Johann Köler (1)

Johann Köler
Johann Köler sündis 8. märts 1826 . aastal Vastemõisa vallas Kõõbral. Ta oli esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka eestiainelisele olustikumaalile. J.Köler oli mulk , sündis ja kasvas väga vaestes oludes. 13-aastaselt pidi hakkama ise elatist teenima. Käis Viljandis elementaar- ja kreiskoolis, õppis Cesises Faberi töökojas maalriametit. Ta oli algul maalri õpipoiss, hiljem sell.
1846. aastal asus ta elama Peterburi, astus Kunstide Akadeemiasse, mille lõpetas 1855.aastal. 1857. aastal tegi ta täiendusreisi mitmesse Euroopa riiki, alates 1858. aastast elas aga mitu aastat Roomas, maalides rohkesti väljendusrikkaid Itaalia maastikke, olustikustseene ja portreid. 1861. aastal nimetati Köler Peterburi Kunstiakadeemia akadeemikuks ning järgmisel aastal kolis kunstnik Peterburi, töötades kunstiõpetajana (sealhulgas tsaariperekonnas ja Kunstiakadeemias) ning saavutades tunnustuse karakteersete portreedega.
Vaatamata pikaajalisele elamisele Peterburgis ei venestunud Köler kunagi hingeliselt, vaid jäi südames ja tegudes alati truuks Eesti maale ja rahvale ning tegi kõik temast sõltuva, aitamaks kaasa maarahva vabanemisele baltisaksa parunite omavoli alt. Liikudes ja suheldes Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu. Ning mitmed Köleri parimad pildidki kujutavad Eesti talurahva elu.
Kunstnik suri 22. aprillil 1899. aastal. Tema põrm toodi Peterburist kodumaale ja maeti Suure-Jaani kalmistule oma vanemate kõrvale, kelle eest oli ta hoolitsenud kogu nende eluaja. Matmispaika tähistab skulptor A.Adamsoni hauasammas. Nagu kahjuks sageli ikka suurkujudega juhtub, sai Köleri looming tõeliselt kuulsaks siis, kui kunstnik ise enam elus ei olnud.
Köler – võõrastele oma, omadele võõras
Köleri puhul tekib ikka ja jälle üks ärevusesegust küsimus. Kas ta ikka oli Eesti kunstnik? Olnuks Köler vene akadeemilise maalikooli või ükskõik millise muu loomeprogrammi säravamaid esindajaid, ei saanuks ta olla see müütiline eesti kunstnik. Eesti kunstis on Köler üksiklane. Ta pidi ühtaegu looma konteksti, ise sinna asetuma ning suuresti andma sõnavara selle kõige kirjeldamiseks. Kui Köler ise võetigi omaks, jäi tema looming võõraks ja on seda siiani. Kogu Köleri retseptsioon on suuremalt jaolt jäänud väga isiksusekeskseks, kunstnik ja tema lugu domineerinud teoste üle. Ja sellest tulenebki see, et võõrastele oma ja omadele võõras. Ta oli küll Eestist pärit, aga lahkus siit üsna vara, pigem teatakse teda vene õukonnakunstnikuna. Kuid peaksime ka olema õnnelikud, sest jõuda 19. sajandil eesti talupoja perest suure tsaaririigi pealinnas kunstnikuks-akadeemikuks ja professoriks ning kõrgseltskonna portretistiks, oli oma aja kohta tõeline suursaavutus kui mitte ime. Ime, mis tugines kunstniku meelkindlusel ja andel. Inimlik suurus kogu kunstnikuedu juures oli, et Köler ei unustanud oma päritolu, mis enamusele edasijõudnud eestlastele omane oli, vaid jäi alati eesti patrioodiks ja talupoegade eestseisjaks Peterburis.