Kalevala sisu 1.2. Runo Ilmaneitsi laskub merre, kus ta tuule ja vee poolt rasedaks tehtuna saab vee emaks. Part teeb pesa ja muneb veeema põlvele. Munad veerevad pesast, purunevad ja tükkidest saab maa. Väinämöinen sünnib veeemast. Sampsa Pellervoinen külvab puid. Üks nendest kasvab nii suureks, et tema oksad takistavad kuu ja päikese paistmist. Väike mees tõuseb merest ja raiub tamme. Kuu ja päike pääsevad jälle paistma. 3.4. Runo Joukohainen läheb teda oma tarkusega võitma, kuid kaotab. Väinämöinen laulab Joukohaise sohu. Viimases hingehädas lubab ta oma õe Aino Väinämoisele naiseks.Aino uputab enda. 5.7. Runo
· Viisistanud Marie Underi, Gustav Suitsu, Hando Runneli ja Viivi Luige luulet · Kolm laulu eeposest(tekst Kalevipojast) · Meeskooriteos Hamleti laulud · Kasutab sageli liikumist paralleelsetes kvartides, kvintides, oktaavides, kolmkõlades · Raua needmine (1972)- 97 regivärsivormirida, paarkümmend vabas vormis rida, tenor, bariton, segakoor, samaanitrumm , teksti lähtematerjal pärineb Kalevalast. SISU: Raua sünnilugu. Väinämöinen on venet tehes kirvega põlve löönud, ta ei saa ise haava sulgeda ja läheb targa juurde, kes mõistab vere sulgemise sõnu. Tark on unustanud raua sünniloo ja ei saa raua tehtud haava parandada. Väinämöinen jutustab: Ukko lõi 3 ilmaneitsit, kelle rinnapiimast sai raud. Raud suikus soos, kuna sündis sepp Ilmarinen, sepp tagus rauast terariistad, kuid võttis raualt lubaduse , et ta ei hakka kurja tegema.
Ameerika keeli Kristjan Jaak Petersoni elu III Riias andis keeletunde, kirjutas artikleid Beiträgele ja tõlkis rootsi keelest saksa keelde Chr. Gananderi "Mythologia Fennica" ("Soome mütoloogia"), mis ilmus Beiträges 1822. Uskudes, et eesti mütoloogia sarnaneb soome omaga, lisas Peterson tõlkele oma arvamusi eesti muinasusu kohta; selle teksti kaudu tulid eesti rahvausundisse soome muinasjumalad Väinämöinen, Ilmarinen, Lemminkäinen jt, pannes aluse meie pseudomütoloogiale Petersoni kogutud materjali põhjal arendasid Faehlmann ja Kreutzwald hiljem välja eesti rahvusmütoloogia. Suri Riias, maetud sealsele Jakobi kalmistule, kuid tema haua täpsem asukoht on teadmata. Elgi Reemets. K. J. Peterson Vaip "Kristjan Jaak Peterson", 1978. Vill, põime.
vihjatakse Euroopa kirjanduses tänapäevalgi. Näiteks põhineb James Joyce´i 3000 aastat hiljem kirjutatud romaan ,,Ulysses" ,,Odüsseia" kangelase Odysseuse seiklustele. 4. MAAILMA KÕIGE TALUPOEGLIKUMAST EEPOSEST Kalevalast. "Kalevala" on Elias Lönnroti poolt soome, ingeri ja karjala runolauludepõhjal koostatud soome rahvuseepos. See koosneb umbes 22 000 värsist. Esmatrükk ilmus 1835.aastal, täiendatud versioon 1849. Kalevala tegelased on Ilmatar, Väinämöinen, Ilmarinen, Joukahainen, Lemminkäinen, Louhi jt. Tegevustiku keskmeks on võitlus Ilmarise sepistatud rikkust ja õnne tootva imeveski Sampo pärast. "Kalevala" on lisaks hilisemale soome kirjandusele tugevasti mõjutanud eesti rahvusromantilist pseudomütoloogiat ja eepost "Kalevipoeg". Eesti keelde on meisterliku tõlke teinud August Annist (1939). Teisisõnu: ,,Kalevala" on Elias Lönnroti 19. sajandil koostatud Soome rahvuseepos. Selle aluseks on vanad soome rahvalaulud
nende päritolu, loojat/koostajat ja ajajärku, mil need on kirja pandud. "Ilias" Vanakreeka, Homeros, 8. saj eKr · "Odüsseia" Vanakreeka, Homeros, 8. saj eKr · "Noorem Edda" Island, Snorri Sturluson, 13. saj 31. Ava eepose "Kalevala" kangelaste lmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. Ilmarine - taevajumaluse teonüüm, germaani traditsiooni mõjul müütiline taevalaotuse sepistaja (selle tõi kaasa rauatöötlemise tehnika levik Läänemere aladel) Väinämöinen - *väinä - lai, rahulik sügav, aeglaselt liikuv vesi; vetevallaga seotud teonüüm, taevajumala oponent, ülivõimsa teadja võrdkuju (germaanipärase loitsu-kultuuri mõjul), väeka lauliku ja samaani roll 32. Kirjelda kokkuvõtlikult eepose "Kalevala" mütoloogilist geograafiat. Kalevala on Väinamöise valdus; rahvalauludes väga haruldane, enam tunntud on nimetused Väinölä, Päivöla, Suoemela, Luotola.
• “Ilias” Vanakreeka, Homeros, 8. saj eKr • “Odüsseia” Vanakreeka, Homeros, 8. saj eKr • “Noorem Edda” Island, Snorri Sturluson, 13. saj 31. Ava eepose “Kalevala” kangelaste Ilmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. Ilmarine - taevajumaluse teonüüm, germaani traditsiooni mõjul müütiline taevalaotuse sepistaja (selle tõi kaasa rauatöötlemise tehnika levik Läänemere aladel) Väinämöinen - *väinä - lai, rahulik sügav, aeglaselt liikuv vesi; vetevallaga seotud teonüüm, taevajumala oponent, ülivõimsa teadja võrdkuju (germaanipärase loitsu-kultuuri mõjul), väeka lauliku ja šamaani roll 32. Kirjelda kokkuvõtlikult eepose “Kalevala” mütoloogilist geograafiat. Kalevala on Väinamöise valdus; rahvalauludes väga haruldane, enam tuntud on nimetused Väinölä, Päivöla, Suoemela, Luotola.
· Dateeritud 8. saj. eKr · Autorsus omistatud laulik Homerosele · Eestikeelsed tõlked August Annistilt (1960 ja 1963) "Vanem Edda" ja "Noorem Edda" · Kirja pandud 13. sajandil; käsikirjad 14.-17. sajandist vana-islandi keeles · "Vanema Edda" autor teadmata; "Noorema Edda" autor Snorri Sturluson (1178/9-1241) · Eestikeelsed tõlked teinud Rein Sepp (VE 1970 ja 2008; NE osaliselt 1990) 42. Ava eepose "Kalevala" kangelaste Ilmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. Väinämöinen *väinä lai, rahulik, sügav, aeglaselt liikuv vesi *väinä kui vetevallaga seotud teonüüm; ktoonilisi jõude esindav taevajumala oponent, maad loov sukelduv demiurg Germaanipärase loitsu-kultuuri mõjul ülivõimsa teadja võrdkuju, sellisena nagu teame teda ,,Kalevala" eeposest Väinämöinen Eeposes Väinämöisel ka kultuurheerose, väeka lauliku ja samaani roll Ilmarinen
sajandist hakkasid pille (esmalt kannelt) mängima ka naised. 2.1. Keelpillid (kordofonid) Keelpillidel tekitavad heli pinguldatud keeled, mida tõmmatakse poognaga või näpistatakse. Tuntuim muistne keelpill on kannel. Eesti vanim kandletüüp on mitme tuhande aasta vanune 6-7 keelega väikekannel. 18.-19. sajandil hakati valmistama 10-11 keelega laudadest uuemaid külakandleid. Kannelt tuntakse kui ühte muusikasümbolit: seda pilli mängis Soome ,,Kalevala" laulik-tark Väinämöinen ning tema eeskujul sündis 19. sajandil ka eestlaste laulujumal Vanemuine. Eesti rannikualadele ilmus 13. -14. sajandil rootslaste kaudu põhjamaade pill poognaga mängitav hiiu kannel. Talharpa. Hans Renqvist kodus, Vormsi. Foto: O. Andersson 1903, Svenska Literatursällskapet I Finland Viiul hakkas Eestis linnade kaudu levima 17.-18. sajandil. Viiuliga sai moodsamaid rahvatantse paremini saata kui torupilliga. Viiulit mängitakse poognaga. Vibukujulised
isuri ja karjala redaktsioonid? Kõige põhilisemad momendid eesti, ingeri ja karjala versioonides: linnu tulek merelt, pesapaiga leidmine, munemine, taevakehade tekkimine. Ka tuule tõusu ja muna vetteveeremise motiividest võib leida eesti versioonis, samuti on eesti variantides sugemeid ilmalinnu kujundist. Esimesel pilgul silmahakkavad küllalt suured erinevused laulus on aga hiljem tekkinud (nt karjala versioonis tõstab Väinämöinen merest põlve mättaks, Eestis on mätaste asemele tulnud põõsad jne. 26. Kuidas suhestub [Ü. Valgu Vikerkaares ilmunud artikli põhjal] läänemeresoome rahvaste regivärsiline loomislugu muude rahvaste analoogsete müütidega? Ülemaailmseks ühisjooneks peetakse loomisele eelnevat kaost, kus kõik on ühetaoline vormitu segu. Maa sünnib mere põhjast toodud mudast. Selle järel sukeldub veelind, keda hiljem asendab loojajumala deemonlik paarimees. Soome
Vanemuise kuju loomise allikaks oli tõenäoliselt Kristjan Jaak Petersoni poolt saksa keelde tõlgitud ja kommenteeritud ning 1822. aastal Johann Heinrich von Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kentniß der ehstnischen Sprache" ilmunud Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica" ("Finnische Mythologie"). Peterson märgib oma kommentaarides, et eesti rahvaluules on viiteid laulujumalale, kelle nime ei nimetata, kuid kelle lähedaseks vasteks on soome Waine-moinen (Väinämöinen). Väinämöinen võis 19. sajandi eesti haritlastele tuttav olla ka Garlieb Merkeli teose "Die Vorzeit Lieflands" (1798) kaudu. Faehlmann hakkas Vanemuise kuju kasutama oma kunstmuistendites, Kreutzwald tõi ta sisse "Kalevipoeg" algusvärssidesse ("Laena mulle kannelt, Vanemuine!"), Carl Robert Jakobson tutvustas laulujumalat oma koolilugemikes. Aastal 1865 loodi Tartus lauluselts Vanemuine, mis korraldas ka esimese üldlaulupeo. 20
Lemminkäinen < lempi ‘füüsiline armastus’; vrd lemmennosto rituaal ja nimed Lemmikki, Lemmit; m ütol. olendite nimed sm lempoi ‘kurat’, ka lemmes, lemmäs, vdj lemmüs ‘deemonlik varavedaja (nagu kratt või puuk)’; seostatud tule‐sõnavaraga; Kullervo < kulta ‘kuld, kallim’; lauludes on teda peetud Kalevipojaks, st hiiuks (noorena väga tugev) 48. Too esile vähemalt kolm šamanistlikku motiivi/süžeed eeposes “Kalevala”. Väinämöinen kui teadja/šamaan, mitte mõõgakangelane Arktilise (saami) šamanismi substraat soome ja karjala pärimuses), nt Väinämöise ja Joukahaise võistlualulmine (vrd šamaanide duell) Väinämöise retk allmaailma teadmiste saamiseks ning minek “proto‐šamaani” Antero Vipuse sisse Lemminkäise retk allmaailma (seal sooritatavad ülesanded: Hiie hirve, Hiie hobuse ja Toonela luige küttimine) Lemminkäise surm ja elluäratamine (keha kokku rehitsemine ja uuesti kokku panemine) 49
7. ajaloolised sõnarunod kajastavad 16. kuni 18. sajandini asetleidnud Rootsi ja Vene konflikte. Müüdirunod Palju tekkemüüte, kuidas tekkis maailm jne. Ei leidnud midagi nii väga erilist mida konspekteerida. Nt maailma-muna-müüt vb: Kotkas lendab merele otsima pesapaika; lind leiab merest mätta ja muneb sellele muna; tuuleiil veeretab muna merre, sellest sünnivad maa ja taevas ning päike, kuu ja tähed. Väinämöinen ja Ilmarinen Nende omadused muutuvad runost runosse. Mõnes on Väinämöinen taevalik looja-jumal, mõnikord jälle kultuurheeros. Eri ajajärkude ja eri kultuurialade laulikud on kujutanud Väinämöist vastavalt oma kangelaskäsitlusele. Sepp Ilmarise nimi viitab soome-saami tuule ja tormi haldjale. Esineb rahvalauludes taeva tagujana, sampo ja kandle tegijana; esimene tulesädeme lööja, esimene sepikoja valmistaja.
saj eKr, autoriks ilmselt Homeros (seepärast ioonia murre ehk nn Homerose kreeka keel). ,,Vanem Edda" ja ,,Noorem Edda" skandinaavia 13. sajandil kirja pandud, käsikirjad 14. - 17. saj vana-islandi keeles; vanema autorit ei teata, noorema autor Snorri Sturluson. 46. Ava eepose ,,Kalevala" kangelaste Ilmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. Ilmarinen on müütiline taevalaotuse sepistaja, kes sepistab sampo (sammas vms). Väinämöinen väeka lauliku ja samaani roll eeposes. 47. Ava eepose ,,Kalevala" kangelaste Lemminkäise ja Kullervo mütoloogilist tausta. Lemminkäinen füüsiline armastus pohjolo neiu :D Kullervo kuld, kallim, lauludes on peetud Kalevipojaks ehk hiiuks, kuna noorena oli väga tugev. Samuti kajastatakse vaenu kahe klanni vahel (mõjutanud on Tolkieni romaanis Silmarillion). 48. Too esile vähemalt kolm samanistlikku motiivi/süzeed eeoposes ,,Kalevala".
„Kalevala“ 1849 (täiendatud versioon) – maailma kõige rahvaehtsam ja talupoeglikum eepos. Koostatud 19. saj. I poolel Karjala, Soome ja Ingeri motiividest (rahvarunodest). Sisaldab 22795 värssi, 50 runot (laulu, lugu). Koostatud Elias Lönroti poolt. Talle oli eeskujuks Homerose eepos. „Kalevala“ mõju soome rahvuskultuuri sünnile ja soome kirjakeele ning kirjanduse väljakujunemisele on olnud erakordselt suur. „Kalevala“ nimetatakse ka šamaanieeposeks. Tegelased: Ilmatar, Väinämöinen, Ilmarinen, Joukahainen, Lemminkäinen, Louhi jt. Tegevustiku keskmeks on võitlus Ilmarise sepistatud rikkust ja õnne tootva imeveski Sampo pärast. 1 5. Eestlaste eepose ülesehitusest ja valmimisest. 19. sajandi alguse rahvusliku liikumise tõusulainel leidsid rahvavalgustajad, et Eesti maarahva rahvuslikku
juhataja kontradmiral Theodor Burchardt (Marine-Befehlshaber D, hilisem Marine- Befehlshaber ,,Ostland") osales mõnekümne alusega. Pilt 5 Kontradmiral Theodor Burchardt (vasakul, seljaga), korvetikapten Alexander Cellarius (tõstetud käega) ja leitnant Leopold Loodus (paremal) enne Muhu dessanti 13. septembril 1941. Foto SMF SMF 3884:15 Suuremad Lääne-Eesti saarte vallutamisel osalenud sõjalaevad kuulusid hoopis Soome mereväele. Kaks rannakaitse soomuslaeva, ,,Ilmarinen" ja ,,Väinämöinen", kuulusid pettemanöövri ,,Nordwind" koosseisu, mis pidi septembri keskel imiteerima dessanti Ristna neemele Hiiumaa läänetipus. Alles septembri lõpus osalesid Saksa ristlejad ,,Emden" ja ,,Leipzig" Sõrve vallutamises ja oktoobris pommitas ,,Köln" Ristna patareid Hiiumaal (Melzer 1960, 26 jj., 44). Suure väina forsseerimise põhiraskus lasus korpuse staabile allutatud 904., 905. ja 906. ründepaatide üksusel 220 ründepaadiga (Melzer 1960, 26). Ründepaadid olid maaväe
Kõik elavad Kalevas/Kaljuvallas. Siin põimuvad kristlikud lood ja kreeka polüteistlikud lood. Maailm, mis luuakse, on vertikaalne maailm, st esitatakse kõrgreligiooni (jumalus on kusagil kõrgel üleval, mida siin märgib taevaidee). Kangelaste tasand on jumala loodud, kuid jumalast madalam. Kangelaste ülesanne on vastutada teatud valdkondade eest. Kreeka kirjandusega sarnaselt luuakse jumalate pantheon. Vanemuine (=Väinämöinen) on pärit soome mütoloogiast. Kui kangelased magavad, siis Vanaisa loob maailma. Kui üles ärkavad, on kangelased imestunud. Vanaisa on väsinud ja heidab magama. Ilmarine taob terasest telgi, kuhu paneb kuu ja tähed = taevalaotus. Ta võtab Vanaisalt päikese, mille telgi külge kinnitab. See on muistendi kristlik motiiv – maailmaloomine eimillestki. Vanemuise atribuut on kannel, mille abil kasvatab puid ja lilli, paneb linnud laulma – ta loob maapealset
Petersoni looming on uudne, mitmekülgne ja tähendusrikas. Sellesse kuulub ka keelealane tegevus. Juba gümnaasiumi päevil koostas ta rootsi keele grammatika ja tegi pikema aja vältel Rosenplänteri „Beiträgele“ keelealast kaastööd. Tartus alustas ta Chr. Gananderi teose „Mythologia Fennica“ („Soome mütoloogia“) tõlkimist rootsi keelest saksa keelde („Finnische Mythologie“). Teos ilmus 1822.a „Beiträges“ ja sellega tõi ta eesti rahvausundisse soome muinasjumalad (Väinämöinen, Ilmarinen, Lemmikäinen jt), pannes aluse meie pseudomütoloogiale. Faehlmannist ja Kreutzwaldist alates on need kujutelmad pakkunud ainet kõikidele kunstidele. Tema luuleloomingu põhiosa on heroilis-filosoofilised oodid ja elurõõmsad karjaselaulud ehk pastoraalid. Oma oodides tugineb ta kreeka (Pinadros), rooma ja saksa ülevatele luuleteostele. Kr. J. Peterson ülistab inimmõistust ja vaimu, sõprust, armastust („Inimene“, „Sügise“, „Sõprus“).
" Kr. J. Petersoni looming on uudne, mitmekülgne ja tähendusrikas. Sellesse kuulub ka keelealane tegevus. Juba gümnaasiumi päevil koostas ta rootsi keele grammatika ja tegi pikema aja vältel Rosenplänteri ,,Beiträgele" keelealast kaastööd. Tartus alustas ta Chr. Gananderi teose ,,Mythologia Fennica" (,,Soome mütoloogia") tõlkimist rootsi keelest saksa keelde (,,Finnische Mythologie"). Teos ilmus 1822.a ,,Beiträges" ja sellega tõi ta eesti rahvausundisse soome muinasjumalad (Väinämöinen, Ilmarinen, Lemmikäinen jt), pannes aluse meie pseudomütoloogiale. Faehlmannist ja Kreutzwaldist alates on need kujutelmad pakkunud ainet kõikidele kunstidele. Tema luuleloomingu põhiosa on heroilis-filosoofilised oodid ja elurõõmsad karjaselaulud ehk pastoraalid. Oma oodides tugineb ta kreeka (Pinadros), rooma ja saksa ülevatele luuleteostele. Kr. J. Peterson ülistab inimmõistust ja vaimu, sõprust, armastust (,,Inimene", ,,Sügise", ,,Sõprus").
as a music critic and one of the pioneers of Estonian chamber music. His most fruitful years were between 1900 and 1907. The output of the composer indicates a transition, after a long formative process, from following German patterns to a more crisp expression. His first attempt in symphonic music was the overture Kalevala (1897, completed in 1900), the term-work at the Dresden Conservatoire, depicting the Finnish national epic in sound. The hero of this programmatic work is Väinämöinen, coming from the ocean and ordained to work and fight on Earth. Kalevala was composed for twofold instrumental scoring, also used by Tobias, Kapp and other contemporaries. The form was conventional: an introduction, sonata-allegro form, and coda. The main theme (Väinämöinen) is not especially vigorous, it is somewhat mild and static. There is a soft and lyrical subsidiary theme expressing the hero’s love for the Northern Maiden; though there is little contrast between the themes.
annaabi.ee 
