Talviseks pidamiseks tuleb luua tingimused, mis tagaksid võimalikult väikese kaalulise ja arvulise kao. Tõelised kalakasvatusrajatised on tiigid ja basseinid. Karpkala on Eestis asustatud ka järvedesse ja paisjärvedesse. Karpkalatiigid on looduslikust materjalist rajatised, mis on reguleeritava veereziimiga. Tiigi kuju ja suurus oleneb tema kasutamise otstarbest. Basseinid võivad olla betoonist, puidust või muldne. Betoonbasseine kasutatakse Eestis karpkalade müügieelseks ajutiseks hoidmiseks või talvitamiseks. Praegu kasutatakse eestis kasvusumpasid maimude lühiajaliseks hoidmiseks. Sumbad on valmistatud teras või kapronvõrgust. Kaheksakümnendatel aastatel kasutati kasvusumpasid hüdroelektrijaamade veehoidlates. (Martin, 2009) Kasutatud kirjandus: 1. Tartu Ülikooli loodusliku hariduse keskus [http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CYPCAR2.htm] 2. Wikipedia. 2012. Karpkala [http://et.wikipedia.org/wiki/Karpkala]
......................................................................4 Kala tähtsus talurahva toidus.....................................................4-6 Kalade haigused.........................................................................6 · Difüllobotrioos................................................................6-7 · Gaasimullihaigus.............................................................7 · Söödast ja söötmisest põhjustatud haigestumised..........8 · Karpkalade rõuged...........................................................8-9 Kalade koostis............................................................................9-10 Kalad sisaldavad ........................................................................10 Rasvasuse alusel saab kalad jaotada 4 rühma........................10 Kalad liigitakse sugukondadesse..............................................10-11 Elukohad ja toitumise järgi liigitakse kalad............................11 Kulinaaria:
vahele (enamasti 4...40 C). Intensiivust, mille toime on organismi arengule kõige soodsam, nimetatakse ökoloogiliseks optimumiks. 5. Populatsioonide arv näitab, kui mitu erinevat populatsiooni ökosüsteemis leidub (linnas on 1000 inimest, 25 koera ja kümme kassi populatsioonide arv on 3) Populatsiooni arvukus on populatsiooni kuuluvate isendite arv (kui järves on 120 karpkala, siis see on veekogu karpkalade populatsiooni arvukus). Populatsiooni tihedus on populatsiooni isendite arv (kui järve pindala on 2400 m2, siis karpkalade populatsiooni tihedus on 120:2400=0,05 isendit m2 kohta). 6. Kasvavas populatsioonis ületab sündimus suremuse (näiteks inimpopulatsioonidest Aafrika arengumaad, loomadest näiteks rebased). Kahaneva populatsiooni arvukus ületab langeb, sest suremus ületab sündimuse (näiteks soome-ugri rahvastest liivlased ja üldse Ida-Euroopa
rändeteel, kalapüüki,kalade kudemisaegset käitumist.Need tegurid nõrgestavad kala organismi vastupanuvõimet.Eesti vetes leidub haavanditega lesti aastaringselt,kuid akuutseid haavandeid on palju suve teisel poolel ,eriti isaskaladest. Patogeenideks ,mis infitseerivad vigastatud või nõrgestatud kalu, on peetud baktereid. Liikuvate aeromoonaste septitseemia(MAS) Haigused, mille tekitajaks on bakterid perekonnast Aeromonas . Tuntumad on karpkalade aeromonoos ,angerjate aeronomoos, lõhelaste frukuloos .Aromonoosid ,mille tekitajateks on enamasti fakultatiivselt patogeensed hydrophila punctata rühma liigid ,on Eesti noorkalakasvandustes kadusid põhjustanud vikerforellil ,meriforellil, lõhel ja merisiial. Vikerforelli mereveelistes kaubakalakasvatustes võib aeromonoosist tingitud kadu olla mitte väiksem kui vibrioosist põhjustatu, aeromonoosipuhang esineb reeglina pärast vibrioosipuhangut suve teiel poolel
mõnevõrra sagedamat esinemist, võrreldes kõrgema soolsusega läänepoolsete aladega. Nahahaavandeid esineb lestal ka Põhjameres. Kindlat seost lesta nahahaavandite sageduse ja merevee reostuse vahel pole suudetud tõestada, kuigi on andmeid, et mõnedes saastatud piirkondades on seda patoloogiat sagedamini. Akuutsete v paranevate haavanditega kalu, eriti selliseid, kes on tugevalt kõhnunud, tuleb lugeda inimtoiduks kõlbmatuks. 3) Karpkalade filometroidoos Filometroidoos on karpkala, sasaani ja nende ristandite kehapinna, lihaskoe ning siseorganite kahjustustega kulgev liigispetsiifiline invasioonihaigus, mille tekitajaks on ümaruss Philometroides lusiana. Selle parasiidi emased isendid on valkjaspunase värvusega, kuni 160 mm pikad ja 1 mm läbimõõduga vivipaarid. Nad paiknevad soomustaskutes kala pea ja rinnauimede piirkonnas. Isased isendid on
bassein on eraldi täidetav ja tühjendatav. Sõltuva puhul on iga alumine tiik Kalakasvatus sõltuv ülemise tiigi veest ning sellest järelduvalt on ka ülemistes tiikides veekvaliteet parem, kuna sõnnik ja saaste liigub läbi alumiste tiikide välja. Täiesüsteemne kalakasvatus – oma haudemaja, sisseostetud mari, noorvastsed asustatakse noorkalatiikidesse, kust nad paigutatakse edasi suurematesse tiikidesse. Karpkalade puhul on ka sugukalade tiik. Kõik tiigid on eraldi tühjendatavad, et saada kätte igas staadiumis kalu. Allikavesi on stabiilse temperatuuriga, kui hapnikuvaene ja piiratud kogusega Jõevee puhul on reostuse ja nakkuste oht ning kõikuv temperatuur – suvel kõrge, talvel madal. Tiikide vett aereeritakse, kuna kalade tihedus on suur ning et tasakaalustada kõrgemast temperatuurist tulenevat gaaside väiksemat lahustuvust.
Tõelised kalakasvatusrajatised on tiigid ja basseinid. Karpkala on Eestis asustatud ka järvedesse ja paisjärvedesse. Karpkalatiigid on looduslikust materjalist rajatised, mis on reguleeritava veereziimiga. Tiigi kuju ja suurus 5 oleneb tema kasutamise otstarbest. Basseinid võivad olla betoonist, puidust või muldne. Betoonbasseine kasutatakse Eestis karpkalade müügieelseks ajutiseks hoidmiseks või talvitamiseks. Sumbad on meie karpkalakasvandustes praegu kasutusel vaid vastsete või suurema asustusmaterjali lühiaegsel hoidmisel. Hoiusumbad valmistatakse tavaliselt
elavad karpkalad, tiigi kaldal kasvavad hundinuiad on aga sama ökosüsteemi teine populatsioon. Ühe populatsiooni isendid saavad omavahel vabalt ristuda ja on osaliselt või täielikult isoleeritud teistest sama liigi populatsioonidest. Üheks põhiliseks populatsiooni iseloomustavaks näitajaks on suurus ehk arvukus. Populatsiooni arvukus on ühte populatsiooni kuuluvate isendite arv. Kui mingis järves elab 120 karpkala, siis see ongi selle järve karpkalade populatsiooni arvukus. Lisaks sellele saab populatsiooni iseloomustada ka populatsioonitihedusega. Populatsioonitihedus näitab populatsiooni isendite arvu pinnaühiku kohta. Mida suurem on tihedus, seda pingelisem on populatsioonisisene kokurents. Maksimaalne populatsioonitihedus on erinevatel liikidel erinev, see sõltub organismi mõõtmestest, nende nõudlikkusest keskkonnategurite suhtes, aga ka teistest samas ökosüsteemis elavatest populatsioonidest.
Oluliseks tunnuseks on ninamiku tipul ja suunurkades asuvad ning silma läbimõõduga võrdsed ,,vuntsid" poised. Paksuhuuleline tugev suu on noortel otsseisune, vanuse kasvades muutub see aegamööda põhjatoidulisele kalale iseloomulikuks alaseisuseks suuks. Kui sügavamalt suhu vaadata, leiab sealt kolmes reas paiknevad neeluhambad. Sasaani ja nn soomuskarbi keha on üleni kaetud suurte ning tugevate soomustega, mille igal alusel on tume pigmenditäpp. Karpkalade seljapool on traditsiooniliselt kõhupoolest tumedam. Seljal valdavad, sõltuvalt veekogu põhjavärvusest, kas tumehallid ja sinkjad- või siis mustjaspruunid toonid. Küljed säravad kollakaspruunilt ning huuled ja kõht valkjalt või kollakashallilt. Noortel karpkaladel ja sasaanidel esineb huulte- ja kõhupiirkonnas sageli roosakaid toone. Kudevalmis isased uhkeldavad punakalt toonitud sabauime- ja helmeskattega. (Leili Järv) Joonis 1. Karpkala hammastatud ogakiir 1
See vetikas toitis karetenoidi (punane pigment) sisaldavat halobakterit, mille värvus seletas ka järve punaka värvuse. Kuid pärast seda aastat muutus Surnumeri kuivaks, vetikas Dunaliella ning sellest toituvad bakterid ei jäänud järve püsima. Siiani on neid veel leida väga vähestes kogustes. Bakteriliike on avastatud senini 11. Surnumere põhjaosas olevates lõhedes elutsevad aga haruldased, imepisikesed põlise päritoluga kalad. Need on Tiberi järves elutsevate karpkalade sugulased ja on kohandunud elama soolases vees. Paljud loomad pesitsevad Surnumere ümber olevatel mägedel, näiteks kaamelid, kaljukitsed, jänesed, saakalid, rebased ja isegi leopardid. Samuti pesitsevad järve ümbruses ka paljud linnuliigid, kes on teel Euroopast Aafrikasse. Järveümbrus on neile toitumis- ja sigimispaigaks. Paikseks linnuks on Surnumere varblane; see lind on ainulaadne ning pesitseb ainult Surnumere-äärsetel märgaladel
Näiteks võib alates kaheaastase karpkalaga kasvatada ühes tiigi samasuviseks haugi. Kindlasti peaks olema tiikides ka muid kalu, näiteks särga, ahvenat, kelle noorjärgud on haugile toiduks. Haugivastsed sobivad ka asendus- ja sugukarpkalade tiiki, sest karpkala on suure viljakusega portsjonkudeja ja haugivastsed on heaks biomelioraatoriks, hävitades karpkalavastseid ja maimusid ning luues sellega suurtele kaladele soodsamad tingimused. Hiina karbid Hiina karpide all tuntakse mitut karpkalade sugukonda kuuluvat liiki, kes on looduslikult pärit Hiinast ning mida on introdutseeritud teistesse maailma riikidesse, et kasutada neid seal kalakasvatuses näiteks veetaimede või vetikate kasvu piiramiseks. Tuntuimateks liikideks on valgeamuur, pakslaup ja jämepea. Valgeamuur (Ctenopharyngodon idella) Valgeamuur on luukalade klassi, karpkalaliste seltsi, karpkalalaste sugukonda kuuluv liik ja on perekonna valgeamuurid (Ctenopharyngodon) ainus liik.
kevadel 30 000 – 50 000 tk/ha vastseid. Tiigid täidetakse veega paar päeva enne vastsete tiiki toomist. Väetada. Tõkestada röövkalade sisse sattumist. Kahe- ja kolmesuviste kalade kasvatamiseks sobivad suuremad tiigid, sügavus 1,5-1,6 m. Asustatakse 25-35 g nii kiiresti kui võimalik, et saaksid esimesel võimalusel pärast talvitumist toituma hakata. Asustustihedus 1+ 2000- 3000 tk ha. 2+ 600-1000 tk/ha. 124 Söötmine Karpkalade söödad Maimuperioodil looduslik sööt kuni 100 g-ni täisväärtuslik jõusööt. Vanematele (1+ ja 2+) sobivad peaaegu kõik teraviljad (nisu, oder ja mais) , loodusliku söödabaasi eeldusel. 126 Söötmine ja kasv Karpkala toidu võivad olenevalt pidamisviisist moodustada 1.Tiigi looduslik toidubaas – peamiselt selgrootud põhjaloomad 2.Teravili (nisu, oder, mais). 3. Granuleeritud jõusööt
Euroopas enam ei esine, sest kõikide vesiviljelusliikide puhul toimub tänapäeval vähemalt mingigi tehniline vastastikune suhtlemine looduskeskkonna või kasvatatavate isenditega. Vesiviljeluse arengu järgmiseks etapiks oli olukord, kus ei loodetud enam üksnes looduse peale, vaid hakati veekeskkonda kohandama sel viisil, et soodustada kalade, molluskite ja/või koorikloomade populatsioonide arengut. Sellise vesiviljeluse kõige keerulisemaks vormiks oli karpkalade tiikides kasvatamine Hiinas, mida on märgitud kuulsas Fan-Li traktaadis, mis pärineb V sajandist enne Kristust. Ja Euroopas? Juba roomlased säilitasid austreid ja nuumasid kalu spetsiaalselt selleks mõeldud basseinides. Kuid alles keskajal töötati välja tiikides toimuva kalakasvatuse meetodid. Eeskätt tegelesid sellega kloostrid, kus tekkis vajadus toidu järele arvukateks kristliku religiooni kehtestatud paastupäevade jaoks
32. Toksoplasmoosi tekitaja Toxoplasma gondii vaheperemees on a) kass ; b) inimene ; c) rott ; lammas ; siga .KÕIK ÕIGED PEALE A VARIANDI 33. Malaaria plasmoodiumi levitajaks on a) tsetse kärbes ; b) hallasääsk -ÕIGE; c) rott . 34. Plasmodium vivax elab a) inimese erütrotsüütides b) inimese maksarakkudes ; c) hallasääse süljenäärmes ; d) inimese sooles ; e) hallasääse sooles . ÕIGED PEALE E. 35. Nosema apis tekitab a) forellide pöörlemistõbe ; b) karpkalade muhktõbe ; c) mesilaste kõhulahtisust -ÕIGE 36. Kõrveeosloomad liiguvad a) viburitega ; b) ripsmetega ; c) ei liigu iseseisvalt -ÕIGE 37. Tippeosloomade toitumisorganellideks on a) tuikekublikud ; b) toitekublikud ; c) toitumisorganellid puuduvad ÕIGE 2.LOENG 38. Kude on ehituselt, talitluselt, päritolult sarnaste rakkude ja rakuvälise aine kompleks 39
32. Toksoplasmoosi tekitaja Toxoplasma gondii vaheperemees on a) kass ; b) inimene ; c) rott ; lammas ; siga .KÕIK ÕIGED PEALE A VARIANDI 33. Malaaria plasmoodiumi levitajaks on a) tsetse kärbes ; b) hallasääsk -ÕIGE; c) rott . 34. Plasmodium vivax elab a) inimese erütrotsüütides b) inimese maksarakkudes ; c) hallasääse süljenäärmes ; d) inimese sooles ; e) hallasääse sooles . ÕIGED PEALE E. 35. Nosema apis tekitab a) forellide pöörlemistõbe ; b) karpkalade muhktõbe ; c) mesilaste kõhulahtisust -ÕIGE 36. Kõrveeosloomad liiguvad a) viburitega ; b) ripsmetega ; c) ei liigu iseseisvalt -ÕIGE 37. Tippeosloomade toitumisorganellideks on a) tuikekublikud ; b) toitekublikud ; c) toitumisorganellid puuduvad ÕIGE 2.LOENG 38. Kude on ehituselt, talitluselt, päritolult sarnaste rakkude ja rakuvälise aine kompleks 39
Tiigi kuju ja suurus sõltuvad tema kasutamise otstarbest. Igal tiigil peaks olema eraldi sissevoolu- ja väljavooluregulaator (munk). Sissevoolule paigaldatakse restid või võred looduslike prügikalade tiiki sissepääsemise ja väljavoolule tiigis kasvatatavate kalade väljapääsu tõkestamiseks. Tiigi täielikuks veest tühjendamiseks rajatakse selle põhja kogumiskraavid ja antakse talle väljavoolu suunas vähemalt 3 kalle. Betoonbasseine kasutatakse Eestis karpkalade müügieelseks ajutiseks hoidmiseks või talvitamiseks. Need on sõltuvalt kasutuse otstarbest erineva kuju, veevarustuse ja suurusega. Sumbad on meie karpkalakasvandustes praegu kasutusel vaid vastsete või suurema asustusmaterjali lühiaegsel hoidmisel. Hoiusumbad valmistatakse tavaliselt teras- või puitraamidele tõmmatud kapronvõrgust. Võrgusilma suurus sõltub kasutusotstarbest ja kala suurusest. Kasvusumpasid kasutati Eestis vaid soojuselektrijaamade soojas heitvees karpkala
Asustustihedus 1+ 2000-3000 tk ha. 2+ 600-1000 tk/ha. Söötmine ja kasv Karpkala toidu võivad olenevalt pidamisviisist moodustada 1.Tiigi looduslik toidubaas peamiselt selgrootud põhjaloomad 2.Vili (nisu, oder, mais). 3. Granuleeritud jõusööt Söödakoefitsient *Iseloomustab sööda kulu kala juurdekasvu ühikule (hinnatakse kg-des 1 kg juurdekasvu kohta). *Teravilja söödakoef. 4-5, maisil 4, jõusöödal 1-2. *Mõjutab suvine veetemperatuur ja kalade asustustihedus. Karpkalade söödad *Maimuperioodil looduslik sööt kuni 100 g-ni täisväärtuslik jõusööt. *Vanematele (1+ ja 2+) sobivad peaaegu kõik teraviljad (nisu, oder ja mais) , loodusliku söödabaasi eeldusel. Söötmine Karpkala toitumise ja toidu omastamise eripära määrab asjaolu, et tal puudub magu. Kuigi karpkalal on pikk sooltoru (keha ja sooltoru pikkuse vahekord on 1 : 2,5 kuni1 : 3), seedub toit põhiliselt selle eesmises laienenud osas, mida nimetatakse ka pseudomaoks.
parvedes, salkades, kolooniates jms). Loomade kooselu uurijad on leidnud seltsingulise eluviisi peamiste eelistena olevat • parem kaitstus vaenlaste eest • parem toitumisefektiivsus. Kaitstus vaenlaste eest – Seltsinguline eluviis võib indiviidi kaitstust vaenlaste eest tõsta mitmel erineval moel: • kõrgenenud valvsusaste – Seltsingus on silmi rohkem kui üks paar, mistõttu kasvab kiskja õigeaegse märkamise tõenäosus. Näiteks mida suurem oli ühes katses karpkalade parv, seda rutem katkestasid nad haugi mudeli vette asetamise korral toitumise ja asusid valvele; Mida suurem oli tuvisalga suurus, seda vähem edukas oli kanakulli rünnak tuvidele, sest suuremad salgad põgenesid varem kui väiksemad. • lahjendusefekt – Suure loomarühma koosseisus viibides on igal üksikul indiviidil kiskja rünnaku korral ohvriks sattumise tõenäosus puht statistilistest põhjustest tulenevalt nii mitu korda väiksem, kui mitu liiget on grupis. Arvatakse,
suspensiooni. Hüpofüüs võetakse järvedest püütud suurtelt latikatelt, see nääre sisaldab suguhormoone, mis stimuleerivad ja sünkroniseerivad suguproduktide küpsemist. Hüpofüüsi süstidele järgneb marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja kleepuvuse eemaldamisega (vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust ning marja töödeldakse pärast tanniiniga). Karpkalade mari on õrn ja seda segatakse linnusulega. Marja inkubeeriimine toimub Weissi pudelites (tagurpidi pööratud põhjaga klaasnõud, millel pudeli suust tuleb sisse vesi, ülalt voolab välja). Marjaterad on veevoolus pidevas liikumises. Vajalik on surnud ja hallitusega kaetud marja eemaldamine. Marja arengu kiirus: 60-80 kraadpäeva koorumiseni = 3,5 4 päeva 20 kraadise vee puhul. Kui looted on marjateras arenenud
annaabi.ee 
