Kas Rootsi ajast võib rääkida kui „vanast heast Rootsi ajast“? (1)

K
as Rootsi ajast võib rääkida kui „vanast heast Rootsi ajast“?
Rootsi aeg algas Põhja-Eestis 1561. aastal, mil Tallinnat koos Põhja-Eesti aladega Rootsi  koosseisu lugema hakati. Viimaseks jäi Ruhnu, mis alles alates 1660. aastast Rootsi võimule kuulus. Sealt alates oli Eestis ka mõneks ajaks rahuaeg, mis lõppes Rootsi aja lõppemist tähistava Põhjasõja lõpuga aastal 1721. Rootis aeg, mis algas Eestimaa eripaikades erinevatel aegadel , on kindlasti parem aeg, võrreldes eelneva Saksa ja järgneva Vene ajaga , kuid kas ka nii hea, et võib rääkida vanast heast Rootsi ajast?
Rootsi aeg algas ja lõppes me aladel suurte ja laastavate sõdadega ning kahe sõja vahele jäi veel ka suur nälja aeg, kui inimesed olid nõus sööma ükskõik mida või keda isegi oma liigikaaslast. Selle olukorra tekitas siinne parasvöötmeline kliima, mille tõttu olid suved korduvalt külmad ja vihmased ning aiasaadused ei kasvanud korralikult. Näljast tingituna nõrk inimorganis oli ka vastuvõtlikum igasugustele nakkushaigustele, mis ka sel ajal levisid. Nii näljaperiood kui ka nakkushaigused nagu tüüfus ja düsenteeria mõjusid inimkonnale väga laastavalt ning väga paljud surid. Teisest küljest aga oli Rootsi aeg, aeg kui väga palju inimesi tuli Eestisse elama väljaspoolt ning kõige kiuste kasvas Eesti rahvaarv umbes neli korda.
Siiani teadaoleva laastavaima nälja ajal, aga ei tuldud siinsele rahvale vastu, vilja saadeti isegi maalt välja Soome ja Rootsi, kus olid inimesed samuti näljas. Vili aga tuli Eesti talurahvalt, kes pidid koormist maksma mõisale, kuigi selleks ajaks oli suurem osa Eesti mõisatest riigistatud. Mille tõttu alates 1680.aasta reduktsioonist märgiti talupoegade koormis vakuraamatusse. Ikkagi leidis mõisnik mõne mõjuva põhjuse või seaduse, miks talupoeg peaks andma suurema koormise, kui see ette oli nähtud. Ent nüüd, kui talupoeg sellega nõus ei olnud, oli tal õigus kaevata mõisarentnike ja-valitsejate peale. Kahjuks enamasti ei saanud talurahvas õigust, sest mõisarahvast usuti ikkagi rohkem. Nii ei olnud ka talupoegadele otsest positiivset mõju Rootsi ajal, sest ka reduktsiooniprotsess, mis lisaks vakuraamatule ja talupoegade sõnaõigusele, vabastas talupojad pärisorjusest, lõppes Põhjasõja algusaastal 1700.
Pikemas perspektiivis oli, aga reduktsioon talupoegade jaoks kasulik, sest osaliselt laekunud maksud kasutati hariduse- ja kirikuolude parandamiseks. Rootsi ajal ehitati kirikud, mis sõdade käigus siitmailt pühiti, uuesti üles ning tehti ka uus kirikukord ja –süsteem. Talupoegadele hakati aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama. Kabelites ja kirikutes peeti eestikeelseid jumalateenistusi . Haridus hakkas levima tänu luterlikule arusaamale, et talupojad peavad oskama lugeda ja nii hakkasidki köstrid talurahvale katekismust ja kirikulaulu õpetama. Kuid see edenes väga vaevaliselt, sest kirikuõpetajate abilisi oli vähe ning nende hariduski oli kesine. 1645. aastal kehtestati aga kogu Põhja-Eestis nõue, et inimesed peavad teadma katekismust ning tekkis ka aabitsaõpetus. Ka piibli tõlkimisega alustati sel ajal. Tuleb välja, et Rootsi aeg, mis oli inimese jaoks päris ränk katsumus , omab tegelikul väga suuri positiivseid muutusi just kultuuri poolepealt.
Kuna Eestis polnud just eriti kiita köstrite arvukusega, asutas Bengt Gottfried Forselius 1684. aastal omanimelise seminari , kus ta hakkas välja õpetama eestikeelseid koolmeistreid ning köstreid. Õpiti lugema, usuõpetust, kirikulaule ja rehkendamist, õpilasteks olid talupojad. Kokku õpetas ta 160 talupoega ning neist 50 sai koolmeister. Forseliust võib pidada siinse hariduse rajajaks, sest hiljem rajati igasse kihelkonda kool ning Põhjasõja
a
lguseks oli juba kirjaoskajaid tuhandetes. Lisaks sellele rajati veel Rootsi ajal Gustav II Adolf pool 1630.aastal Tartusse Gümnaasium, mis aastal 1632 muudeti ülikooliks. Samal ajal rajas ta ka Tallinnasse kooli. Nagu ka usu poole pealt arenes ka haridus tol ajal väga palju Eestis, sest hakati õpetama lihtrahvast, neile rajati isegi koolid, et nad saaksid omandada hariduse algteadmisi. Varajasemal ajal oli see mõeldamatu, et talurahvas oskab lugeda või kirjutada.
Inimesi küll õpetati, kuid polnud neil õigeid õppevahendeid, mille järgi õppida. Ning kuna osati juba piisavalt kirjutada ning sisserännanud mõistsid juba piisavalt siinset keelt, siis hakati ka trükkima raamatuid, millest esimesed ilmusid juba Gustav Adolfi ajal, kuid need olid väga raskesti arusaadavad. Nii kohandaski Heinrich Stahl eesti keele grammatika saksa keele reeglite järgi, need aga erinesid väga rahvakeelest. Hiljem avaldas ka Johan Hornung piiblikonverentside tarbeks eesti keele grammatika, mida tuntakse kui vana kirjaviisi ning, mis kehtis 19.sajandi keskpaigani. Piibel küll ei antud välja täismahus. Kuid Virginiused andsid välja lõunaeestikeelse Uue Testamenti (Wastne Testament ), mis oli esimene läbinisti eestikeelne trükis. Rootsi aja lõppu jääb ka Eesti ajakirjanduse algus, nimelt hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht. Ka trükiste kohapealt oli Rootsi aeg väga edukas ning positiivne, sest hakati keelt ühtsustama grammatika üles kirjutamisega ning Piibli tõlkimisega.
Üldiselt võib seda aega küll pidada vanaks heaks Rootsi ajaks, kuigi see ei olnud läbinisti väga kerge ja hea aeg, on siiski ühiskonda ja kultuuri edasiviivaid muutused väga suured ja olulised. Talupoegadel oli küll üpris raske, ent seevastu said nad jälle jumalasõnast aru ja mõistsid ise ka mingil määral lugeda. Usun, et kõik need muutused religioonis, hariduses ja trükisõnas ületavad näljahädad, erinevad haigused ning suured koormised , sest nendest hädadest tulid tugevamad ilusti välja, aga haridus, usk ja trükised on meil siiamaani tähtsal kohal ning alguse said need just sel vanal heal Rootsi ajal.