kes maabusid Lindanisa (praegune Tallinn) linnuse juures. Nende vallutus ja rüüsteretkede tulemusena olid taanlased üheskoos sakslastega aastaks 1222 kogu mandriEesti endale allutanud. Seejärel üritati kanda kinnitada Saaremaal, kuid tänu saarlaste vaprale vastuhakule alustati ülestõusu ka mandril. Peagi olid kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Siiski ei jätkunud sõda edukalt eestlased ei suutnud võita viimast suur välilahingut II Ümera lahingut ja nii lõppeski 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine sakslaste võiduga. Sellele järgnes taaskord kogu mandrit hõlmav vägivaldne ristiusustamine. Aastal 1227 alistas kristlik sõjaline ordu Mõõgavendade ordu eestlaste viimse tugipunkti Muhu linnuse, tappes kõik seal viibinud inimesed. Saarlased alistusid ja olid surmaähvardusel nõus ristimisega. 1227. aastat loetakse muistse vabadusvõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi
EESTLASTE MUSTNE VABADUSVÕISTLUS Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli Balti ristisõdade, mis toimusid 1180. - 1290. aastatel, üks osa. Muistset vabadusvõitlust dateeritakse tavaliselt aastatega 12081227. Eellugu Kaupmeeste ja nende toetuseks ka ristisõdijate suurem huvi Baltimaad vastu tärkas 12. sajandi keskel. Teame Lundi piiskopi Fulco retkest Eestimaale, et siinseid paganaid ristida. Kuigi Fulco määrati piiskopiks juba 1167 aastal, võis retk toimuda ajavahemikus 1172 - 1177. Fulco sai endale kaasa mehe nimega Nicolaus Stavangerist, kes tundis kohalikke olusid, kuna ta oli samast rahvusest (eestlane). Lisaks Taani kaupmeestele olid aktiviseerunud ka Saksa kaupmehed. 1159 rajati Lübecki linn, millest sai kaupmeeste tugipunkt Läänemere reisidel. Just kaupmeeste huvi oli esmane, kuna Baltimaad pakkusid territooriumi ning transiidivedusid. 1184. aastal saabus Liivimaale piiskop Meinhard, kes 1186. aastal kuulutati piiskopiks. Meinhardi tegevus oli rahumeel
. 4.0 ÜMERA LAHING.................................................................................................................. ALLIKAD:.................................................................................................................................... 1.0 SISSEJUHATUS Ümera lahing peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal 1210. aastal nüüdsel Läti alal jõe Jumara (Ümera) suudme lähedal, praegusest Valmiera (Volmari) linnast lõunas. 1210. aasta hilissuvel olid eestlased Ugandist ja Sakalast järjekordsel sõjakäigul, mis oli hästi ette valmistatud ning eesmärgiks seati Võnnu vallutamine. 2.0 KONFLIKTI ALGUS 1208. aasta alguses tekkis kristlastel konflikt Ugandi eestlastega, sest nood olevat röövinud Pihkvasse suunduvate saksa kaupmeeste varad. Konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest sakslased ja latgalid (Põhja- Lätis elavad Läti hõimud ) nõudsid eestlastelt lisaks kaupade
Kohe algas maa rüüstamine, külade põletamine ja inimeste tapmine. Ugandi üks tähtsamaid keskusi Otepää linnus süüdati põlema. Nõnda oli eestlaste jaoks alanud muistne vabadusvõitlus, mille ohvreid ja tulemusi vaevalt keegi aimata võis. Võnnu piiramine. 1210. aastal toimus järjekordne eestlaste vasturetk. Suur ühendmalev asus piirama Võnnu linnust, millest oli saanud Mõõgavendade ordu üks tähtsamaid tugipunkte. Eestlased tegutsesid üsnagi agaralt ja edukalt. Tehti katset suurte puuvirnade abil linnust põlema süüdata ja rajati kõrge piiramistorn. Eestlasteni oli jõudnud teade, et Riiast on suur vägi võnnulastele appi tulemas. Ootamata ära kõiki appiruttavaid jõude, asusid võnnulased koos saabunud liivlaste ja latgalitega eestlasi jälitama. Ümera lahing. Ümera-äärses metsas tungisid peitunud eestlased ootamatult vaenlastele kallale. Rünnak kulges edukalt
aastatel, üks osa. Muistset vabadusvõitlust dateeritakse tavaliselt aastatega 12081227. Nimetuse ja hinnangute problemaatika Termin 'eestlaste muistne vabadusvõitlus' tuli kasutusele 1920. aastate Eesti Vabariigis. See mõiste tekkis seoses Vabadussõjaga, sest tekkiv rahvuslik eesti ajalookirjutus nägi võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja kaasaegse vabadussõja, mis võideti. Selle kontseptsiooni selgrooks oli seisukoht, et eestlased on juba alates 13. sajandist pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud ning sellega seoti nii Jüriöö ülestõus, 1560. aasta talurahva ülestõus Läänemaal kui ka Mahtra sõda. Lisaks suhtuti 13. sajandi eestlasesse väga moderniseerivalt: usuti, et muinaseestlastel oli juba tugev rahvusliku ühtsuse tunne, Muinas-Eesti aga peaaegu kui ühtne riik, mille maakonnad tegutsesid enamasti ühiselt ja vanemad võidelnud vapralt kogu rahvas huvide eest
aastal asutatud Lüübek - sakslaste esimene linn Läänemere ääres. Lüübekist liiguti edasi Visbysse (Gotlandil), Pihkvasse, Novgorodi ja Väina (Daugava) jõe suudmesse. 1184. aastal saabuski Väina suudmes elavate liivlaste juurde piiskop Meinhard ja hakkas sinna ehitama kirikut. Turaidas tegutses Meinhardi abiline Theoderich. Theoderich olevat kannatanud surmaohtu eestlaste silmis väga halvaendelise päikesevarjutuse tõttu, mis leidis aset 1191. aasta jaanilaupäeval (23. juuni). Eestlased kinnitanud, et ta söövat päikese ära. 1193. aastal kuulutas Paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu, lubades selles osalejatele kõikide pattude andeksandmist (indulgents) ning varalisi soodustusi. Taani kuningas Knud VI võttiski juba aastal 1196 või 1197 ette esimese sõjaretke Eestisse. Samal ajal rüüstasid Virumaa randa ka sakslased ja rootslased. 1206. aastal tungis Saaremaale taanlaste vägi, kes üritas sinna edutult linnust rajada.
katoliiklased) vahel hoidnud kumbagi poolt ristisõjast tagasi, kuid seoses Venemaa killunemisega 12. sajandil see tasakaal kadus ning läänekatoliiklased said võimaluse alustada ristisõdu. Ristisõda Läänemere idaranniku maades algas rootslaste retkedega Soome 12. sajandi keskpaigas ning lõppes leedukate vabatahtliku ristiusu vastuvõtmisega 15. saj. Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli osa Läänemere idaranniku maades toimuvast ristisõjast, mille käigus eestlased ajavahemikus 1208-1227 jõuga alistati ning ristiusku vastu võtma sunniti. Muistse vabadusvõitluse lõppfaasis toimus võitlus ka ristisõdijate eneste leeris. Selle tulemusel jaotati Eesti ala mitme ristisõdijate riigi vahel. Muistse vabadusvõitluse alguses oli eestlastel kasutada nii materiaalne (teras ja selle töötlemisoskus, relvameisterdusoskus, kaubandus) kui ka sobiv inimressurss (elanikkonna
Kalmete sees asuvatesse väiksematesse kivikirstudesse maeti surnuid põletatult. Vel levisisd Eestis muitstsed väikeselohulised kultusekivid. Majanduse areng hakkas kiirenema pärast seda, kui kohapeal õpiti ise rauda tootma. Olulist osa etendas raua kasutusele võtt põllumajanduse arengus. Tänu metallkirvesele hakkas levima aletamine. Juba varasel rauaajal hakkas levima ka söödiviljelus. Põldude rajamine muutis elanikud omakorda paiksemaks. Eestlased kujunesid tänu sellele väga paikseks ja kodukohta armastavaks rahvaks. 9. Rooma-rauaaeg Kannab sellist nimetust, kuna sel ajal avaldas hiigelsuur Rooma impeerium mõju kogu Põhja- Euroopale, sealhulgas ka Eestile. Elanike peamiseks elatusalaks olid kojunenud põlluharimine koos karjakasvatusega. See tõi omakorda kaasa jõukuse ja rahva arvukuse kasvu. Põllumajanduse kõrval arenes ka kasitöö, kuna Eestisse jõudis pronksi juba suurtes kogustes
Kõik kommentaarid