Kas Eestlased oleksid suutnud oma vabadus kaitsta (1)

Eestlased oleksid suutnud kaitsta oma maa vabadust, kui...
Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli osa Läänemere idaranniku maades toimuvast ristisõjast, mille käigus eestlased ajavahemikus 1208-1227 jõuga alistati ning ristiusku vastu võtma sunniti. Muistse vabadusvõitluse lõppfaasis toimus võitlus ka ristisõdijate eneste leeris. Selle tulemusel jaotati Eesti ala mitme ristisõdijate riigi vahel. Eestlased oleksid suutnud kaitsta oma maad siis, kui oleks olnud eestis ühtne riik, või vähemalt head kommunikatsiooni sidemed maakondade vahel. Muidugi, eestlased suutsid, üsnagi hästi kaitsta oma maad, ning seda eriti siis, kui nad ründasid omakorda kristlasi, saates üksteise järel malevaid liivlaste ja latgalite maad rüüstama. Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210 . aastal. Kindlasti oli selles võidus oma osa ka meie sugulasrahval liivlastel, kes reeturlikult meelitasid sakslased kiirelt edasi liikuma. Nii tabaski eestlaste varitsus sakslasi täieliku üllatusena ning nende vägi purustati täielikult.
Eestlastel oleks olnud ühtne riik, ja kommunikatsioonid teiste maakondadega. Peamine kaotuse põhjus oli minu arvates siiski see, et eestlastel oli info vahetus maakondade vahel aeglane ja vaenane suutes seda ära kasutada ründas Eestit. Sakala maavanem Lembitu püüdis Eesti maakondi ühendada. Targemad mehed leidsid , et see on ainus võimalus sakslasi võita. Koos võitlesid mitmete maakondade malevad, umbes kuus tuhat meest. Järelikult eestlastel oli sõja puhkemise algul mõte selline, et vaenlane tulem, ning meie malev kes talle vastu astub on ainuke ja peab võitma. Kui maakondades oli malevaid rohkem siis oli asi natukene parem, ja eestlastel näis suurem võimalus vastu saada.
Eestit ei rünnanud ainult latgali soost kristlased , vaid Taani kuningriigi, Rootsi kuningriigi, Vene riigi sõdijad. Koos sakslastega võitlesid eestlaste vastu ka liivlased ning Põhja-Lätis elavad läti hõimud latgalid . Kõigil oli üks ühine eesmärk, saada valdusi juurde Eesti arvelt, ning latgalitel veel eesmärgiks tuua ristiuks eesti aladele . Sellest järeldub, et eestlastel polnud võimalik niigi kehva kommunikatsiooni süsteemiga paremini võidelda.
Eestlastel polnud ennem mingit sõja kogemust, ega ette kujutlust kuidas võidelda. Ning relvad olid algelised sõja algul. Alati on nii olnud, et sõja riistade areng toimub läbi sõdade ja eestlastel samuti toimud suur areng sõja riistade valmistamisel muistse vabadusvõitluse käigus. Järelikult oli eestlaste üks kaotuse põhjuseks ka relvade arenematus sõja algul. Kuna teistel oli kasutusel ammud, aga eestlased kasutasid üldse vähe vibusid ja amme .
Eestlasi sundisid rahuläbirääkimistele ilmselt ka pinevad vahekorrad venelastega. 1210. aastal olid Novgorodi vürst Mstislav Ulja ja Pihkva vürstVladimiri väed piiranud kaheksa päeva Otepää linnust. 1212 . aastal tuli Mstislav Uljas taas suure väega Eestisse, suundudes seekord Järvamaale.
Eestlased ründasid omakorda kristlasi, saates üksteise järel malevaid liivlaste ja latgalite maad rüüstama. Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210. aastal. Muistse vabadusvõitlusega ühendatakse sageli veel ka Jüriöö ülestõusu (1343-1346), mida peetakse eestlaste viimaseks iseseisvumiskatseks ning ühtlasi ka muistse vabadusvõitluse lõppvaatuseks. Kokku võtteks eestlased vallutati sellega, et vaenlased vallutasid maa süstemaatiliste rüüsteretkedega. Sõjaline ülekaal oli vastase poolel. Ordurüütlid olid elukutselised sõjamehed, hea väljaõppe ja kogemustega. Nad said kasutada tolle aja kõige paremat ja täiuslikumat relvastust. Lisaks sakslastele tuli võidelda veel sõjaliselt tugevate Taani ja Rootsiga . Vallutajate taga seisis Lääne-Euroopa tähtsaim ja mõjukaim jõud – rooma -katoliku kirik . Eestlastel polnud veel riik välja kujunenud ja sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad. Nõrgaks küljeks oli ka koostöö puudumine lähemate naaberrahvaste – latgalite, liivlaste ja leedulastega.