Pärast Faehlmanni surma 1850 jätkas Õpetatud Eesti Seltsi palvel tööd eeposega Virumaalt pärit ja Tartu Ülikoolis õppinud Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes tundis hästi rahvaluulet, sealhulgas regivärssi. Kreutzwald kogus lisamaterjali ja asus "Kalevipoja" lugusid esialgu proosavormis kirja panema. Pärast soomlaste "Kalevala" saksakeelse tõlkega tutvumist otsustas ta aga regivärsilise vormi kasuks. Ülesanne polnud kerge, sest sisu ja vorm olid väga erilaadilised. Eesti vanem rahvalaul on loomult pigem lüüriline kui eepiline. Muistendid olid aga üksikud pudemed, mis ei moodustanud terviklikku faabulat. Kreutzwaldi kirjanduslik osavus võimaldas tal luua hulgaliselt regivärssi meenutavaid värsiridu, mis tervikuna mõjusid üsna loomulikult. "Kalevipoja" 12 loost koosnev algredaktsioon (tuntud ka kui "Alg-Kalevipoeg") valmis 1853 ja seltsis esitatud parandus- ja täiendusettepanekute põhjal muudeti käsikirja
Meisterlik sonett lõppeb puändiga, st üllatuslikult. Klassikaline sonett: kaks katrääni ja kaks tertsetti, kahes esimeses süliriim A-B-B-A, kahes viimases C-D-C, D-C-D. Selle toob maailma G. Petrarca 14-15. sajandil. Shakespeare'i sonett: kolm katrääni ja üks tertsett. 6) ballaad (it.k ballare – tantsima) – algselt tantsulaul, hiljem jutustava sisuga luuletus. Aluseks mõni ajalooline, rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm. DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks: - tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus”, „Hamlet”, „Othello”, „Macbeth”, „Faust”, „Libahunt”, „Juudit”);
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
alumiselt äärelt -- minu nimi on Aadel; siidriidelt -- minu nimi on Vaimulik Seisus; villaselt -- minu nimi on Kaubandus; linase riide alt äärelt -- minu nimi on Põllutöö. Kahe meesallegooria sugu oli igale nupukamale vaatlejale selge nende lähemaist riideist ja 1 3 teravatipulistest peakatteist, kahe nais-allegooria riided aga olid pikemad ja peas kandsid nad naiste tanukesi. Oleks vaja olnud küllalt pahatahtlikkust, et mitte aru saada proloogi luulelise sisu kaudu, et Põllutöö on abielus Kaubandusega ja Vaimulik Seisus Aadliga ja et õnnelikel paaridel on nelja peale üks suurepärane kuld-delfiin kelle nad pidid määrama kõige ilusamale naisele. Nad läksid siis mööda maailma seda kaunitari otsima, ja pärast seda, kui nad olid hüljanud Golkonda * kuninganna, Trapesundi * printsessi, tatarlaste Suure Khaani tütre jne., olid nad, s. o. Põllutöö ja Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus, Justiitspaleesse kokku tulnud, et siin
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid