Kainikuiga (0)

KAINIKUIGA
Referaat räägib lapse ühest arenguperioodist, mille laps läbib vanuses 6/7 – 11/12. Kainikuiga lõppeb siis, kui algab puberteet ehk suguline küpsemine ehk mürsikuiga. Puberteedi algus on lastel väga erinev. Tüdrukutel algab mürsikuiga ja lõppeb kainikuiga keskmiselt 11 – 12 aastaselt, poistel 12 – 13 aastaselt. Üksikjuhtudel on võimalikud kõrvalekalded aasta, isegi paari võrra mõlemas suunas. ( „Õpilase psüühika ja kodune kasvatus“ I. Ebber 1982 a. lk 48) Kainikueas alustab laps oma kooliteed. Sellega kaasnevad kohustused ja õppimine. Kainik õpib lugema, kirjutama, arvutama . Just selles vanuses on laps aktiivne.
Sõbrad ja tuttavad muutuvad tema elus aina tähtsamaks. Esimeses klassis omandatakse autoriteet enda õpetaja vastu. Kui antud ülesanded õnnestuvad, areneb lapses töökus ja kohusetundlikkus .( http://www.katye.planet.ee/cms1/cmsimple3_0/?Eluperioodid_1:Kainikuiga )
Kuna kainikuea algus langeb kokku kooliastumisega, esitab see lapsele suuri nõudmisi, millega kohaneda tuleb küllalt kiiresti. Kohanemine on nähtus, millega laps puutub kokku pidevalt oma elu esimesest päevast alates. Vajadus kohaneda on tähtis arengutegur. Kui lapsele ei esitataks iga päev üha uusi, eelmistest suuremaid nõudeid, peatuks tema areng. Seepärast pole ka kooliga kohanemises mida ebanormaalset, vaid see teenib lapse arendamise huve. ( „Õpilase psüühika ja kodune kasvatus“ I. Ebber 1982 a. lk 48 - 49)
Alati ei toimu kohanemine siiski häireteta. Kohanemine võib toimuda kolme moodi:

laps kohaneb täielikult, tundes rõõmu raskuste võitmisest;

kohanemine on nii vaevaline, et lapses tekib kartus ja vastumeelsus uue olukorra suhtes;

laps ei kohanegi uues olukorras.
Normaalseks peetaks vaid esimest võimalust, s.t lapse harjumist koolieluga nii, et säilib koolirõõm. Vaevalise kohanemise või mittekohanemise tagajärjel hakkab laps kooli kartma ja õppimine muutub vastumeelseks. Õpiedukus langeb. Hirmust ja murest tekib pidev ülemäärane närvipinge, nn. koolistress . Koolistressi kestev jätkumine võib halvemal juhul lõpped koolineuroosiga, mis on juba närvihaigus.
Kohanemine kulgeb edukalt, kui uus olukord:

rahuldab lapse vajadusi;

on võimetekohane;

vastab lapse tahtejõule;

saabub sujuvalt (antakse aega sellega harjumiseks).
( „Õpilase psüühika ja kodune kasvatus“ I. Ebber 1982 a. lk. 49)
Kõige vahetumalt on kohanemine seotud vajadustega. On täiesti võimatu kohaneda olukorraga, mis jätab mingi olulise vajaduse rahuldamata. Teisest küljest kutsub just vajaduste rahuldamine esile positiivsed emotsioonid . Seega tulenebki koolirõõm sellest, et laps rahuldab koolis oma vajadusi.
Kooliastujal võivad jääda rahuldamata liikumisvajadus, julgeoleku-, enese maksmapanemise ja emotsionaalse kontakt vajadus. Lapsevanem saab nende rahuldamatust kodus leevendada. Liikumisvajaduse rahuldamatuse vähendamiseks peaks hoolitsema, et laps enne ja pärast kooli aktiivselt liiguks. Julgeolekuvajadus võib jääda rahuldamata lasteaia mittekäinud lastel, kes pole harjunud suure kärarikka lastekollektiiviga. Harjumist kiirendab sõprussuhete tekkimine. Emotsionaalse kontakti vajaduse rahuldamine kainikueas nõuab lähedasi suhteid vanematega, õpetajaga ja klassikaaslastega. Kuigi koolis on koos palju lapsi, on suhtlemisvõimalused seal piiratud, sest vabaks suhtlemiseks jäävad ainult lühikesed vahetunnid. Enese maksmapanemise vajaduse rahuldamiseks peab laps koolis leidma tunnustust. Selles eas lapsele on õpetaja hinnang väga kaalukas. Ka kodus peab laps tundma, kui tähtsat tööd ta teeb. ( „Õpilase psüühika ja kodune kasvatus“ I. Ebber 1982 a. lk. 50)
Tahe on kooliuusikul vähe arenenud. Koolitöö ei ole aga tahteta võimalik. Tahe on suutlikus end sundida mida tegema ka siis, kui ei taha. Tahet on vaja õppides ja töötades, mängitakse vajaduse mõjul. Tahte abil surutakse maha need vajadused, mis takistavad teatud eesmärgi saavutamist. Õpilase liikumisvajadus nõuaks jooksmist, emotsionaalse kontakti vajadus sõbraga jutustamist, aga tahtega peab ta need vajaduses maha suruma, et kuulata õpetajat või lahendada ülesannet. ( „Õpilase psüühika ja kodune kasvatus“ I. Ebber 1982 a. lk. 51)
Koolimineku tõttu on kainikuea tähtsamaid erinevusi, võrreldes koolieelse aega, mängu tähtsuse oluline vähenemine. Selle asemel tuleb õppimine. Mängimine on aga pikka aega kainikule suurt rahuldust pakkuv tegevus. Algklassides viiakse kainikut pikkamööda üle mängumaailmast teadliku õppimise juurde. See toimub õpetamisega mängu kaudu. Kainiku õppimine ei ole veel sihiteadlik. Ta ei tunneta teadmiste vajalikkust tulevases kutsetöös. Õppima tõukavad kainikut huvi õpitava aine vastu, soov saada head hinnet, tahtmine teenida õpetaja ja vanemate kiitust. Kainikueas on ka positsioon kaaslaste hulgas seoses õpiedukusega, eriti tütarlastel. ( „Õpilase psüühika ja kodune kasvatus“ I. Ebber 1982 a. lk. 52)
Kainikueas on mõtlemise areng eriti kiire. Juba varem on kõrgele tasemele arenenud aistingud , taju, fantaasia ja mälu. Kainik saavutab arenguperioodi lõpuks mõtlemisvõime poolest täiskasvanuga peaaegu võrdse taseme.
Mõtlemisvõime kiire arengu tulemusel hakkab laps kainikuea lõpuks ümbrust üsna täpselt ja õigesti tunnetama . Laps astub kainikuikka, suutmata alati eraldada fantaasiat ja tegelikkust . Ta usub jõuluvana ja päkapikkude tegelikkust, kainikuea lõpus on kõik see seljataga.
Kainikuea tunnuseks on samasooliste sõprusrühmade tekkimine. Koos käiakse sportimas, kogutakse sarnaseid esemeid, arutletakse loetud seiklusjutte või nähtud filme. Vanemad ei tohiks kainikute sõprussuhete kujunemist takistada. ( „Õpilase psüühika ja kodune kasvatus“ I. Ebber 1982 a. lk. 52 - 53)
Mina arvan, et kainikuiga on inimese arengus väga oluline periood. Just selles eas õpib laps töötama ja tegema asju mis on vajalikud, mitte ainult talle endale rahuldust pakuvad. Kainikueas õpib laps distsipliini, mis on väga oluline tulevikus. Kui seda ei teki, ei leia laps nt. tulevikus põhjust koolitöid teha, sest pole harjumust. Kainikueas on ka ülimalt oluline sõprussuhete loomine ja kooliga harjumine. Kui seda ei juhtu võib tekkida väga palju probleeme nt. mürsikueas. Kui lapsel ei teki sõpru võib ta olla koolis tõrjutud ja üksik. Näiteks võib temast saada koolivägivalla ohver. Juhul, kui laps ei kohane kainikueas kooliga võib juhtuda, et kool muutub talle nii ebameeldivaks, et hiljem hakkab ta omavoliliselt puuduma ja tundidest „ poppi panema“. Laps peab kainikueas õppima suhtlema , kui seda ei juhtu võib tekkida probleeme ka hiljem, kui mürsikueas. Näiteks on laps ka täiskasvanueas väga kohmetu ja ebasotsiaalne, mis toob kaasa raskusi kogu elus, nt töö otsimisel. Kui inimene ei oska verbaalselt suhelda on väga raske töövestlusel hakkama saada.