Karl XII (0)

Karl XII (27. juuni (17. juuni Juliuse kalendri järgi) 1682 Stockholm – 11. detsember (30. november) 1718 Fredrikshald) oli Rootsi kuningas 1697–1718. Tema valitsemisajal minetas Rootsi meretagused valdused ja suurriigiseisundi.
kuninga autogramm
Noorim kuningas.
Karl XII sündis Stockholmis 27. juunil 1682 oma isa vanima pojana. Õnneliku lapsepõlve pereringis lõpetas tema ema Ulrika Eleonora surm 1693. aastal. Sellest ajast alates saatis prints oma isa kõikidel ametireisidel ja vastuvõttudel.
Pärast Karl XI surma 1697. aasta aprillis pidi noor prints raske valitsuskoorma võtma enda õlule. Ametlikult krooniti ta kuningaks sama aasta novembris, kui Riksdag oli ta ametlikult täisealiseks tunnistanud. Nii sai temast noorim Rootsi kuningas.
Karl XII oli saanud valitsejatööks suurepärase ettevalmistuse. Tema hooldajad muretsesid sageli tulevase kuninga riskivalmiduse pärast, kuid ei suutnud teda ümber veenda. Samas tundis noor valitseja suurt huvi luule ja teaduste vastu, olles oma aja valgustatumaid valitsejaid.
Karl XII iseloomustus.
Karl XII oli oma käitumiselt lihtne, kuid samas läbinisti rüütellik. Juba noorukina oli Karl vägeva füüsilise vastupidavusega. Nurisemata kannatas alati kõiki lahinguretkedel ettetulevaid raskusi ja puudusi. Nurisemata sõi kõige lihtsamat kättesaadavat toitu, leppides ka ainult leivaga. Kui leiva peale oli määrida võid ehk hammustada kõrvale praetud liha, siis seda pidas kroonitud sõjamees maiuspalaks. Kui vaja, rüüpas vett peale kas või rabalaukast.
Kuningas ei allunud mitte mingisugustele maistele ahvatlustele, luksusele. Ta elas pidevalt karmi spartalikku elu nii rahu- kui sõjaajal. Niisugused olid tema elulaad ja tõekspidamised. Kui kuningas külmetas sõjaretkedel oma välitelgis, siis kuumutasid sõdurid talle soojenduseks täismetallist või kivist kahurikuule. Just tema lihtsuse ja inimlikkuse tõttu armastasid teda sõdurid. See lugupidav armastus oli piiritu , ustav ja ennastohverdav .
Karl XII alustas oma sõjateed . Kuningas tundis ajalugu ja armastas end võrrelda inglaste vapra kuninga Richard Lõvisüdamega. Tema üheks meelisüteluseks oli: „Mina, nagu ka Lõvisüda, valitsen selleks, et sõdida... ja mitte vastupidi!”
Eraelus oli Karl XII avatud ja sõbralik ning tal oli raske öelda ei. Kuid ta suutis kuninga kohuseid täites jätta endast siiski mulje kui karmist, kompromissitust valitsejast.
Karl XII sõjateed.
Taani, Poola ja Venemaa sõlmisid Karli vastu liidu ja alustasid 1700 Põhjasõda. Sellest ajast oli kuningas pidevalt sõjakäikudel. . Ta lõi 1700 Narva lahingus Peeter I sõjaväge ning sundis 1700 Taani ja 1706 Poola sõjast välja astuma .
1707 asus Karl sõjakäigule Venemaa vastu. Poltava lahingus (1709) sai ta hävitavalt lüüa ja põgenes väe riismetega Türgisse.
Peale ränka kaotust ei olnud Rootsi kuningal teist võimalust kui pöörduda türklaste, Venemaa põlisvaenlaste poole. 1710. aastal sai Karli luure teada, et Peeter Suur valmistab Balkanil ette sealsete slaavlaste türklastevastast ülestõusu. Sellest teavitas kuningas Türgi sultanit Ahmed III. Karl mainis: „Balkani slaavlaste liitumine Venemaaga muutub jõu poolest nagu hiigellõviks. See lõvi kisub tükkideks Türgimaa ja Euroopa. Kevadel oodake oma maadele moskoviite.” Karl XII palus sultanilt endale väge suurusega 50 000 janitðari, kuid tingimata vaprat ja julget võitlejat. Kuninga üks ütelusi sellega seoses oli: „Selle väega ma paiskan tagasi venelased ja raiun nad tükkideks.” Moslemite peamees ettepanekuga ei nõustunud, oli aga nõus sellega, et kristlasest kuningas saadab türklaste väge kui sõjaline nõuandja. Karl kasutas seda võimalust, see on ikkagi parem kui mitte midagi.
1711 . aastal Pruti jõe kallastel Karl XII poolt soovitatud kaval taktikaline manööver võttis moskoviidid piiramisrõngasse. Türklaste saamatus ja Karli nõuannete ebatäpne täitmine võimaldas aga enamusel venelastest rõngast väljuda. Neile vene soldatitele tundus see nagu taevane ime, surmasuust pääsemise eest tänati hiljem kaua ja põhjalikult taevast.
Rootsis oldi peale Poltaava lahingu kaotust Karli suhtes üpris kriitilised. Kuigi kodumaal oli kuningal ka vastaseid, otsustas väejuht 1714. aastal naasta koju ja hakkas seal koguma uut väge. Selleks kulus mõni aasta.
1718. aasta sügisel läks Karl jälle sõjaretkele. Sedapuhku võeti millegipärast sihikule allumatud norralased. Kuningas kamandas oma soldateid ründama viikingite järeltulijate Fridrichalli tugevat kindlust . Lahing käivitus ja selle kulgedes valmistusid norralased juba alistuma paratamatule lõpptulemile. Siis aga jõudis nendeni jalustrabav teade: Karl on langenud!
Karl XII hukkumine
1718. aasta 30. novembri õhtul vaatles kuningas lahingu käigus pikksilmaga kindluseseinu, kui teda tabas pähe juhuslik kahurikuul! Tol ajal just nii teadustati. Kuninga pea oli niivõrd vigastatud , et teda tuli matta kinnises kirstus. Taoline matmine on tõde, nagu seegi, et pea oli tugevalt vigastatud. Et kolju purustused olid niivõrd suured, siis järeldati, et seda võis teha ainult mingi väiksem kahurikuul.
Juba kuninga surma järel tekkis kahtlusi hukkumise asjaoludes. Selleks oli põhjusi nii ühelt kui teiselt poolt. Kuninga langemine oli paljudele vägagi kasulik. Pikad sõja-aastad olid Rootsi riigi majandust tugevalt tühjendanud. Kindlasti olid tema surma üle rahul ka järglased, kes lõpuks ometi said kätte ihaldatud kuningakrooni. Ka kaasajal salastatakse kõrgete isikute mõrvad kauaks ajaks, ei olnud selles osas paremad ka Rootsi tollased valitsejad . Kuninga hukkumise tegelikku põhjust hoiti saladuses ka seetõttu, et ei teatud sooritatud teo tegijat.
Pikka aega ei lubanud Rootsi järgmised kuningad Karli hauda avada ja kõike üle vaadata, kontrollida kuulduste paikapidamist või mitte. Alles 1917. aastal see luba anti. Selgus, et Karl XII ei surnud mitte kahurikuuli tabamuse tõttu. Tema pead oli tabanud musketikuul. Norralaste kuuli aga võis kohe välja jätta, sest Karl XII oli ligemale kaks korda kaugemal nende laskeulatusest. Tolle aja musketid lihtsalt ei olnud võimelised tulistama nii kaugele ja pealegi nii täpselt.
Musketikuul oli tabanud kuninga paremat meelekohta ja väljunud vasaku silma lähedalt. Kuuli liikumise trajektoori kindlakstegemine näitas, et surmalask sooritati mitte eest, vaid tagant ja paremalt poolt. Seega tuli lask omade seast!
Hoolikas arhiividokumentide uurimine näitas, et mitte ükski kuninga lähikonnas olnud rootslastest ei saanud seda lasku märkamatult sooritada . Ometi oli Rootsi pealinna muuseumi fondides tallel üks musket, mis korjati üles peale kuninga tapmist. Selle relva leidis lähikonnast kuninga isiklik sekretär, kes oli leiule lisanud ka omapoolsed kirjalikud seletused . Relv avastati 150 sammu kauguselt ja kuningast paremalt poolt, just samast kaitsekraavist, kus seisis ka kuningas.
Uurijad tulid järeldusele, et isegi need 150 sammu olid tolle aja siledaraudsetele musketitele liialt kauge, ilmselt just seetõttu ei osutatud tollal leitud musketile tähelepanu. 1917. aastal panid uurijad aga tähele, et musket ei olnud mitte siledaraudne, vaid sisselõigatud soontega, mis võimaldavad lasta tunduvalt kaugemale – ja mis peamine, ka täpsemini. Sellise relva kuul võis läbida ka mainitud 150 sammu.
Jäljed Karl XII viibimisest Eestis.
Karli ehk Rootsi Raudpea Eestis viibimisest (oktoobrist 1700 juunini 1701) jutustab hulk rahvamuistendeid. tänini on rahvasuus liikvel lood Rootsi sõjateedest, kuninga istutatud puudest ja rootsi sõdurite haudadest .
Kuningas Karl XII olla Eestimaale kasvama pannud 65 puud.
Üks tuntumaid on puid on Kernu kadakas , mille kohta legend räägib, nagu oleks Rootsi kuningas Karl XII torganud Põhjasõja ajal keerdu keeratud kadakakepid maasse. Kuningas öelnud, et kui kadakad kasvama lähevad, tuleb pikk rahuaeg, ja kui kadakas kuivab, tuleb Rootsi võim Eestisse tagasi.
Kuninga pärn Laiuse kiriku aias on ainus puu Eestis, mille istutamist Rootsi kuninga poolt kinnitavad ka ajalooallikad. Pärn asub Jõgeva vallas Laiuse kiriku pargis.
1700. aastal olevat Rootsi kuninga Karl XII hobune kaotanud Pärnus raua, kui kuningas ratsutas läbi Rüütli tänava. Peale kuninga lahkumist Narva alla Peeter I lahingut andma, kinnitati see raud Rüütli 23 räästa alla märgiks, et Karl XII on Pärnut külastanud. Turistidele näidatakse seda rauda praegugi, kuid kas tegemist on algse rauaga , ei ole teada.
1701. aasta märtsikuus Laiuse kirikukihelkonna alal aset üks sootuks omanäoline sündmus: Karl XII korraldas igavlevatele sõduritele omanäolise õppuse, mille käigus ehitati lumekindlus, ning harjutati selle kaitsmist ja vallutamist. Kuningas Karl XII juhtud lahing ei möödunud küll päris ohvriteta, ent tõstis kindlasti selles lahingus osalevate rootsi, soome, saksa ja eesti sõjameeste ühtekuuluvustunnet. Lumesõjaõppus on tänapäeval taaselustatud Tartu Ülikooli Ajaloo Osakonna Üliõpilaskogu ning TÜ Ajalooring poolt.
http://www.turismiweb.ee/en/company/Karl_XII_istutatud_p%C3%A4rn/9261/ pilt Pärnast
Kasutatud kirjandus:
http://kultuur.elu.ee/ke490_karl12.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_XII
http://www.hot.ee/laiuse2005/kontseptsioon.ht m
http://paber.maaleht.ee/?page&grupp=artikkel&artikkel=8072
http://eestigiid.ee/?SCat=40&ItemID=1546
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/00/06/27/varia.ht m