Kas Eesti edasine majandusareng tugineb kiirel palgatõusul? (0)

Kas Eesti edasine majandusareng tugineb kiirel palgatõusul või tootlikkusel?
Majandusareng oleneb paljudest teguritest. Majandusareng on igas riigis erinev ning oleneb riigi majanduse eripärast ja iseloomust. Praegusel kriisiajal on tekitanud palju küsimusi, kuidas on maailma ning ka Eesti majandus sellisesse suurde kriisi sattunud ning kuidas sellest välja tulla. Et teada kuidas edasi minna, peame kindlasti läbi mõtlema ja analüüsima minevikku ja tegema omad järeldused.
Rando Värnik kirjutab oma artiklis, et tänu tootmistegurite vabamale liikumisele, mida on soodustanud Euroopa Liiduga ühinemine, on meil kujunenud surve palgakasvule. Palgakasv aga ei tulene mitte niivõrd tööjõu tootlikkusest, kuivõrd tööjõu liikumisest tootlikumatesse regioonidesse ja ettevõtte võimalusest odavat laenuraha kasutada. Tööjõu madal tootlikkus ongi Eesti tegelik probleem. Kindlasti ei saa väita, et meie inimene teeb vähe tööd. Pigem teistes riikides osatakse tööd teha tõhusamalt ja oskuslikumalt ressursse kasutades. Töölise palk peab olema seotud selle töötaja toodetud lisandväärtusega ettevõttele. Praegu pööratakse ettevõtetes tööjõu tootlikkusele vähem tähelepanu kui vaja oleks, paljudel juhtudel puuduvad arvestussüsteemid, ning ainuüksi selleks, et inimesi «kinni hoida», tuleb palka tõsta. Palgatõstmine iseenesest on vajalik, kuid kas siin ei ole tegemist pealesurutud olukorraga, kus tööline dikteerib ettevõtjale oma tingimused ja ettevõtja saab üksnes nõustuda, sest valikuid ei ole. Tulemuseks on üksteiselt tööjõu «äratõmbamine» ning töötaja-tarbija heaolu kasv ettevõtte arvel. Töölised-tarbijad saavad üha suuremat palka, mis võimaldab neil ka rohkem tarbida. Et palkade kasv ei ole enamikus Eesti ettevõtetes seotud tootlikkusega, suureneb inflatsioon, väheneb raha väärtus. Kui räägitakse, et paratamatu lahend tööjõupuuduses vaevlevale Eestile on võõrtööjõu sissetoomine, tasuks siiski enne vaadata ka siseringi, ehk on tööjõutootlikkusele enam tähelepanu pöörates võimalik siiski üht-teist leevendada. Tootlikkusega kaasnev majanduskasv on tõepoolest kasv. (1)
Minu arvates majanduslangus suuresti selle tõttu algaski , et inimeste palgad pidevalt kasvasid, inimesed olid harjunud , et nende palk kasvabki pidevalt ning ilmselt lootsid , et jääbki kasvama. See andis neile julgust ja kindlustunde võtta juurde laene , et võimaldada endale kõike seda mida hing ihaldab. Kuid töötajate palk oli kasvanud valedel alustel. Palkade kasv oleks pidanud olema seotud töötaja toodetud lisandväärtusega ettevõttele. Edaspidi ongi tähtis suurendada tööjõu tootlikkust, motiveerida inimesi ning pakkuda neile näiteks hüvesid ettevõtte kulul.
Kristjan – Olari Lepingu artikli teema üle „Kuidas suurendada tootlikkust?“ on diskuteeritud meedias viimastel aastatel palju. On jõutud järeldusele, et riik peaks senisest palju rohkem toetama teadust, innovatsiooni, tehnilist kõrgharidust ja kutseharidust. See kõik on oluline, kuid sageli jäetakse tähele panemata, et tootlikkuse suurendamise võimalusi on ka tunduvalt madalamal, üksikute ettevõtete ja töötajate tasemel. Enim peetakse tootlikkuse puhul silmas tööjõu ja kapitali tootlikkust. Selleks et ettevõte suudaks püsida konkurentsis ja teenida kasumit, on vaja, et kulutused tööjõule oleksid vastavuses tööjõu tootlikkusega. Eelkõige saab tööjõu tootlikkust suurendada tööjõu kvaliteedi, mitte kvantiteedi arvelt. Kuna praeguses majandusolukorras on ettevõtetel keeruline ja kulukas häid töötajaid leida, siis peituvad suuremad võimalused olemasoleva tööjõu kvaliteedi tõstmises. Kuigi Eesti ettevõtted on viimasel ajal hakanud töötajaid rohkem koolitama kui varasematel aastatel, lähenetakse paljudes ettevõtetes siiani koolitusele liiga kitsalt. Eelkõige pakutakse koolitusi, mis on seotud konkreetsete erialaste oskuste arendamisega või ettevõtte poolt müüdava toodangu tutvustamisega. Need küll suurendavad tööjõu tootlikkust, kuid ei pane tõhusamalt omavahel koostööd tegema. Selleks läheb vaja teist tüüpi koolitusi, näiteks motivatsiooni- ja meeskonnatöö alal. Tähelepanu peaks pöörama sellele, et töötajad täidaksid neile kõige sobivamaid ülesandeid. Töökohustusi jagades tehakse sageli juhuslikke valikuid või antakse täiendavaid ülesandeid töötajatele, kes on parajasti vähem hõivatud. Kõige rohkem tuleb seda ette väiksemates ettevõtetes, kus on suhteliselt vähe töötajaid. See ei võimalda töötajatel spetsialiseeruda ja võib mõjuda negatiivselt töömotivatsioonile, mis aga ei tule kasuks tootlikkusele.(2)
Minu meelest olekski tähtis koolitada ja arendada olemasolevaid töötajaid, mitte koguaeg uusi ja paremaid otsida. Loomulikult tuleb palgata spetsialiste, kuid olemasolevate töötajate tootlikust ja kasutegurit ettevõttele saab suurendada neid koolitades. Eriti olulised ongi, nagu ka artiklis öeldi, sellised koolitused , kus inimesed õpiksid arvestama üksteisega, õpiksid koostööd tegema ja liiguksid ühise eesmärgi poole. Samuti oleks äärmiselt oluline jagada tööülesanded selle jaoks kõige sobivamatele töötajatele, siis saaksid töötajad spetsialiseeruda just sellele, milles nad kõige osavamad ja paremad on. Selleks, et seda teha on suur osa kindlasti ettevõtte juhtidel, sest nendest oleneb suuresti töökohtade jaotamine ning et seda hästi teha peaksid nad tundma hästi töötajaid ja nende võimeid.
Pärast materjalide uurimist ja selle essee kirjutamist arvan ma, et Eesti edasine majandusareng tugineb tootlikkusele. Tänu tootlikkuse kasvule saavad tõusta ka palgad. Kui aga palk tõuseb ilma tootlikkuse kasvuta siis on see kasv alusetu ning ei vii pikemas perspektiivis kuhugi .
1. http://euro.postimees.ee/010307/esileht/arvamus/247466.php
2. http://ettk.tooandjad.ee/et/kommentaarid/2007/11/item24356
Gerda Lindma 11M