasüüdlaseks tembeldati. Oli ju sõja ajendiks see, et ühe serblaste salaorganisatsiooni liikmed tapsid Austria-Ungari keisritrooni pärija. Saksamaa, kes oli soovinud vaid oma liitlast Austria-Ungarit toetada, sai lüüa. Sakslastele tundus, et võitjad käitusid ebaõiglaselt, sundides neid nõustuma alandava rahulepinguga. Seepärast unistati Saksamaal võimalusest kaotus tasa teha.
Saksamaa endised liitlased olid samuti sunnitud sõlmima ränkade tingimustega rahulepingud ning ka nende maade rahvastele tundus võitjate käitumine ebaõiglane. Austerlased, ungarlased , bulgaarlased ja türklased soovisid kaotust tasa teha. Pidevalt avaldasid nad rahulolematust Versailles´s koostatud dokumentidega ning sellega, et prantslased ja inglased surusid oma rahutingimusi teistele peale. Pariisi rahukonverentsil loodud uus poliitiline korraldus sai nimeks Versailles´ süsteem, kuid sageli nimetati seda ka Versailles´ diktaadiks .
Rahvasteliit (loodi 1920)
Pariisi rahukonverentsil lōid liitlased rahvusvahelise organisatsiooni, mille ülesandeks oli riikidevaheliste tülide rahumeelne lahendamine ja rahvusvahelise majandusliku ning kultuurilise koostöö korraldamine. Organisatsiooni nimeks sai Rahvasteliit, kuhu vōisid kuuluda kōik maailma riigid omal vabal tahtel. Organisatsiooni peakorter asus Shveitsi linnas Genfis . Algul ei vōetud Rahvasteliitu Esimeses maailmasōjas kaotanud riike. Saksamaa ja selle endised liitlased pääsesid sinna hiljem (Saksamaa 1926.aastal, astus välja 1933.aastal). Ka Nōukogude Venemaast ei saanud esialgu Rahvasteliidu liiget. NSVL liitus ühendusega alles 1934.aastal. 1935.aastal lahkus Itaalia. 1933.aastal lahkus Jaapan. Üks vōimsamaid riike - USA - jäi aga täielikult organisatsioonist välja, kuna USA Senat ei ratifitseerinud Rahvasteliidu pōhikirja, mis sisaldas Versailles’ rahulepingut.
Esimene maailmasõda pööras pea peale kogu senise maailmakorralduse. Pärast sõja lõppu muutus üsna põhjalikult maailma ja eriti Euroopa poliitiline kaart.
Uued riigipiirid kehtestati osaliselt kahepoolsete kokkulepetega, põhiliselt aga Pariisi rahukonverentsil koostatud rahulepingutega. Paraku ei arvestanud Antandi suurriigid sealjuures teiste Euroopa rahvaste soove, vaid tahtsid eelkõige oma mõjuvõimu kindlustada ja kaotajatele kätte maksta. Seepärast ei paiknenudki uued riigipiirid nii, et tulevikus oleks välistatud suure sõja puhkemine. Peaaegu kohe pärast rahulepingute sõlmimist selgus, et nii eri riikide kui ka seal elavate rahvaste vahel on tõsiseid vastuolusid ja tüliküsimusi. Niisugustes tingimustes oli suurtele jõupingutustele vaatamata üsna raske, kui mitte võimatu, saavutada Euroopas kauakestvat rahu.
Esimene sõjajärgne aastakümme oli Euroopas suhteliselt rahumeelne. Esimese maailmasõja koledusi näinud inimesed lootsid ära hoida taoliste sündmuste kordumise. Nii mõnigi riikidevaheline tüli suudeti lahendada Rahvasteliidu abiga. Rahu kindlustamiseks Euroopas sõlmiti ka mitmesuguseid lepinguid. Mõnda aega tundus, et rahulootused võivad isegi täituda. Kuid 1930. aastatel hakkas rahvusvaheline olukord Euroopas ja kogu maailmas järsult teravnema ning Aasias ja Euroopas tekkisid mitmed sõjakolded.
1929. aastal tabas maailma võimas vapustus – puhkes ülemaailmne majanduskriis, mis kestis mitu aastat. Tuhanded ettevõtted üle kogu maailma läksid pankrotti, miljonid töölised jäid töötuks. Paljudes maailma riikides halvenes järsult peaaegu kõigi elanike olukord. Kui veel mõni aeg tagasi tundus, et on saabunud püsiva majandusliku õitsengu aeg, siis pärast majanduskriisi puhkemist valdas inimesi masendus ja hirm homse päeva ees.
1930. aastate majanduslike raskuste tagajärjel kaotasid paljud inimesed usu demokraatliku korra võimesse taastada normaalne elu. Loodeti, et vaid tugevakäeline karm valitsemine ehk diktatuur suudab taastada riigis korra ning muuta elu paremaks. 1930. aastate lõpuks valitses diktatuur peaaegu kõikides Euroopa riikides. Riikidevahelisis tülisid üritasid diktaatorid lahendada sõjajõuga, mitte aga läbirääkimiste laua taga.
1930. aastate lõpuks oli selge, et Rahvasteliit ei suuda enam täita lepitaja rolli riikidevahelistes tülides. Organisatsiooni osatähtsus ja mõjuvõim hakkasid lagunema. Tehti katseid hoida ära suure sõja puhkemine Euroopas, kuid rahvusvaheline olukord muutus üha pingelisemaks.