piima kohta. Karjatamisperioodil vajavad lehmad ka soola ja on vaja anda ka kuivainerikkaid koresöötasid. Kevadel tuleb alustada lehmade karjatamist mõne tunni kaupa päevas ning pikendada karjatamisaega paari tunni võrra 10-12 päeva vältel. Sügisel alates septembri teisest või kolmandast dekaadist on vaja anda lisaks karjamaarohule ka talviseid kiudainerikkaid söötasid. Piimalehmadele arvestatakse joogivett ööpäevas 40-80 liitrit.lehmade karjatamisperioodi pikkus on 130-150 päeva. Noorloomade karjatamine Noorloomadele sobivad väga hästi alusheinte rohked kultuurkarjamaa või loodusliku karjamaa parandatud rohukamarad. Noorveiste karjatamine soodustab loomade jõudlusomaduste täielikumat väljaarenemist, karastab ja tugevdab tervist. Noorloomade karjamaad peavad asuma parasniisketel mineraal- või turvasmuldadel kas lautade lähedal või neist eemal. Viimasel juhul on vaja ehitada karjamaale varjualused, kuhu noorveised saavad varjuda
Jäärikud 46 45 14,7 68 56 16,7 8 10 65 17,4 10 18 72 - 87 17,3 Eluskaalu juurdekasvu leidmiseks ja elatussööda vajaduse määramiseks on tarvis karjatatavaid loomi kaaluda või määrata nende eluskaal mõõtmise teel. Lehmadele ja lammastele määratakse eluskaal karjatamisperioodi algul ja lõpul. Päevased juurdekasvud arvestatakse lehmadel võrdseks kõikidel kuudel kogu karjatamisperioodi keskmise juurdekasvu alusel. Eluskaalu määramine peab toimuma kevadel vahetult enne loomade karjamaale laskmist ja sügisel lautajäämise järel. Kui loomade kaalumiseks puuduvad võimalused kogu karja ulatuses, siis tuleb eluskaal määrata vähemalt 30% ulatuses kogu karjast. Eluskaalu juurdekasvu leidmiseks võrreldakse ainult kogu suve karjas olnud lehmade
Karjalaskepäev ehk jüripäev- (karjalaskepäev 1. aprill ja jüripäev 23. aprill) Majja toodi karjavits, mis oli vanasti ülimalt oluline maagilise mõjuga ese. Karjavits pidi olema sirge (muidu jooksevad loomad laiali), see tuli valmistada eelmisel päeval ja oluline oli puu valik (pihlakat näiteks ei tohtinud kasutada, sest selle löök pani loomad kuivama). Esimene karjavits pandi pärast karja koju saabumist katuseräästasse, kus seda tuli säilitada karjatamisperioodi lõpuni. Kogu maal ei olnud selle päeva toiduks vaid sealiha. Sel päeval söödi: sealiha, seapead, odrakruubid, hernestega keedetud seapea jm. Ka selle tähtpäeva traditsioonid on tänapäeval kadunud, süüakse ikka tavapärast toitu ja ei peeta enam kinni rituaalidest, mis olid vanal-ajal. Suvistepüha- (liikuvad pühad, seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid, 10. mai...14. juuni) tüdrukud ehtisid end kiigele minnes kullerkuppudest pärgadega
värskusest. Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömiseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg, 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011, lk 23) Lammaste põhisöödaks on koresööt, lisaks antakse kaera-herne segu. Talveks
piima kohta. Karjatamisperioodil vajavad lehmad ka soola ja on vaja anda ka kuivainerikkaid koresöötasid. Kevadel tuleb alustada lehmade karjatamist mõne tunni kaupa päevas ning pikendada karjatamisaega paari tunni võrra 10-12 päeva vältel. Sügisel alates septembri teisest või kolmandast dekaadist on vaja anda lisaks karjamaarohule ka talviseid kiudainerikkaid söötasid. Piimalehmadele arvestatakse joogivett ööpäevas 40-80 liitrit.lehmade karjatamisperioodi pikkus on 130-150 päeva. 75) Noorloomade karjatamine Noorloomadele sobivad väga hästi alusheinte rohked kultuurkarjamaa või loodusliku karjamaa parandatud rohukamarad. Noorveiste karjatamine soodustab loomade jõudlusomaduste täielikumat väljaarenemist, karastab ja tugevdab tervist. Noorloomade karjamaad peavad asuma parasniisketel mineraal- või turvasmuldadel kas lautade lähedal või neist eemal. Viimasel juhul on vaja ehitada karjamaale varjualused, kuhu noorveised saavad varjuda
väikesed eraettevõtted. Leivatööstuse ülesandeks oli varustada pagaritoodetega just linnarahvast. Maal küpsetas iga pere oma leiva ise. Üleminek ainult tööstuses küpsetatud leivale toimus 1940. a pärast Eesti okupeerimist. Nõukogude korra ajal võeti ka leivatööstuses suund suurettevõtete loomisele. 1980. aastatel oli Eestis 18 leivatehast. 28. Leib rahvakalendri tähtpäevadel 1. aprill (karjalaskepäev) Tähistab karjatamisperioodi algust. Aja jooksul on karjalaskepäeva funktsiooni üle võtnud jüripäev. Et karjaõnn püsiks, söödeti karja väljalaskmisel loomadele alleshoitud jõululeib või vastlapäeval tehtud ja hoiule pandud leib. Igale loomale anti tükk leiba, et loomad oleksid aasta läbi söönud ja sigiksid hästi. 23. aprill (jüripäev) Uuemal ajal lasti kari välja tavaliselt jüripäeval. Nii tähtsal päeval küpsetasid perenaised karjalapsele tema meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku
kui väga väike või suur. Vähese koormuse puhul jääb osa taimi söömata ning need hakkavad domineerima. Optimaalsest suurema koormuse puhul on väljaheidete kogumid, trambitud kogumiskohad ja teerajad liiga ulatuslikud ärasöödud taimede taastumine aeglane või puudulik. Mõlemal juhul liigirikkus kahaneb. Sobivaks peetakse, kui vähemalt pool karjamaast on söödud madalmuruseks. Madalmurusus sobib teatud niiduliikidele, kuid ei sobi samas paljudele teistele. Karjatamisperioodi jooksul on otstarbekas muuta kariloomade hulka karjamaal. Kui kariloomade arv ei muutu, jääb suve algul, kui heina kasv on kiirem, osa sellest söömata. Ent 11 samas võib suve lõpul tekkida toidupuudus. See ei ole hea ei loomade ega koosluse seisukohast, aastate jooksul võib see põhjustada hilise arenguga liikide huku. Selle
Iseloomulikud on samad eelised ja puudused. Vabapidamisega lautades on võimalik rakendada iseteenenduslikku ja automatiseeritud söötmist - hein ja põhk võivad asetseda lauda ühes otsas olevas koresöödahoidlas, kus loomad söövad seda isu järgi läbi edasinihutatavate võrede. Silo sõidutatakse sõimedesse transportööriga. Kvaliteetset puhast piima on lihtsam toota sellistes lautades, kus lehmi lüpstakse lüpsiplatsil - söötmis-puhkelahtrites pidamisega lautades. 2 korda aastas (karjatamisperioodi algul ja lõpul) viiakse läbi lauda põhjalikum puhastamine, sarvede lõikamine, sõrgade kärpimine, kammimine, nudistamine Pidamisega seotud spetsiifilisi toiminguid Sõrgade kärpimine. Neljal korral aastas vaadatakse sõrad üle ja lõigatakse vajaduse korral lühemaks. Pikaks kasvanud sõrad võivad murduda, kõõlused venivad välja ja loomad jäävad lombakateks. Sarvede kärpimine. Sarvi lõigatakse siis, kui need on kasvanud liiga pikaks ja ähvardavad sisse kasvada;
Edasisel karjatamisel võib alumise traadi ära jätta, sest rohi kasvab kiiresti ning maandab elektrikarjuse. Väljaõppinud loomade ja suurte pindade puhul võib karjakoplid piirata vaid ühe liiniga, mis asub 50...60 cm kõrgusel. Lambad on väga kergesti paanikasse sattuvad loomad ja iga väiksemagi ehmatuse korral võivad aiast läbi murda. Selleks, et loomad saaksid ohu korral joosta turvalisse paika, tuleb hoida karjatee kuni laudani alati avatuna. Karjatamisviisid: Karjatamine kogu karjatamisperioodi vältel olemasoleval rohumaal – odav, karjamaa välispiiride tarastus. Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8 koplit, lambaid karjatatakse neis vastavalt rohu kasvule; ühed koplid on uttedele, teised talledele. Rohu kasutuse efektiivsus suurem, sest teatud koplitest saab teha talvist sööta heina või silo näol. Suuremad kulutused tarastusele (vaja ka koplite sisepiirdeid), väravatele ja joogikohtadele. Segakarjatamine – karjatatakse eri liiki loomi (nt veised ja lambad)
Teisalt aga kuulub see päev nii eestlastel kui ka teistel rahvastel õnnetute päevade nimistusse: 1. aprill, 1. august, 1. detsember on 45 õnnetu päeva hulgas kõige õnnetumad. Kurat olevat 1. Aprillil taevast alla heidetud. Õnnetul päeval alustatud töö või muu ette võtmine ei läinud korda. Kuid ajapikku on 1. Aprillist siiski kujunenud ennekõike naljategemise päev. Eestis on 1. aprillil ka karjalaskepäev. See tähistab karjatamisperioodi algust ja kuulub nagu künnipäevgi väga vanade tähtpäevade hulka (Õ. Haavik, lk 59 ) 1. mai volbripäev. Rahva hulgas teatakse volbripäeva ennekõike kaunviljade külvamise päevana, mis pole küll üle Eesti ühtlane komme. Rohkem on see tava tuntud ida pool, mitte aga saartel. See on ka noorte tutvumise ja sõbrustamise päev. 1. Mai või 30. 4
Lammaste karjatamine Kultuurrohumaade rohi. Utt sööb päevas 7-8 kg karjamaarohtu. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, enamasti kultuurrohumaadel. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste segud. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Karjatamiskoormus kultuurkarjamaadel 8-10 utte/ha. Ühele utele 0,125 ha karjamaad. Karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. Koplite tarastamine. Karjatamisviisid: Karjatamine kogu karjatamisperioodi vältel olemasoleval rohumaal. Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8 koplit. Segakarjatamine – karjatatakse eri liiki loomi (nt veised ja lambad). 3 Terviseprobleemid: Puudushaigused – ainevahetushaigused; tekitatud mineraalainete puudusest. Puhitused – kui lambad söövad korraga palju liblikõielisterikast rohtu. Siseparasiitidega nakatumine. Lambalaudad. Eelistatakse külmlautasid
Kuna selle püha eraldi tähistamine ei ole meie luterlikus kirikus tänapäeval reeglipärane, on nimetatud tekst võetud paastumaarjapäeva 2. ja 3. lugemisaasta evangeeliumiks. Püha on tuntud ka eesti rahvakalendris. 4.Aprill - jüri-, sula-, mahla- ja näljakuu KARJALASKEPÄEV - 1. aprill. Meie aprillikuu tavades on peatähelepanu pööratud selle kuu ilmade muutlikusele, ilmastiku ja põllusaagi ennustamisele. Karjalaskepäev kuulub vande tähtpäevade hulka ning tähistab karjatamisperioodi algust. Mõnes piirkonnas on karjalaskepäeva tähistamine ühendatud jüripäeva pidamisega. Karjalaskepäeval aeti kari esimest korda välja, kas või üle hangede. Sellel oli sümboolne tühendus. Üldiselt on ju 1. aprill ka vana kalendri järgi karja väljalaskumiseks varavõitu ja seda toimetati ikkagi kas jüripäeval või selle paiku, arvestades ühtlasi, et kari ei väljuks laudast õnnetul nädalapäeval (s.o. esmaspäeval, kolmapäeval või reedel). Ja ometi eksisteerib
-sobivad väetised ammooniumsalpeeter, (karbamiid kevadel) -turvastunud mullal kõrrelisterikkale rohumaale - 100 kg/ha -fosfor ja kaalium -mida suurem on kamaras liblikõieliste osakaal, seda suurem on P ja K tarve (kõrrelisterohkes rohukamaras muutuvad P ja K puudusel ki- duraks väärtuslikumad liigid) -mida suuremad on N normid, seda rohkem kulub ka P ja K väetist -soovitav P ja K väetised anda sügisel peale karjatamisperioodi lõppu (toime 10-15% suurem) -keskmise P ja K sisaldusega muldades võiks N : P : K suhe olla 1 : 0,1...0,2 : 0,3 s.t. (200 kg/ha N; 25 kg/ha P ja 60 kg/ha K) - s.o. kõrrelisterikas kamar -liblikõielisterikka karjamaa väetamisel võiks keskmise P ja K sisaldu- sega muldadel olla normideks 20 kg/ha P ja 40 kg/ha K -turvasmuldadel paiknevatel kõrrelisterohketel karjamaadel võiksid P
c) 80 tuhat lammast; d) 300 tuhat lammast c) 80 tuhat lammast 3. Kui suur oli mahelammaste osatähtsus %-des lammaste koguarvust 2008. a Eestis? a) 10%; b) 25%; c) 50%; d) 60% c) 50% 4. Kui palju peab ühe kohta olema laudas söödafronti ( ilma talledeta) a) 0,3 m; b) 0,4 m; c) 0,5 m; d) 0,6 m b) 0,4 m 5. Kui palju saab lammaste karjatamisel ühel hektaril pidada uttesid (koos talledega) keskmise saagikusega kultuurkarjamaadel kogu karjatamisperioodi vältel? a) 4-5 utte hektaril; b) 6-7 utte hektaril; c) 8-10 utte hektaril; d) 12-14 utte hektaril c) 8-10 utte hektaril 6. Kas poegimisperioodil on vajalik uttede rühmasulgudes pidamisel eraldada poeginud utt koos tallega (talledega) individuaalsulgu? a) ja; b) ei a) ja 7. Kui palju peab 5 kg sünnimassiga tall saama oma emalt ternespiima esimesel elupäeval? a) ca 600 ml; b) ca 1000 ml; c) ca 1500 ml b) ca 1000 ml 8
piimatoodang küll kõrge, kuid see kõrgperiood kestab vaid 1-2 kuud ning seejärel toodang väheneb järsult kuni kinnijäämiseni. Enamasti on neil lehmadel ebanormaalselt pikk kinnisperiood ning kokkuvõttes väiksem piimatoodang kui ühtlase laktatsioonikõveraga lehmadel. Laktatsioonikõvera kuju ja piimajõudlus sõltub ka aastaajast, millal lehm poegib. Sügistalvel poeginud lehmadel suureneb piimajõudlus kuni märtsi-aprillini ja hakkab seejärel vähenema. Karjatamisperioodi alguses (maikuus) piimatoodang jällegi suureneb seoses värske rohu söömisega. Seega on laktatsioonikõver kahe sügis- talvel poeginud lehmadel kahe tõusuga. Kevadel ja suvel poeginud lehmadel on see ühe tõusuga. Laktatsioonikõver on pärilik ja seda tuleks arvestada noorveiste valikul. Laktatsioonikõvera kujud: ülemine (katkendlik joon) graafik iseloomustab sujuvalt langevat KONSPEKTIS VAATA JOONISEID
piimatoodang küll kõrge, kuid see kõrgperiood kestab vaid 1-2 kuud ning seejärel toodang väheneb järsult kuni kinnijäämiseni. Enamasti on neil lehmadel ebanormaalselt pikk kinnisperiood ning kokkuvõttes väiksem piimatoodang kui ühtlase laktatsioonikõveraga lehmadel. Laktatsioonikõvera kuju ja piimajõudlus sõltub ka aastaajast, millal lehm poegib. Sügistalvel poeginud lehmadel suureneb piimajõudlus kuni märtsi-aprillini ja hakkab seejärel vähenema. Karjatamisperioodi alguses (maikuus) piimatoodang jällegi suureneb seoses värske rohu söömisega. Seega on laktatsioonikõver kahe sügis- talvel poeginud lehmadel kahe tõusuga. Kevadel ja suvel poeginud lehmadel on see ühe tõusuga. Laktatsioonikõver on pärilik ja seda tuleks arvestada noorveiste valikul. Laktatsioonikõvera kujud: ülemine (katkendlik joon) graafik iseloomustab sujuvalt langevat KONSPEKTIS VAATA JOONISEID lakatasioonikõverat (soovitav); alumine (pidev joon) graafik iseloomustab
Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömuseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). Karjatamiskoormust võimaldab tõsta karjamaade saagikuse tõstmine karjamaade parema hooldamise ja väetamisega
järsult kuni kinnijäämiseni. Enamasti on neil lehmadel ebanormaalselt pikk kinnisperiood ning kokkuvõttes väiksem piimatoodang kui ühtlase laktatsioonikõveraga lehmadel. 34 VEISEKASVATUS Laktatsioonikõvera kuju ja piimajõudlus sõltub ka aastaajast, millal lehm poegib. Sügistalvel poeginud lehmadel suureneb piimajõudlus kuni märtsi-aprillini ja hakkab seejärel vähenema. Karjatamisperioodi alguses (maikuus) piimatoodang jällegi suureneb seoses värske rohu söömisega. Seega on laktatsioonikõver kahe sügis-talvel poeginud lehmadel kahe tõusuga. Kevadel ja suvel poeginud lehmadel on see ühe tõusuga. Laktatsioonikõver on pärilik ja seda tuleks arvestada noorveiste valikul. Laktatsioonikõvera kujud: ülemine (katkendlik joon) graafik iseloomustab sujuvalt langevat lakatasioonikõverat (soovitav); alumine (pidev joon) graafik iseloomustab järsult langevat
väheneb järsult kuni kinnijäämiseni. Enamasti on neil lehmadel ebanormaalselt pikk kinnisperiood ning kokkuvõttes väiksem piimatodang kui ühtlase laktatsioonikõveraga lehmadel. Laktatsioonikõvera kuju ja piimajõudlus sõltub ka aastaajast, millal lehm poegib. Sügistalvel poeginud lehmadel suureneb piimajõudlus kuni märtsi-aprillini ja hakkab seejärel vähenema. Karjatamisperioodi alguses(maikuus) piimatoodang jällegi suureneb seoses värske rohu söömisega. Seega on laktatsioonikõver kahe sügis talvel poeginud lehmadel kahe tõusuga. Kevadel ja suvel poeginud lehmadel on see ühe tõusuga. Laktatsioonikõver on pärilik ja seda tuleks arvestada noorveiste valikul. Piimatoodang lehmal suureneb kood vanusega. Esimest korda poeginud (I laktatsioon)lehmade
annaabi.ee 
