Minu meeliskangelane teoses „Jumalaema kirk Pariisis“ (0)

Minu meeliskangelane teoses „Jumalaema kirk Pariisis“
Teoses oli erinevaid tegelasi. Kõik nad aga arenesid, muutusid teistugusteks, kui nad algul olid olnud. Positiivsetest tegelastest said negatiivsed ja negatiivsetest positiivsed. Seega on üht kangelast otseselt raske valida. Kuid siiski oli üks tegelane, kes oli hea ning meeldiv algusest lõpuni, ning selleks oli Esmeralda . Seetõttu valiksin oma lemmiktegelaseks justnimelt tema.
Esialgu tundus, et kangelaslikke tegelasi on palju. Oli ju Claude Frollo päästnud Quasimodo leidlaste sõimest ning kasvatas teda kui oma venda, vaatamata tema inetule välimusele. Ning oli ju kapten Phoebus päästnud Esmeralda röövijate küüsist. Kuid nage hiljem välja tuli, olid need kõigest mõningad kangelaslikud teod muidu igati ebameeldivate tegelaste poolt. Claude Frollo oli oma kinnisidee Esmeraldast viinud nii kaugele, et temas ei olnud enam midagi inmlikku järgi. Ta oleks lasknud mustlastüdrukul pigem surra, kui et keegi teine ta endale saaks. Tema nimetas seda armastuseks, mina isekuseks ja kinnisideeks. Kapten Phoebos, kena ja haritud noormees , tundus meeldiva tegelasena, kuid ka tema osutus külmaks ja isekaks. Mõlemaid aga ootas ees tume tulevik- Frollo sai surma ning Phoebus abiellus, ning nagu autor mainis, oli see tema jaoks tõeline kannatus.
Quasimodo puhul oli areng vastupidine . Alguses me näeme, et ta on inetu ja hirmuäratav. Ta on tige ja kõik inimesed kardavad teda. Ainus, kelle vastu ta hea on, on Claude Frollo. Seda seeõttu, et tema on ainuke, kes Quasimodo vastu hellust on näidanud. Kuid kui Esmeralda esimese inimesena peale Frollod tema vastu natuke heldust näitas, oli Quasimodo armunud. Peale seda päästis ta tütarlapse võllast ning kaitses teda iga hinna eest. Seetõttu võib teda pidada Esmeralda kangelaseks.
Nagu ma juba mainisin , oli ainus üdini positiivne tegelane Esmeralda. Ta oli ilus nii seest kui väljast, helde, kuid tema kahjuks ka naiivne. Ta mõjutas kõigi tegelaste elusid olulisel määral. Ta näitas Quasimodole, et maailmas on ilu ja headust, et kõik inimesed ei ole vaenulikud. Seda peangi ma tema kõige kangelaslikumaks teoks- olla kaastundlik ja mõistev ka selle vastu, kes tekitab hirmu ning hoolimata teiste inimeste arvamusest. Kuid see pole kõik. Gudule, Esmeralda ema, oli öelnud, et kasvõi üks minut oma tütrega muudaks ta kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas. Teose lõpus ta selle minuti sai, ning ma loodan, et ta oli tõesti õnnelik sellel hetkel, vaatamata sellele, et õnnehetk oli lühike. Kahjuks oli teoses ka inimesi, kes tema pärast muutusid halbadeks, kuid selles ei saa süüdistada Esmeraldat ennast, ning selle pärast see ei muuda minu seisukohta tema kangelaseks olemise kohta.
Niisiis pean oma meeliskangelaseks Esmeraldat. Ta suutis muuta (vähemalt) kahe inimese elu õnnelikuks, kasvõi ainult natukeseks. Samas suutis ta jääda iseendaks ning mõjutamata teda ümbritsevast kurjusest ja halbadest inimestest ning nende tegudest.