J.D Salinger - Kuristik rukkis. Holden Caulfield (3)

Jerome David Salinger Kuristik rukkis
See kõrvalekaldumise värk käis mulle närvidele. Ma ei tea. Minuga on see häda, et mulle meeldib, kui kõrvale kaldutakse. Siis on palju huvitavam. /-/ On väga tore, kui teemast kinni peetakse. Aga mulle ei meeldi, kui sellest liiga täpselt kinni peetakse. Ma ei tea ­ mul hakkab vist igav, kui keegi kõneleb kogu aeg ainult ühest ja samast asjast. (lk 157)
Teos on mina-vormis jutustus sanatooriumis arvatavasti tuberkuloosist nõrke kopse turgutava teismelise paarist möödunud aasta ennejõulusest päevast. Järjekordselt koolist välja visatud Holden Caulfield kirjeldab üksikasjalikult, vahepeal kaugemassegi minevikku põigates toonaseid hetki , sündmusi ja emotsioone, iseenda maailmavaadet ning oma tuttavaid, püüab põhjendada oma käitumist ja leida oma kohta elus. Holden räägib oma seni viimasest koolist - Pencey erakeskkoolist, kust ta olematu õppeedukuse pärast välja visati, toanaabritest, õpetajatest, elab üle verisevõitu kohtumise lõbutüdruku Sunny ja teda kupeldava liftipoisi Maurice´iga, loivab läbi erinevatest baaridest, kohtab kahte nunna ja Sally Hayes´ - tüdrukut, kellega Holden viimasel ajal käib, hiilib koju, et näha armsat õeraasu Phoebe ´i ja kohkub minema öömaja pakkuva endise keeleõpetaja mr Antolini juurest, et lõpuks Phoebe´ile lubada mitte kuhugi põgeneda. Holden Caulfield on pikk ja kõhn, suitsetamisest nõrkade kopsudega põline New Yorki poiss, kes viimase aasta jooksul kuus ja pool tolli kasvanud. Tema siilipea on ühelt poolt hall. Holden on juba neljast koolist kehva õppeedukuse pärast välja visatud, tema tugevus on inglise keel, eriti kirjandite kirjutamine, samuti armastab ta lugeda. Sööb vähe, võttes enamasti vaid juustuleiba, kannab alkoholi enda meelest hiigla hästi. Rõhutud meeleolus olles kõneleb vahetevahel valjusti Allie , oma surnud vennaga. Enda sõnutsi on Holden kõige hirmsam luiskaja, keda keegi oma elus kohanud, ajades alatihti pula . Vehklemisvõistlustel käies ostis endale dollarilise punase kõrvalappide ja pika nokaga jahimütsi ning kannab seda läbi kogu teose. Holdeni parem käsi ei paindu eriti hästi rusikasse, see on mälestus Allie surmaööst, kui ta tagus garaaziaknad kildudeks. Ka on Holden enda meelest argpüks, nii kakluses, mida on paar korda ette tulnud ja kus kolki saadud, kui tüdrukutega suhtlemises.
Tüdrukutega on see häda, et kui poiss neile meeldib, siis olgu ta nii vastik kui tahes, ikka nad ütlevad, et tal on alaväärsuskompleks, aga kui poiss neile ei meeldi, siis olgu ta nii kena kui tahes või olgu tal kui sügav alaväärsuskompleks tahes, ikka nad ütlevad, et ta on ennast täis. Nii ütlevad isegi arukad tüdrukud. (lk 119) Holden on pigem rahu poolt. Raha suhtes on ta pillaja - mida ei raiska , selle kaotab. Holden vihkab enda sõnutsi üsna palju asju, inimesi ja tegusid, näiteks ka kui keegi kasutab sõna ,,võrratu", kuigi suurem osa sellest vihkamisest on hetketunne ja minu arvates pigem eitus enese ees.
Vihkan elamist New Yorgis . Vihkan taksosid, Madisoni avenüü busse, kus juhid ja kõik teised su peale karjuvad, et sa väljuksid tagauksest, vihkan, kui mulle tutvustatakse tüüpe, kes nimetavad Luntisid ingliteks, vihkan liftis sõitmist, kui tahaksin olla värskes õhus, vihkan, kui mulle Brooksi juures pükse jalga passitakse... (lk 114-115)
Holdeni isa, enne abiellumist katoliiklane, on aktsiaseltsi advokaat , ema pidevalt suitsetav erksa unega närviline naisterahvas. Vanem vend D.B. oli kirjanik, kes Holdeni meelest müüs ennast Hollywoodile maha. Holdenist kaks aastat noorem vend, tulipunaste juustega ja temast viiskümmend korda intelligentsem Allie suri 11-aastaselt leukeemiasse. Holdeni mäletamist mööda oli vend vasakukäeline, pesapallikinnas luuletusi täis kirjutatud ja kena ning naeruhimuline ega vihastanud kunagi kellegi peale. Kümnene õde Phoebe on Holdeni kirjelduse põhjal ometigi üks arukas inimene, kenake ja terane, rulluisutajalikult kõhn, punaste juustega, mis suvel lühikesed ja talvel kaunis pikad. Koolis on Phoebel kõige paremad hinded ja ta taipab asju poolelt sõnalt. Vahel on tüdruk ainult natuke liiga hingeline ja hellatundeline. Phoebe kirjutab kogu aeg raamatuid, mille aga pooleli jätab, ja magama läheb õhtul üheksa paiku.
Kõige vahvam oli muuseumis aga see, et kõik asjad püsisid alati omal kohal. Miski ei muutunud. Võisid seal käia sada tuhat korda, ja ikka oli eskimol püütud kaks kala, linnud olid ikka teel lõunasse, hirved oma haraliste sarvede ja ilusate saledate jalgadega jõid ikka alles oja kaldal , ja paljastuvate rindadegaindiaani naine kudusikka veel sedasama vaipa. Ei mingit muutust. Kui miski oli muutunud, siis olid see s i n a i s e. (lk 107) Mõned asjad peaksid jääma, nagu nad on. Pistad nad suurde klaasvitriini ja jätad rahule. (lk 108)
Holden ei tea täpselt, kes ta on ja kuhu kuulub või mis talle oleks sobiks, nii on ta eneseleidmise segaduses ja sooviks jääda selleks, kes ja kus ta praegu on. Kuid poisikesepõlv on möödas, täiskasvanu veel ei ole. Meeleldi oleks ta tagasi lapsepõlves koos venna Allie ja õeraasu Phoebega, siis ei ähvardaks veel oht saada suureks ja vajadus leida oma koht maailma halluses. Samas tahaks ta olla juba täiskasvanu, et teda vanemaks peetaks ja seeläbi tõsisemalt võetaks, näiteks kutsub ta sõpru-tuttavaid ,,lapsukesteks", püüdes neist üle olla, baarides aga valetab end vanemaks, et teda tõsiselt võetaks. Ta on pooleldi laps ja pooleldi täiskasvanu, kes hindab inimese sisemaailma ja tundeid, kuid kogedes koolis ja ühiskonnas ainult silmakirjalikkust ja väiklust, ei leia iseennast ja oma kohta seal üles, muutes Holdeni üpriski küüniliseks. Ta ei tea, mida endaga ja edasi teha ning kogu nende paari päeva jooksul, mil tegevus toimub, leiab ta ainult paar asja, mis talle meeldivad ­ jaamakohvikus lauanaabriteks olnud nunnõpetajad, üks endine koolikaaslane ning kodus olev Phoebe. Pisut ka Sally Hayes, ilus, aga siiski tühine tüdruk, keda ta uitmõtte ajel kutsub põgenema eemale sellest mõttetust maailmast. Holdeni unistuseks on olla laste püüdja ja kaitsja rukkipõllul varitseva kuristiku serval, et mänguhoos sinna sattunud lapsi ohu eest kaitsta. Tegelikult tahaks Holden, et keegi teda ennast kogu selle kummalise ja kurja maailma eest kaitseks. Ja nii ta otsib midagi, mida on võimatu leida ning kujutab ette, kuidas ja millega võiks inimestele muljet avaldada. Arvatavasti vajaks Holden tunnustamist, mõistmist, pisut suunamist ja hellust. Holdeni endine õpetaja mr Antolini hoiatab poissi, et ta ei libiseks kuristikku, mille põhjatusse langevad need, kes mingil ajahetkel on hakanud otsima seda, mida ümbrus neile pakkuda ei suuda. Ja nad loobuvad veel enne, kui on tõelise otsimisega alustanudki. Ehk ei ole vaja taga ajada sinilindu, vaid proovida kohanduda ja elada selles, kuhu sündinud oled, sest pealegi ei ole sa ainus, kes ei suuda taluda inimeste käitumist.
,,Ma ei taha sind hirmutada,"ütles ta siis, ,,aga kujutlen, et nii või teisiti oled sa võimeline üllalt ohverdama oma elu mõne asja eest, mis ei ole tuhkagi väärt." /-/ ,,Nii kummaline kui see ongi, aga need ei ole poeedi sõnad. Need kuuluvad psühhoanalüütikule, kelle nimi on Wilhelm Stekel. Ta ütles: ,,See on ebaküpsuse märk, kui inimene tahab millegi nimel õilsat surma surra, küpsuse märk aga on see, kui ta tahab millegi nimel tagasihoidlikult elada."" (lk 161-162)
Õigupoolest on raamatu ainus peategelane Holden ise. Kõik teised, kellest ta jutustab, elavad raamatus ainult läbi tema suu, mälestuste ja arvamuse. Juba neli aastat Pencey koolis käinud Robert Ackley elas Holdeni kõrvaltoas, ei käinud peaaegu kusagil ja oli Holdeni meelest väga isemoodi , umbes kuus jalga neli tolli pikk, längus õlgade ja viletsate hammaste ja jubedate vistrikega noormees, kes näppis alatasa teiste isiklikke asju, puhastas alati küünealuseid, kuid ei pesnud kunagi hambaid. Iseloomu poolest vastik ja pahatahtlik, ei sallinud sugugi Holdeni toanaabrit Ward Stradlaterit, almanahhiiludust. Too pidevalt ennast mukkiv poiss nägi tipp-topp välja, aga ta pardel oli jubedas seisus, roostes ja räpane. Stradlateri viimane kohtinguvallutus oli Jane Callagher, kellega Holden ülemineval suvel tuttavaks sai, kes talle meeldis ja kellega ta arvas end sobinud olevat. Holden teadis Jane´ist üsna palju, ja tundis ennast ja teda kuidagi solvatuna, justkui oleks Stradlater rüvetanud seda mälestust, puhtust ja süütust. Ta ei tahtnud, et see mälestus muutuks. Ja ta oli armukade . Aga nagu Holden ütleb, ei ole ta kunagi julgenud tüdrukutega lõpuni minna, seetõttu sai Stradlateri kohting Holdenile üheks tõukeks koolist enneaegselt lahkumiseks. Jane´i võib omamoodi pidada Holdeni ideaalkujuks ja peaaegu peategelaseks , kes saadab Holdenit läbi teose truult nagu punane nokamüts.
Raamat meenutas mulle rootslaste Anders Jacobssoni ja Sören Olssoni Berti- lugusid , olles pisut sarnaselt humoorikas ja tegelanegi maailmavalus samaealine. Enim meeldis mulle Holdeni ja taksojuht Horwitzi dialoog Keskpargi parditiigi asukate talvise saatuse teemadel . Lugeda on mõnus, kuigi vahetevahel hakkab Holdeni ennast kordav keelekasutus kaunikesti häirima, ehkki see on taotluslik näitamaks noormehe segadust. Jättes raamatust mõtte otsimise ja sügavuti sisseelamise vahele, on ,,Kuristik rukkis" üsna lõbus meelelahutus . Tegelikult tahab autor aga näidata, kui raske on täiskasvanuks saamise tee, ja paljudel ei pruugi see õnnestudagi. Suurte maailmas peab lihtsalt oskama leppida ja kohaneda, sest ideaalse koha leiavad vaid vähesed. Holdenil ei olnud reaalseid püüdlusi, ta ei osanud oma tahtmisi sõnastada, ja kui, siis pidas seda hetke pärast lootusetuks. Raamatu lõpp jagab siiski lootust, et Holdenist ei saa tavaline sihitu luuser.