Juurdluspsühholoogia, referaat (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS
Avaliku õiguse instituut
Korduvküsitluste mõju laste tunnistustele seksuaalse väärkohtlemise juhtumite puhul
Referaat
Tallinn

Sisukord

Sissejuhatus 2
1. Uurimuse meetod 3
2. NICHD protokoll 4
3. Uurimuse tulemused 5
4. Kokkuvõte 6
5. Kasutatud materjalid 7

Sissejuhatus

Ei ole ebatavaline , et lapsi, keda väidetavalt on seksuaalselt ära kasutatud, intervjueeritakse mitmeid kordi . Ohvreid võidakse kohtuekspertiisi käigus ametlikult intervjueerida rohkem kui kümme korda, rääkimata küsitlemistest vanemate või sõprade poolt. Laboriuuringud on keskendunud korduvküsitluste kognitiivsele mõjule, et mõista kui suurt mõju avaldub selline korduv uurimine lapstunnistajale, näiteks seksuaalkuriteo ohvrile. Antud referaat põhineb Irit Herskowitzi ja Anat Terneri uurimusel, kus osales 40 väidetavalt seksuaalselt kuritarvitatud last ning kus uuriti korduvintervjuude mõju nende tunnistusele. Uuringud näitasid, et korduvküsitlused koosmõjus suunavate ja sisendavate küsimustega, võivad põhjustada suurt kahju laste mälule ning suurendada valeinformatsiooni hulka tunnistustes. Uurijad väitsid, et probleem seisneb selles, et korduvad küsitlused kohtuekspertiisis võivad luua või säilitada ebatäpseid detaile, toetada väärasid hüpoteese ja põhjustada ebatäpsusi mitmete tunnistuste vahel. Seetõttu oleks ülimalt oluline vähendada küsitlemiste arvu laste puhul nii palju kui võimalik.
Küsitluste puhul, milles kasutati avatud küsimusi, said lapsed kogetud sündmuse meenutamiseks tugineda vabale meenutusele. Arvukad meenutused võivad tugevdada lapse kujutlust , lihtsustada meenutust, tuua välja uut informatsiooni ning suurendada lapse vastupanu hilisematele suunatud küsimustele. Seetõttu ei ole korduvad küsitlused, milles kasutatakse avatud küsimusi nii kahjulikud ning need võivad osutuda uurimisel üpris kasulikuks.

1. Uurimuse meetod

Kohtuekspertiisi intervjuud viidi läbi Iisraeli uurijate poolt NICHD (National Institute of Child Health and Human Development) protokolli alusel ning uurimuses osales 40 6-13aastast last, kes olid kõik väidetavalt seksuaalkuriteo ohvrid. Kriteerium , mille alusel lapsed katsesse valiti oli, et laps pidi olema ühe seksuaalkuriteo ohver, mille kahtlusalune oli keegi väljastpoolt perekonda. Muid kriteeriume katses osalemiseks vaja ei olnud. Igat last küsitleti kaks korda ning kahe intervjuu vahel oli lühike paus (30 min.). Mõlemat intervjuud tegi lapsega sama uurija. Kokku osales uurimuses 22 uurijat, kes kõik sooritasid 1 kuni 6 intervjuud.
Süüdistused kahtlusalustele olid seksuaalne paljastus/eksponeerimine (N=12), seksuaalne puudutus riiete peal (N=14) ja seksuaalne puudutus riiete all (N=14). Enamus kahtlusalused olid võõrad (N=30), ülejäänud olid lapsele tuttavad (N=10).
Pärast esimese küsitluse lõppu öeldi lastele,et neid küsitletakse hiljem uuesti ning seejärel anti neile kätte joonistusvahendid ning neil lasti 30 minutit joonistada. Teises küsitluses paluti neil rääkida uuesti, mis nendega juhtunud oli ja rääkida seda nii, nagu nad poleks seda varem rääkinud.

2. NICHD protokoll

NICHD uurimisprotokoll on täielikult struktureeritud protokoll, mille alla kuuluvad kõik uuriva intervjuu faasid . Esimeses tutvustavas osas tutvustab küsitleja ennast, selgitab lapsele tema ülesande (sündmust tuleb kirjeldada detailselt ning rääkida tuleb tõtt), selgitab põhilised reeglid ja ootused (st et laps tohib öelda, et ta ei mäleta, ta ei tea, ta ei saa aru ning ta võib küsitlejat parandada).
Teine faas mis on nö. kontakti loomise faas koosneb kahest osast. Esimene on avatud osa, mis on vajalik, et luua lapse jaoks rahulik ja toetav keskkond, mis aitaks lapse ja küsitleja vahel kontakti saavutada. Teises osas on lapsel palutud kirjeldada hiljuti kogetud neutraalset sündmust nii detailselt kui võimalik. See aitab lapsel aru saada, kui detailselt ta hiljem peab hakkama juhtunud sündmust kirjeldama.
Kolmas faas on ülemineku faas, kus lapselt küsitakse küsimusi nagu näiteks „Kas sa tead, miks ta täna siin oled?“ või „Räägi mulle, mis põhjusel sa tulid täna siia minuga rääkima?“. Need küsimused annavad küsitlejale märku, kas laps mõistab, mis sündmusest ta hilisemas faasis rääkima hakkab. Kui on näha,et laps vastab küsimustele valesti, siis küsitleja liigub edasi rohkem täpsemate küsimuste juurde, et laps mõistaks, mida temalt oodatakse .
Neljas faas on vaba meenutus, mis koosneb kolmest avatud ütluste osast. Kõige pealt öeldakse lapsele et ta räägiks ära kõik mis juhtus algusest lõpuni, nii hästi kui ta mäletab. Sellel järgneb nö. järelkontroll, mille käigus uuritakse sündmuse teatud osa kohta lapselt veel täpsemalt. Küsitakse selliseid küsimusi nagu „ Mis edasi sai?“, „Räägi mulle veel selle kohta?. Pärast seda küsitakse küsimusi teatud inimeste või asjade kohta täpsemalt, nö. märksõnalised küsimused „ Varem sa mainisid seda isikut/asja/tegevust; räägi mulle kõik, mis sa tead selle kohta“.Kohe kui esimene jutustus on läbi, uurib uurija, kas selline intsident juhtus ühe korra või rohkem, ning jätkab seejärel edasi avatud küsimustega.
Ainult siis kui avatud küsimused on otsas või neist enam abi ei ole, saab küsitleja jätkata otseste küsimustega, mis sisaldavad detaile, mis olid varem lapse poolt mainitud . Näiteks võib küsitleja küsida, kuidas kahtlusalune teatud asja kasutas, eeldusel, et laps on varem maininud,et ta seda tegi. Kui väga olulised detailid on intervjuu lõpus ikka veel puudu, siis või küsitleja küsida piiratud vastusega küsimusi. Piiratud vastusega küsimused on tavaliselt jah/ei küsimused uute detailide kohta, millest laps varem oli ebaõnnestunud rääkida. Küsimused nagu näiteks „ Kas ta katsus oma mingit kehaosa , kui ta sinuga rääkis?“. Viitavad küsimused („ Sellel ajal puudutas ta su jalga, oli ju nii?“) on küsitlemise igas osas rangelt mittesoovitavad

3. Uurimuse tulemused

Uuringu andmete kohaselt on korduvküsitlustel kaks olulist eelist lastelt tunnistuste saamisel. Esiteks see lisas laste tunnistustele suure osa uurimise jaoks asjakohast infot ning teiseks tunnistused, mis saadi teiste küsitluse käigus sisaldasid suuremat protsenti keskseid detaile, kui perifeerseid detaile. Tõendid selle kohta,et lastega tehtud korduvate küsitluste käigus saadi uut informatsiooni, toetab seisukohta,et isikud ei anna esimesel korral tingimata täielikke tunnistusi, mis tähendab et järgnevad küsitlused võivad olla efektiivsed.
Nagu varem mainitud teostati uuringuid olles kooskõlas NICHD protokolliga. Uuringu tulemused näitasid, et kui küsitlejad kasutasid vaba meenutuse strateegiat näisid nad väga usaldusväärsena mõlemas intervjuus . Avatud küsimuste ütlused moodustasid üle poole ning koos otseste küsimuste ütlustega moodustasid 85% küsitlusest. See tähendab, et üldine informatsiooni kvaliteet ning eriti täiendava informatsiooni hulk, mis saadi teiste küsitluse ajal oli suur.
Antud uurimus välitis pikki pause ja viivitusi, mis võiks informatsiooni kvaliteedi ohtu seada. Varasemad uurimused on näidanud, et viivitus sündmuse esimese ja teise meenutuse vahel võib olla riskifaktoriks hilisema tunnistuse andmisel, info võib olla ebatäpne. I. Hershkowitzi ja A.Terneri uurimuses oli kahe intervjuu vahel väga lühike viivitus, mis annab eelise paremaks meenutuseks ja vähendab ebatäpsuse riski. Uuringust selgus, et teises intervjuus saadud info oli peaaegu 25% ulatuses uus.
Mainimist vajaks asjaolu, informatsiooni kordamine teises intervjuus oli väga madal, kõigest 37%. Teised uurijad on seda tavaliselt seletanud sellega, et küsitletava on detailid ununenud ja seetõttu on nende kordamine madal. Antud uurimuses oli aga viivitus kahe intervjuu vahel väga lühike ning unustamist ei saanud olla. On suurem tõenäosus, et pärast esimest küsitlust lapsed valisid strateegiliselt, mida nad kordavad ja mida mitte.
Teiseks võib olla madal detailide kordamise arv olla seotud ka asjaoluga, et teine intervjuu oli lühem ning seal oli vähem küsimusi. Pärast intervjuusid rääkisid küsitlejad uurimuse autoritega, et kaks intervjuud on lapsele väga kurnav ning seetõttu nad lühendasid teise intervjuu aega. Oli näha,et lapsed ei suuda enam keskenduda ja küsimustele vastata. Küsitlejad mainisid samuti, et mõnel korral lapsed enam ei reageerinud kui nad palusid tal mingit informatsiooni korrata , vastates küsitlejale, et too juba teab vastust. Vastused oleks võinud olla teised, kui teist intervjuud oleks läbi viinud teine küsitleja.

4. Kokkuvõte

Laste korduvküsitlemine võib olla väga efektiivne moodus saada kriminaaluurimise jaoks vajalikku infot. Et see info oleks täpne ning asjakohane tuleb küsitlus läbi viia lapse jaoks mugavas ja turvalises keskkonnas. Lapsele tuleb selgitada küsitluse käik ning väga oluline on, et küsitleja saavutaks temaga hea kontakti. Küsitlus tuleks läbi viia kasutades vaba meenutuse strateegiat, vältida tuleks suunavaid küsimusi. Otseseid küsimusi tuleks küsida alles siis, kui avatud küsimused on ennast ammendanud. Korduvküsitluste puhul on oluline,et küsitluste vahel ei oleks pikka viivitust, see vähendab ebatäpsete ütluste andmise riski. Uuringus osales 40 väidetavalt seksuaalselt kuritarvitatud last, kes olid 6 – 13-aastased. Uuring viidi läbi tuginedes NICHD protokollile.

5. Kasutatud materjalid

Hershkowitz, I, Terner, A, The Effects of Repeated Interviewing on Children’s Forensic Statements of Sexual Abuse, Applied Cognitive Psychology, 2007, 21: 1131-1143