kõrgeniku ja Harju tänava vahelisele astangule. Niguliste kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele ning oma stiililt kuulub ta hilisgooti sakraalarhitektuuri hulka. Kiriku pikihoone lääneotsalt kõrgub võimas neljatahuline torn, mille põhiliselt keskaegset kiviosa katab omaaegsetele barokkvormidele lähedaselt taastatud mitmeastmeline avatud rõdude ja tuulelipuga kroonitud kiiver. Kiriku põhjakülge ääristab rida eriaegseid ja ka ilmelt erinevaid juurdeehitisi. Oma praeguse ruumivormi ja ehituskunstilise üldilme on Niguliste kirik omandanud mitmesuguste ümber- ja juurdeehituste tulemusena. Niguliste kiriku pikaajaline ehituslugu ei ole mitte ainult muudatusterohke, vaid läbi paljude sajandite ulatuvana ka erinevaid stiiliperioode haarav. Ajalugu Kiriku täpseid rajamisdaatumeid täpselt ei teata. Esimesed Niguliste kirikule viitavad kirjalikud teated pärinevad kuskil pikihoone lääneosas asunud, kuid mitte enam säilinud hauaplaadi tekstist.
Püha Nikolaus Elulugu Püha Nikolaus sündis aastal 280 Patara linnas VäikeAasias Lüükia maakonnas kristlaste peres Oli Myra linna piiskop Püha Nikolause riietuseks oli alguses mitraga piiskopirüü ja teda saatis neegrist teenija Must Peeter Kui ta vanemad surid, päris ta varanduse ning aitas sellega vaeseid Seotus ristiusuga Tema onu oli Myra peapiiskop ja mõistis ta sügavat kutsumust ning pühitses ta preestriks Olles ise Myra piiskop, muutis ta sealse piiskopkonna oma vagaduse, energia ja imedega peagi edukaks Pühakuks kuulutamine Püha Nikolause kirjutas fiktiivse elulooga viis sajandit hiljem tuntuks Metodius Pühakunime sai ta näljaajal, lubades, et laevadelt leitakse palju vilja. Tõesti leiti last, millest jätkus kaheks aastaks Nikolause säilmed toodi pärast islamiusuliste vallutusi Myrast Kreekasse Barisse, talle ehitati si...
Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist. Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel. 14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatult säilinud tänini. Kirik ehitati põhjalikult ümber 14051420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone
Põhjalik ümberehitus (1405-1420) Püha Matteuse kabel , Püha Barbara kabel (põhjaküljele torni äärde), Püha Jüri kabel (peaportaali ette) ning Väike kabel 1486-1493 ehitati Matteuse kabel ümber Antoniuse kabeliks 15 saj. rajati uus koor ning rekonstrueeriti pikihoone Reformatsiooni ajal ainuke kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata Koguduse eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis lasta 17.-20 SAJAND Ümberehitused puudutasid kiriku põhjapoolseid juurdeehitisi ning torni Kabeli idaosa rekonstrueeriti eeskoja Püha Barbara kabeli asemele rajati Peter August Friedrich von Holstein-Becki hauakabel 1926. aastal eemaldati kirikust seoses keskkütte ehitamisega 30 tünnitäit luukeresid II MAAILMASÕDA Ettenägelikult alustati juba 1943. aastal kiriku kunstivarade evakueerimist 1944. aasta märtsipommitamise ajal sai kirik pommitabamuse Põlengu käigus hävisid kõik kirikusse jäänud esemed
Ehitamine Kirik rajati algkujul 1230. aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. 13. sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid. Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal. 14. sajandil ehitati juurde veel hulk juurdeehitisi. Märtsipommitamine Kirik sai tõsiselt kannatada 9. märtsil 1944. aastal märtsipommitamises. Tules hävisid katused ja tornikiiver. Maha põles ka enamik sisustust koos hinnaliste kunstiväärtustega. Tulekahjus hävisid orel ja 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud. Bernt Notke ,,Surmatants"
müüdi torn ja komandandimaja selle ehitise rahastamiseks riigile. Torn tänapäeval Lagunenud torni hakati korrastama 1958. aastal, aastatel 19661968 tehti tornis ulatuslikke rekonstrueerimistöid, juurde ehitati esimese korruse sissepääs, esimeselt korruselt teisele viiv lai trepp, küte. Osaliselt restaureeritud ning osaliselt ümber ehitatud ja juurdeehitistega täiendatud tornis avati 1968. aastalTallinna linnamuuseum. Praegu ehitatakse torni uutele abiruumidele juurdeehitisi ja torn ühendatakse tulevikus Ingeri ja Rootsi bastioni kasematikäikudega. Kasutatud kirjandus: www.wikipedia.org Anna-Maria Korotajeva Regina Lahe
Pikihoone lääneotsalt kõrgub võimas neljatahuline torn, mille põhiliselt keskaegset kiviosa katab nüüd omaaegsetele barokkvormidele lähedaselt taastatud mitmeastmeline avatud rõdude ja tuulelipuga kroonitud kiiver. Torni lõunaküljel asuv ja hilisgootikasse kuuluv Püha Matteuse e. Hilisema nimetusega Püha Antoniuse kaabel on kiriku arvukatest juurdeehitistest avaraim. Kiriku põhjakülge ääristab rida eriaegseid ja ka ilmelt erinevaid juurdeehitisi. Käärkambrist läänepoole on paigutatud Väike kaabel. Iseseisvat välisportaali sellel kabelil ei ole. Väikese kabeliga külgneb läänes Püha Jüri kabel, millest on tänapäevaks säilinud vaid idapoolsem võlvik. Praeguse suuruse ja ilme omandas eeskoda 17. sajandi teisel poolel, ruumivorm ja ehituskunstilise üldilme on kirik omandanud mitmesuguste ümber- ja juurdeehituste tulemusena.
kroonis vimperg. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist. Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel. 14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatult säilinud tänini. Kirik ehitati põhjalikult ümber 14051420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone.
keskusena. 13. sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid. Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa. 14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga Püha Barbara kabel torni äärde. Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405 1420, mil kirik rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt. Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest.Kirik sai tõsiselt kannatada 9. märtsil 1944 märtsipommitamises.
praeguses kohas, kuid ei ulatunud üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid. Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud paleestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa. Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal. 14.sajandil ehitati Niguliste kirikule hulk juurdeehitisi: Püha Matheuse kabel, Püha Barbara kabel, Püha Jüri kabel ning Väike kabel. 15. sajandil toimunud ulatuslikud ümberehitused andsid kiriku koorile ja kolmelöövilisele pikihoonele tänaseni säilinud üldilme. Barokne õhuliste galeriidega torn kerkis läbi mitme sajandi järk-järgult kõrgemaks. 1944. aasta 9. märtsi ööl, kui Nõukogude lennukid Tallinna pommitasid, sai kirik hävitavalt kannatada. Lisaks varises hoone taastamise käigus enamik pikihoone ja osaliselt ka koori
mõelnud. Aasta pärast ehitustegevuse algust tehti töö jätkamine ülesandeks Antonio Gaudile. Ta tühistas algsed kavandid ning projekteeris hiiglasuure jumalakoja, mis pidi pärima kõrgkeskaegsete katedraalide suuruse ja õigused. Nagu Astorga piiskopilossi puhul, nii kombineeris ta ka siin gootika ja juugendstiili. Põhiplaanilt oli hoone viielööviline basiilika ristlöövi ja apsiidiga. Et pikihoone on suhteliselt lühike ja sellele on ajapikku igasuguseid juurdeehitisi liidetud, tekib mulje pigem tsentraalehitisest, millest räägib ka ettenähtud kuppel, mis peaks ulatuma 160 meetri kõrguseni. Esmajoones domineerivad ehitist tornid. Kaheksa 115 meetri kõrgust torni on praeguseks valmis ehitatud. Neli idaosa torni kuuluvad niinimetatud Jõuluportaali juurde. Eemalt meenutavad need tornid kõrggooti tornikiivritega kellatorne. Lähemal vaatlemisel aga selgub, et tornisokli ja katuse vahel ei ole
lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesidraidportaalid. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. 14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel. Kirik ehitati põhjalikult ümber 14051420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänaseni
uuendamise käigus15181529. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda nimetati lihtsalt "uueks torniks". Torn kohaldati 1830. aastatel vanglaks. Juurdeehitis tehti 18841885 (esimene algselt vanglaks mõeldud hoone Tallinnas; praegu on seal Eesti Meremuuseumi bürookorpus). Märtsis 1917 vangla süüdati. Tühjalt seisvasse torni kavandati 1930. aastatel linna ajaloo muuseumi.Praegu on torn korrastatud ning tehtud ümber- ja juurdeehitisi. Seal paiknevad Eesti Meremuuseumi näituseruumid. · Bremeni torn on Tallinna linnamüüri kaitserajatiste hulka kuuluv neljakorruseline hobuserauakujuline torn. Välispoolne müür ligi 2 m paksune, linnapoolne müür 1 m paksune. Torni uksel kahekordne lukustus, sest 20. sajandi alguses hoiti siin linna püssirohtu. Teisele korrusele, kus oli vangla, saab müürisisest treppi pidi
on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel. 14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405–1420, mil rajati uus koor ning rekonstrueerit i basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. 1846–1850 toimusid tööd kiriku varisemisohtu sattunud kooris, mis lammutati ning
Kõik kabelid, nii praeguseni säilinud kui ka nende eelkäija, on hiljem püstitatud. Et pikihoone ja torni põhjakülg algkujus tõepoolest igasuguste juurdeehitusteta kavandati ja välja ehitati, seda näitab juba pikihoone loodenurga allosas säilinud puhastest kantkividest ladu.13 Oletades, et juurdeehitiste päevakorda tõustes anti eelis peaportaaliga põhjaküljele, võis vastu torni põhjaseina rajatud Püha Barbara kabel olla mitte kui vanim, siis ikkagi üks esimesi juurdeehitisi. Võimalik, et 1343. aastal oli see kalmistul eraldi seisev väike kabelike, nagu varasematest tekstidest esimesel pilgu järeldub, kuid see võis ka juba siis torni põhjaküljele toetuda, sest tookordse märkuse kirjutajat ei huvitanud põrmugi kabeli asendi selgesõnaline määrang, mistõttu kalmistule pööratud fassaadi ja sissepääsuga ning igaühele niigi tuntud kabelit sai samahästi kalmistul olevaga võrdsustada.14
aastal likvideeriti, anti torn Toompea Kaarli kogudusele. Torni kasutati laona. Kui kogudus hakkas 1939. aastal uut kogudusehoonet (tänapäeval on seal ka Tallinna Hambapolikliinik) ehitama, müüdi torn selle ehitise rahastamiseks ära. Lagunenud torni hakati korrastama 1958. aastal, osaliselt restaureeritud ning osaliselt ümber ehitatud ja juurdeehitistega täiendatud tornis avati 1968. aastal Tallinna linnamuuseum. Praegu ehitatakse torni uutele abiruumidele juurdeehitisi ja torn ühendatakse tulevikus Ingeri ja Rootsi bastioni kasematikäikudega. Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud torn Tallinnas Pika tänava otsas. Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati Suure Rannavärava eelvärava kolmanda uuendamise käigus 15181529. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda nimetati lihtsalt "uueks torniks". Naljaka alatooni tõttu on nimi "Paks Margareeta" kasutusel siiani. Torn kohaldati 1830. aastatel vanglaks
algatatud rajatiste- nende hulka kuulusid ka Seti I hauakamber läänekalda Teebas ja Karnaki Amoni templi hüpostüüli kodasaal- lõpetamise, käskis ta püstitada palju ehitisi enda valitud paikades Deltast põhjas kuni Põhja-Nuubiani kaugel lõunas. Teebas laiendas ta Amenhotep III Luxori templit, rajas endale ja oma perekonnale imepäraseid hauatempleid ja hauakambreid ning tegi Karnak Amoni templile hulgaliselt juurdeehitisi. 8 KOKKUVÕTE Vana-Egiptuse kuningate nimekiri on küll koostatud ja olemas, kuid kinnitust, kas kõik nad on ka reaalselt kuningatena eksisteerinud, või olnud jumalad, teada ei ole. Kuningaamet oli põhimõtteliselt pärandatav. Kui dünastia vahetus (seda juhtus küllaltki sageli), sidus uus kuningas end genealoogiliselt varasema kuninga suguvõsaga. Kuningad said troonile üpris
kroonis vimperg. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist. Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15.sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel. 14. ja 15. sajand 14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga Püha Barbara kabeltorni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatud tänapäevani. Kirik ehitati põhjalikult ümber 14051420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on
1760. aastal kasutati sõjalise tähtsuse kaotanud torni laona, elamuna, arhiivihoidlana. XX sajandi algul olevat siin treeninud esimesed eesti raskejõustiklased. Uued valdajad muutsid torni ilmet, osa laskeavasid muudeti akendeks, ehitati vaheseinu, seinakappe jne. Nende torni ilmet rikkuvate ümberehituste kõrvaldamiseks tehti 1958. aastal osalisi remontrekonstrueerimistöid. 1968. aastal avati seal Tallinna linnamuusem. Praegu ehitatakse torni uutele abiruumidele juurdeehitisi ja torn ühendatakse tulevikus Ingeri ja Rootsi bastioni kasematikäikudega. Neitsitorn Neitsitorn (Megede torn) on torn Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese Jala värava ja Harju värava vahel tänapäeva Komandandi teest põhja pool. Barokset torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Torn sai oma nime tornipealik Hinse Meghe järgi. Hiljem on torni nimi muundunud (saksa keeles Mägdethurm,
põrandaplaatide põhjal. 2 Ehitus- ja taastamisetapid - kiriku ehitamist alustati 14. sajandil, kus kõigepealt rajati kooriruum, seejärel alustati pikihoone esimese etapiga, torni ja lääneseina ehitusega. Kusjuures algselt ehitati torn ilma tornikiivrita. 16. sajandil Liivi sõja ajal sai toimus kirikus remont, kus uuendati ulatuslikult vana sisekujundust. 17. sajandi rahuaeg tähendas Lõuna- Eestis stabiilset ajajärku. Tänu millele hakati rajama kirikule mitmesuguseid juurdeehitisi. Suurim ümberehitustöö toimus Lüübeki kabelis, mille polügonaalne lõpmik lammutati ning ruumi pikendati ühe võlviku võrra ida suunas. Sel ajajärgul lisati kirikuruumi ka altar, kantsel ja pikihoonesse mitmeid rõdusid. 18. sajandi alguses toimunud Põhjasõjas ja sellele järgnenus sai Jaani kirik tugevasti kannatada ja jäi varemetesse. Alles 1719. aastal alustati taastamistöödega, enne mida peeti jumalateenistusi küünis. Kahe aastaga taastati kirik
Tehti laenu ka spordiplatsi rajamiseks. 3 Elva ujula 1934.aastal Uutel valimistel 1929. lõpus suurendati volinike arvu 1 võrra (16-le). Volikogu valis alevivanemaks N. Lelle, volikogu esimeheks sai Kr. Leesik. See alevivalitsus sai enda kätte endise Uderna postijaama maad, mis otsustati elanikele välja jagada. Kuna eelmisel aastal ehitatud ujula oli väikeseks jäänud, siis tehti juurdeehitisi, ning suurendati kabiinide arvu. Läbi viidi staadioni ehitamine, laiendati Kesk tänavat, tänavavalgustite arvu suurendati 30-ni. Lõpuks saadi kokkuleppele ka alevi piirides olevate maanteede parandamise asjus. („Elva minevikus ja olevikus“, J. Kärner 1931). Aastal 1932 tekkis Elva alevivalitsuses kriis ja linnapea Lell astus tagasi. Tema asemele sai alevivanemaks Juhan Sepp. Selle linnapea ajal sai alev 10-ne aastaseks. Pidustused toimusid korraldatuna alevivalitsuse poolt
ehitise rahastamiseks riigile. Torni tänapäev Lagunenud torni hakati korrastama 1958. aastal, aastatel 19661968 tehti tornis ulatuslikke rekonstrueerimistöid, juurde ehitati esimese korruse sissepääs, esimeselt korruselt teisele viiv lai trepp, küte. Osaliselt restaureeritud ning osaliselt ümber ehitatud ja juurdeehitistega täiendatud tornis avati 1968. aastal Tallinna linnamuuseum. Praegu ehitatakse torni uutele abiruumidele juurdeehitisi ja torn ühendatakse tulevikus Ingeri ja Rootsi bastioni kasematikäikudega. Neitsitorn Neitsitorn (Megede torn) on torn Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese jala värava ja Harju värava vahel tänapäeva Komandandi teest põhja pool. Torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Oletatakse, et torn sai oma nime tornipealik Hinse Meghe järgi. Hiljem on torni nimi moondunud (saksa keeles Mägdethurm, Mädchenthurm), millest on omakorda tekkinud eestikeelne tõlkevaste Neitsitorn.
kihistumisega.) Igasugune sotsiaalsete vastuolude avamine suunab aega tuleviku poole. Ajalooline inversioon e ümbertõstmine. Olevikku eriti aga minevikku rikastatakse tuleviku arvelt. Kujutatakse minevikus olnuna kõike seda, mis võib ja peab realiseeruma tulevikus. Mis tegelikult on siht ja püüdlus, mitte aga mineviku tegelikkus. Tulevikul pole materiaalsust ja maisust, reaalset kaalukust. Pigem tehakse olevikule horisontaal- ja vertikaalsuunas juurdeehitisi, kui liigutakse mööda ajahorisontaali. Ideaal omab kaalu, kui ta on kunagi reaalselt eksisteerinud v eksisteerib praegu (läänes on parem). Eshatologism Kõige olnu ja oleva lõpp, mis on üsna lähedal. Mil viisil lõpp saabub, on üsna ebaoluline. Oluline, et aja siil, mis meid lõpust lahutab, on tähtusetu, see on umbmäärase kestvusega tarbetu oleviku jätk. Mõlemat – mütoloogilist ja kunstilist tuleviku kujutamise viisi ühendav lüli on tuleviku muutmine verevaeseks
annaabi.ee 
