Jumalaema kirik Pariisis (5)

Kes kunagi on lugenud V. Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" peab teost kindlasti traagiliseks. Ka seda, kuidas ta lõpeb. Õnnetud armastajad surevad üksteise järel vastuarmastust leidmata. Kas see pole siis traagiline? Julgen väita, et teost algusest lõpuni läbiv traagiline joon jõuab kokkuvõtteks õnneliku lõpuni. Ja seda kõigi tegelaste jaoks.
Teost läbivad kaks teemat – ema-lapseotsingud ning vastamata armastus. Emalt on varastatud tema laps, laps jäetud ilma emast. Mõlemad otsivad meeleheitlikult teineteist, kuid tulutult. On valus arvata 16 aastat, et Su laps on varastatud, muudetud koledaks kääbuseks, ära söödud või lihtsalt surnud. Emal on veel ainult üksainus soov - näha oma last elusana, kasvõi ühe minuti. Teose lõpus ta leiab oma lapse ja saabki teda hoida paar minutit. Kas see pole siis õnn?
Kuid sellel õnnel ei ole määratud kaua kesta. Esmeralda on surmalaps nii ehk teisiti. Olla liiga ilus, rõõmsameelne, heatahtlik ning naiivne ei ole just kuigi hea. Sellised inimesed on teistest liiga erinevad. Erinemine aga tekitab kadedust ja vihkamist või armastust ja vihkamist. Inimesed, kes sind imetlevad, samas kadestavad sind ning teevad alateadlikult samme sinu hävitamiseks. Ka armastus vastuarmastuseta paneb oma ihalduse objekti hävitama. Kui ei saa teda mina, siis parem las ta sureb , kui saab keegi teine. Seega on Esmeraldale juba teose alguses ette määratud surm. Jääb ainult jälgida, milliseks kujuneb tema tee selleni . Seega oli ema seisukohast surra just mõned minutid pärast lapse taasleidmist ning enne seda, kui ta laps hukatakse, igati inimlik ja õnnelik lõpp.
Esmeralda oli määratud hukkumisele. Kuid tema tee selleni oli pikk ja vaevarikas. Tõdeb ta ju isegi, et soovib juba rutem surra. Sellise soovi põhjuseks on arvamus, et noormees , keda ta arvab end armastavat on surnud. Noormees ei ole surnud, kuid ta ka ei armasta Esmeraldat. Tema sooviks oli ainult õrna ja süütut tütarlast enda huvides ära kasutada ja siis minema visata . Siinkohal astub aga vahele mees, kes omast arust armastab Esmeraldat, kuigi tal puuduvad selleks kõik õigused. Omamoodi osutab ta sellega Esmeraldale teene. Too jääb vähemalt Phoebuse võimaliku ärakasutamise osas hingeliselt rüüstamata ning talle jääb kuni lõpuni unistus printsist, keda tegelikkuses ei eksisteerinud. Selle mõttega oli tal kerge surra.
Phoebuse enese jaoks ei olnud just lõpp muidugi eriti roosiline. Meestele nagu tema, võib abielu põrguks osutuda. Oli ta ju harjunud vaid võtma, midagi vastu andmata. Vähemalt lugejale jääb siin väike kahjurõõm halvale õiglase karistuse saamisest.
Ka teine kuri saab õiglase karistuse. Vähemalt niimoodi paistab see kindlasti neile, kes teose lõppu traagiliseks peavad. Olgu see siis neile lohutuseks , et kuri saab teenitud palga oma surnukskukkumise näol. Mõneti oleks olnud ahvatlevam teda elusana ja piinlevana alles jäävat näha, kuid samas vaadates tema suhtumist arvatavasse Esmeralda surma juba varem võib jääda tema oletatavates süümepiinades kahtlema. Ning võib-olla oli tema allakukkumises ja hetkelises surmahirmus talle rohkem karistust kui oleks tekitanud talle hingepiinad süütu lapse võllasaatmise pärast.
Õnnelik oli teose lõpp isegi kitsele. Teda ei poodud, samuti ei jäänud ta omapead perenaist taga leinama. Tema eest hoolitses Pierre Gringoire , rumalaim tegelaskuju kogu raamatus. Pidades ennast filosoofiks unustas ta sootuks inimese kui sellise. Kitse eest hoolitsemine oli talle tõesti ilmselt ainsaks jõukohaseks tegevuseks.
Olles nüüd tõestanud kui paljude teose tegelaste jaoks oli lõpp õnnelik leidub kindlasti neid, kes nüüd käsi hõõruvad ning ütlevad, et vähemalt ühe tegelase jaoks oli lõpp siiski traagiline ning seda ei ole kuidagi võimalik ümber lükata. See sõltub muidugi vaatevinklist, mida keegi traagiliseks peab. Kui seda, et ta suri nälga ja külma ja südamevalusse, siis muidugi. Teisalt aga ei oleks tal olnud ju ka mingit elu. Tema eestkostja ja käsuandja oli surnud, olles eelnevalt teda reetnud. Tema armastatu oli surnud ilma teda armastama hakkamata . Ning isegi ellu jääduna ei oleks Esmeralda teda tegelikult kunagi armastama hakanud. Haletsema küll, aga mitte armastama. Temal oli teine kinnisidee. Inimesed ei oleks teda kunagi omaks võtnud, oli ta ju nende jaoks inetu, hirmuäratav, kurt ja küürakas kääbus. Kas sellisel juhul ei ole mitte surm parim lahendus?
Rahul olid ka inimesed ja kohtumõistjad. Kõik olid oma tahtmise saanud. Need rumalad inimesed. Nad olid lahti saanud liiga ilusast, heast ja rõõmsast tüdrukust. Nad olid lahti saanud Claude Frollost, tumedast varjust, kellest nad polnud kunagi aru saanud ning keda nad kartsid. Nad olid lahti saanud ka Quasimodost – koledast küürakast, keda nad samuti kartsid ning kuradi kehastuseks pidasid . Nende jaoks läks elu edasi oma sama mõttetut ja argipäevast rada ning nad olid selle üle õnnelikud.
Kui teost lugedes võis tihti tunda endas ängistavat masendust, siis teose lõpp pühkis ära viimasegi kui ängistuseraasu. Kas selline ei ole siis just mitte õnnelik lõpp?