''Jevgeni Onegin'' teose analüüs (3)

„ Jevgeni Onegin “
Aleksander Puškin
Jevgeni Onegin oli Vene aristograatia hulka kuuluv mees. Tema päevad möödusid teatrites ja restoranides sõprade seltsis, kuid ta tüdines kõrgseltskonnast, naistest ja kõigest sinna juurde kuuluvast. Ta tahtis sellest pääseda ja tema õnneks oli Onegini onu surivoodil ja pärandab mehele mõisa. Jevgeni kolis maale, et pääseda Leningradi kõrgseltskonnast ja hakkab seal tegelema mõisamajanduse ja talupeogadega, kellele annab lahtisemad käed.
Naabermõisa kolib noor poeet Vladimir Lenski ja neist kahest saavad head tuttavad. Lenskinile meeldib Olga , keda on Vladimiri lapsepõlvest peale tahetud paari panna. Olgal on ka õde, Tatjana . Kui esimene õde on jutukas ja seltsiv , siis Tatjana on kogu oma elu olnud vaikne inimene. Jevgeni on vabade elukommetega mees, Tatjana armub Oneginisse ja kirjutab talle armastuskirja, mille mees tagasi lükkab, sest ta ei taha Olga õde ära kasutada. See muudab aga kõik hullemaks, sest igatsus mida Tatjana tunneb muutub veelgi suuremaks ja valusamaks teades, et tal ei ole enam lootustki. Tänu oma linnas elatud elule ei suutnud Onegin kõrvale jääda ka Lenski ja Olga suhtele. Jevgeni ei suuda võtta Vladimiri jutte Olgast ja tunnetest naise vastu tõsiselt ja arvab , et mees on lihtsalt naiivne . Tatjanale korraldatud nimepäeva peol otsustab ta oma sõbra maapeale tagasi tuua. Ta tantsib terve õhtu ainult Olgaga ja ei lase Vladimirit üldse ligi. Seda ei suutnud armunud mees aga taluda ja kutsus Jevgeni armukadedusest ajendatuna duellile. Surma sai Lenski.
Pärast kõike juhtunut ei suutnud Onegin enam mõisas elada ja suundus tagasi linna. Linna kolis ka Tatjana, kes oli abiellunud kindraliga. Kui Onegin sellest teada sai, meenus talle Tatjana kiri ja ta hakkas kahetsema, et selle tagasi lükkas. Mees lootis, et naine tuleb tema juurde tagasi, aga seda ei juhtunud kuigi Tatjana oli tunnistanud, et armastab Oneginit siiani. Mõistes, et Olga õde on abiellus ja nende suhe ei ole võimalik lahkus Jevgeni Onegin Tatjana juurest igaveseks .
Teos on kirjutatud värsivormis ja 19.sajandi miljöös. Seda peegeldab koht, kus Jevgeni kolib maale ja hakkab talupoegadega tegelema. Autori eesmägiks oli näidata ükskõiksust elu suhtes ja selle nautimise suhtes. Ta näitab kuidas Onegin on vaba elustiiliga ja üritab seda ka oma sõbrale peale suruda. Ta on elanud kalgis ja varandusel põhinevas keskkonnas ja ei suuda maal ümber harjuda sellesse keskkonda, kus võtab teda vastu siiras armastus.Võideldakse armastuse pärast.
Peategelaseks on Jevgeni Onegin, kes võtab elu väga kergemeelselt ja naistemehena ei taha ennast siduda, kuid kahetseb hiljem seda. Tatjana on vaikse loomuga naine, kes armub Oneginisse. Mõistes, et mees teda ei taha abiellub ta kindraliga. Teose lõpuks on Tatjana kahe jalaga tugevasti maapeal seisev ja ennast maksmapanev mehenaine. Vladimir on Jevgeni hea sõber, kes sureb oma sõbra käe läbi. Tema taotlus on elada armastuse nimel, kuid Onegin rikkub kõik ära. Olga on Lenskini armastatu , kes ka elab armastuse nimel.
Tänapäeva võiks ülekanda armastuse probleemi, sest see ei ole ikka kuhugi kadunud. Siiski meie ajastul ei ole duelle , aga on siiani õnnetuid armastusi.
Minule alguses tundus see raamat segasena, sest mul oli raske aru saada värsivormi tekstist. Kui ma olin juba harjunud seda mõnda aega lugema hakkasin ka teosest aru saama. See tundus mulle huvitav, sest terve teose ajal tahtsin ma teada, mis saab Jevgenist ja Tatjanast. Lõpplahendus oli üllatav ja võib olla see hoidiski huvi üleval ja tegigi raamatu põnevamaks. Kui teos oleks lõppenud õnnelikult ei oleks see värssromaan nii usutav ja meeldejääv olnud, vaid võetud kui tavalist õnneliku lõppuga teost.