“Jevgeni Onegin” Aleksanr Puškin (5)

Teose analüüs

“ Jevgeni Onegin ” Aleksanr Puškin

Tegelaste iseloomustus:
Jevgeni Onegin – teose nimitegelane on 24-aastane jõukas ja haritud mees, kes armastab luulet. Teda iseloomustab ühelt poolt suurilma lõbule andunud elumehe hoiak ja pinnapealsus kõiges, teisalt on ta keeruka hingeeluga noormees , kes on vaimselt kõrgemal teda ümbritsevast seltskonnast. Noort Oneginit iseloomustas kirjanik nii: Kui noorelt võis ta olla jahe, ükskõikne, siiras, häbelik, nii usaldav , nii vaikselt mahe ja oh kui silmakirjalik ! Kuis oli ta küll teravkeelne, kõrk, armukade, kurvameelne, nii sädelev, nii sumejas ja õrnas kirjas lohakas! Kuis oskas ta, kui võttis voli kuum igatsus ja mõttelend, nii huupi unustada end! Kui palju õrnust, julgust oli ta pilgus, kus võis korraga nii harras pisar särada!
Suurtes meeltesegaduses, kuna ei suuda otsustada, mis on talle parim. Elu koosneb ballidest, milles ta tahad eemale saada kolides maale. Maal sai temast mõtlik mõisaperemees. Teosest selgub , et Onegin pidas kombeid silmas prestiiži pärast kui pedant ja oli nõnda-öelda frant. Pidas väga lugu oma välimusest ja kohast seltskonnas. Kuid samas käitus ta taktitundeta. Pelgas lärmi ja kõike, mis ei seostunud luulega.
Onegini tähelepanu äratab Tatjana, kuid esmalt ei teki sellest midagi sügavamat. Onegin ütleb Tatjanast lahti. Aastaid hiljem kohates neiut, kes on muutunud suurilma daamiks tärkavad Oneginis uued tunded. Ta armub Tatjanasse, kuid viimane on juba abielus ning hoolimata ka oma armastusest Onegini vastus pelgab ta tolle ära. Teose lõpus, kui Onegin on vanem, muutub ta leebemaks ja armastavamaks.
Tatjana Larina – 17-aatane vaesevõitu mõisapere vanem tütar oli intelligentne ja siiras neiu , kes armus endast vanemasse Oneginisse. Tatjanat iseloomustab autor nii: Ei õhetanud põsil tal õrn puna, mida imetleda võis kaunitarist sõsaral. Tumm, kartlik, nukrapilguline kui laanehirv, kui külaline jäi kodustele võõraks ta ju pisukese lapsena. Ei oma isa ega ema ta hellitada tihanud, ei lastekillas kilanud, - vaid istus nõnda tõsisena, kui ununeks kõik ümbrus tal, ühtsoodu üksi akna all.
Ta oli maatütarlaps, kes ei hoolinud vallatlemisest. Kui ta Oneginisse armus siis muutus ta julgemaks, sest muidu poleks ta julgenud sellist kirja Oneginile kirjutada. Pärast Onegini eemale põlgamist, muutus ta tagasi selliseks nagu ta oli nooreni. Ta “närbus”. Aastate möödudes muutus ta süda kalgiks ning temast sai suurilma daam, ta oli keiserliku Neevalinna uus jumalanna. Ta abiellus teisega armastades siiski Oneginit.
Olga Larina – 15-16-aastane Tatjana õde. Täielik vastand oma õele, ta oli ilus ja sädelev kui kastetilk. Rõõmsameelne, energiline , armastas lõbustusi, nalja, tantsu. Oli noorest peast juba täielik seltskonna daam. Armastas Lenskit.
Vladimir Lenski – 17-aastane Olga peigmees , kirjanik, luuletaja. Ta oli Onegini vastandiks. “Nad olid kahekesi kui leek ja jää, graniit ja vesi, kui värss ja proosa – vastandid,” ütleb autor. Kuid hoolimata sellest vahetasid nad Oneginiga mõtteid ning Lenski sai viimasest innustust kirjutamaks uusi teoseid. Lenski tugevad küljed, ta noorusest tulenev aktiivsus, lennukus, romantiline kirglikkus ja tulevikuusk, on ühtlasi ta nõrkuseks. Hästi kunstihingega inimene, armastas luulet. Autor on kirjutanud: Ta südames, kus täitsa puudus suurlinna paheline tusk , veel valitsesid arm ja truudus ja vankumatu õnneusk. Ta imetles maailma rikkust, ja liigutavat võhiklikkust kui algajal veel esines ta nooruslikes tunnetes. Nii püüdis meie kõigi elus ta esmajoones näha just universaalset mõistatust ja leidis raske mõtiskelus, et oleme siht ja tuum on mingi suur müsteerium. Uskus piiritut inimeste headust ja ausust. Äärmiselt armukadedana arvas , et Olga pettis teda Oneginiga. Tänu sellel kutsus ta oma sõbra duellile, kus ta ise siiski surma sai.