5 slaid Hüpotermiad võivad vallandada mitmesugused välised tingimused: kõrge temperatuur suur niiskus kuumuskiirgus või muutused organismi sisekeskonnas: infektsiooni toimel põletiku tõttu 6 slaid Operatsiooniga seotud hüpotermia Hüpotermia võib tekkida ka tavalise operatsiooni tõttu, kui suur kehapind on paljastatud ning kui patsiendile manustatakse intravenoosselt hulgaliselt verd või muid vedelikke. 7 slaid Hüpotermiale iseloomulikud jooned Hästi kaetud kehaosad tunduvad katsudes äärmiselt külmad Temperatuur langeb, nägu tundub tursuna Ainevahetus aeglustub Vererõhk ning pulss nõrgeneb 8 slaid Õenduse osutamine hüpotermia käes kannatavatele patsientidele Õde (või keegi tenie), kes leiab hüpotermia käes kannatava inimese, peab appi kutsuma arsti või kiirabimeeskonna.
Prioonhaigused võib üle kanda surnud (või haigestunud) indiviidi ajukudede või nende ekstraktide manustamisega suukaudselt, verre veri või ajju. Kõige infektsioossemad on pea peaaju- ja seljaaju, lümfoidsed organid (peamiselt põrn) ja soolestikukude. Eksperimentaalselt ei ole kinnitust leidnud haiguse levik lihaskoe, vere ja piima kaudu. Kõige kergemini toimub nakatumine priooniallika inokuleerimisel peaajju, raskem on haigustekitajat üle kanda intravenoosselt, subkutaanselt, intraperitoneaalselt või suu kaudu. Ka liikidevaheline ülekanne on võimalik, kuid raskem kui sama liigi piires. Liigibarjäär on seda suurem, mida erinevamad vastavad liigid geneetiliselt on ja mida erinevamad seega ka nende proteiinid on. Seniste uurimiste alusel väidetakse, et emalt lapsele, loote- ega imikueas nakkus üle ei kandu. Vastuvaidlematuid tõendeid inimese nakatumisest haigete loomade toiduks tarvitamisest ei
Lokaliseerub algul ülakõhtu või parema roidekaare alla, levib kiirsti üle kõhu Kõhukatted pinges, peritoniidi arenemisel laudkõvad Keemiline peritoniit 12-24 tunni pärast bakteriaalne peritoniit Diagnoosimine Kõhu ülevaatefilm vaba õhk kõhuõõnes Vesilahustuva kontrastainega röntgenuuring KT Diferentsiaaldiagnoos: - Äge pankreatiit - Äge koletsüstiit - Soolesulgus - Äge apenditsiit Ravi Konservatiivne - Nasogastraalaspiratsioon - AB intravenoosselt - Infusioonravi - PPI Operatiivne - Duodenaalhaavand - suturatsioon või ekstsisioon + vagotoomia - Maohaavand - maoresektsioon Haavandi penetratsioon Haavand perforeerub mõnda naaberelundisse Pankreas (50%), rasvik, sapiteed, maks Lisanduvad vastava organipoolsed sümptomid Ravitakse nagu tüsistumata haavandit Paranemine aeglasem Pülorostenoos U. duodeni, U. pylori, U. praepyloricum Turse, pülorospasm, põletik, armistenoos Eelneb pikaajaline ja raske kuluga haavandtõbi Sümptomid:
intensiiravi, sest oluline on vältida hilisemaid kahjustusi sihtorganitel või peatada kahjustuste süvenemine. Ravi eesmärgiks on vähendada keskmist vererõhku kuni 25% esimese kahe tunni jooksul. Edasise 6 tunniga tuleks vererõhk saada kusagil 160/100 mm/Hg ja siis veel järk-järgult vähendada rõhku 24 tunni jooksul. (Bare, B. Jt. 2008.) Raviks kasutatakse ravimeid, mis avaldavad kohest mõju, kuid mille toimeaeg on suhteliselt lühike, kusagil 4 tundi. Sellisteks ravimiteks on intravenoosselt manustatavad vasodilataatorid, sealhulgas ka naatriumnitroprussiidi (Nipride, Nitropress), enalapriili (Vasotec) ja nitroglütseriini (Nitro-Ost, Tridil). Selliseid ravimeid kasutatakse esmase ravi osutamise korral nt. kiirabisituatsioonis. (Bare, B. Jt. 2008.) 3. TEKKEPÕHJUSED NING UURIMISMEETODID Täpseid tekkepõjuseid pole hüpertensiivse kriisi kohta teada, kuid suuremal osal patsientidest on enne hüpertensiivse kriisi tekkimist diagnoositud kõrge vererõhk ehk hüpertoonia. (Bare, B
närvipõimiku vahetusse lähedusse. Valu ja kõrgete kontsentratsioonide võimaliku kahjustava toime tõttu ei süstita kunagi tahtlikult otse närvi. Juhteanesteesia Lühitoimelised 20-45 min prokaiin Keskmise toime kestusega 60-120 min lidokaiin ja mepivakaiin Pikatoimelised 400-450 min bupivakaiin, etidokaiin, ropivakaiin ja tetrakaiin Intravenoosne regionaalne anesteesia Zhgutiga (100-150 mmHg üle süstoolse rõhu) surutakse kinni veresooned ja intravenoosselt manustatakse LAi lahust. Võimalik on säilitada anesteesiat kuni 2 tundi. Valikravim on lidokaiin Intravenoosne regionaalne anesteesia Eeliseks on lihtsus Puudusteks on rakendatavus ainult mõnedes piirkondades, tundlikkuse kiire taastumine zhguti avamisel ja võimalik toksilisus sattumisel vereringesse. Spinaalanesteesia Saavutatakse LAi manustamisega subarahnoidaalruumi allpool seljaaju lõppu, lumbaalpiirkonnas. Kasutusel operatsioonidel alakõhus,
Lühiaegsed operatsioonid, anesteesia sissejuhatus, diagnostilised protseduurid, krampide ravi (barbituraadid). 6. Millised on anesteesia premedikatsiooni eesmärgid? Ärevuse vähendamine, näärmete sekretsiooni pärssimine, reflekside allasurumine, amneesia esilekutsumine, üldanesteetikumi toime tugevdamine (narko analgeetikumid, bensodiasepiinid, M-kolinoblokaatorid, neuroleptikumid) 7. Kuidas manustatakse järgmisi anesteetikume Aine intravenoosselt inhaleerides Põhiline kõrvaltoime (ed)/ toksilisus Fluotaan X Propofool X hüpotensioon Enfluraan X müokardi infarkt Etomidaat X Ketamiin X Midasolaam X
5. Millistel juhtudel kasutatakse mitteinhalatsioonanesteetikume? Lühiaegsed operatsioonid, anesteesia sissejuhatus, diagnoostilised protseduurid, krampide ravi. 6. Millised on anesteesia premedikatsiooni eesmärgid? • ärevuse vähendamine • näärmete sekretsiooni pärssimine • reflekside allasurumine • amneesia esilekutsumine • üldanesteetikumide toime tugevdamine 7. Kuidas manustatakse järgmisi anesteetikume Aine intravenoosselt inhaleerides Põhiline kõrvaltoime (ed)/ toksilisus Fluotaan X arütmia,bradükardia Propofool X annusest sõltuv hüpotensioon Enfluraan X Epilepsia sarnane hoog, müokardi
kompressioonist, regulaarsest käimisest, spetsiaalsete salvide või geeli dega määrimisest. Muhud kao vad mõne kuu jooksul. Prognoos Veenilaiendid võivad ka peale ravi uuesti tekkida. Oluline on ennetavate abinõude kasutamine. Hepariin Organismis pidevalt leiduv hüübimist takistav aine. On happeline mukopolüsahhariid, mida valmistavad Ehrlichi nuumrakud kopsudes, maksas jt. elundites. Üks organismi happeliseimaid aineid. Seedetraktis ta laguneb. Kasutatakse intravenoosselt (veenissiseselt) antikoagulandina. Välispidiselt kasutatuna takistab pindmiste mikrotrombide moodustumist ning suurendab nende lahustuvust. Hepariinil on verd vedeldav ja ka põletikuvastane toime, mistõttu kudede pinge ja sellega kaasnevad valu vähenevad. Mitte kasutada lahtistel haavadel ja limaskestadel. Kasutatakse peamiselt veenipõletike korral, võib ka väsinud ja truses jalgade puhul ning soprdi-ja olmetraumade (põrutused, muljumised jt) korral.
tuberculosis'e infektsioonide ravis d) Mycoplasma-infektsioonide ravis 40. Millised väited kehtivad laia toimespektriga tetratsükliinide kohta? a) toimivad mikroobiraku seina sünteesi inhibeerimise kaudu b) toimivad bakteritsiidselt c) on suhteliselt toksilised ka makroorganismile d) põhjustavad sageli düsbakterioosi e) ei toimi anaeroobsesse mikrofloorasse 41. Glütsüültsükliinid (Tigetsükliin) toimib MRSA-le, ja saab manustada ainult suu kaudu/intravenoosselt 42. Aminoglükosiidide hulka kuuluvad ... a) gentamütsiin b) streptomütsiin f) kanamütsiin e) sisomütsiin c) amoksitsilliin d) linkomütsiin h) neomütsiin i) tobramütsiin j) amikatsiin 43. Millised väited kehtivad aminoglükosiidide farmakokineetika kohta? a) imenduvad hästi seedetraktist b) erituvad peamiselt neerude kaudu c) läbivad vabalt hematoentsefaalbarjääri d) omavad poolväärtusaega u. 2-3 tundi e) ei inaktiveeru seedetraktis f) imenduvad ka kehaõõntest 44
sõltuvussündroom ning käituda igas olukorras professionaalselt ning asjalikult. Narkomaan võib tulla hankima raviasutuse kaudu uimastit, kuid tal võib ka olla äga psühhoos ärevuse ja meelepetetega, akuutne maksapõletik, endokardiit või mis tahes muu tõsine põletik pneumooniast sepsiseni. Ta võib paluda ka võõrutusravi, kuid arst või õde peaks suhtuma tõsise kahtlusega ambulatoorse võõrutamise õnnesutmisse. Narkomaani tunnused : 1.C - hepatiit on intravenoosselt narkootikume tarvitavatel patsientidel eriti tavaline. Vahel võib selle kõrval olla B - hepatiit. 2 HIV - positiivsust on praegu veel harva, aga kindlasti vajaks kontrollimist 3 nõelatorkejälgi võib leida käsivarrel, vanadel narkomaanidel tavaliselt sõrmede ja varvaste vahel 4.opiaatide kasutajatel on ahenenud pupillid, mis ei reageeri valgusele
kontsentratsioon uriinis on suurem , kui 1000 ng/ml. D. DIUREETIKUMID Kahjulikud kõrvaltoimed : - dehüdratatsioon - pearinglus , lihaskrambid , peavalu , iiveldus Keelatud ainete näited: Acetazolamide , bumetanide , chlorthlidone , ethacryn hape , furosemide , hydrochlrothiazide , mannitol*, mersalyl , spironolactone , triamterene , ... ja nendega sarnased ained. 6 *Keelatud manustada intravenoosselt E. PEPTIIDHORMOONID JA NENDE ANALOOGID Kahjulikud kõrvaltoimed: Raske on väita, kui palju kahju võivad need ained organismile tekitada, aineid leidub ka organismis. Puuduvad vastavad pikaajalised uuringud. 1. Kooriongonadotropiin( hCG ) 2. Hüpofüüsi ja sünteetilised gonadotrophins ( LH ) 3. Kortikotropiinid ( ACHT , teracosactide ) 4. Kasvuhormoon ( hGH ) 5. Insuliini-sarnane kasvufaktor ( IGF-) ..
langetada vererõhku · Kõrvaltoimetest iiveldus ja kõhulahtisus, mis on ravi lõpetamise põhjuseks 1/3 patsientidest; kuulmis ja nägemishäired, peavalu, pearinglus, palavik, lööbed, maksakahjustus Antiarütmikumid: klass IB (Na+ kanalite blokeerimine AP lühenemisega) Lidokaiin · Müokardi infarkti korral toimuvate ekstrasüstolite, tahhükardia ja fibrillatsiooni korral annus 1,0-1,5mg/kg intravenoosselt, üldine doos 3mg/kg. Kasutatakse ka digoksiini üleannustamise korral Fenütoiin · Raske sümptomaatiline ventrikulaarne tahhükardia · manustatakse 250 mg veeni, manustamiskiirus 15 mg/min, maksimaalselt 750 mg ööpäevas · Teised näidustused: epilepsia Antiarütmikumid: klass IC (ei avalda erilist toimet AP pikkusele) Propafenoon · Näidustused: supraventrikulaarsed tahhüarrütmiad, ventrikulaased arütmiad, AV sõlme re-entry, Wolf-Parkinson-White sündroom · P.o
b) Kõrvaltoimed: ▪ positiivne krono- ja inotroopne efekt südamele ▪ KNS stimulatsioon ▪ gastrointestinaalsed häired - kõhulahtisus • Aminofülliin e. eufülliin (Aminophyllinum s. Euphyllinum) – ei saa rakendada ambulatoorselt, ei saa anda haigele, kuna kergelt võimalik üle doseerida. • Toimivad kôikide elundite silelihastesse, olenemata nende innervatsioonist. • Bronhospasmi lôôgastamiseks kasutatakse intravenoosselt. • Bronhodilatatsiooni tekkemehhanism ei ole selge: ▪ Inhibeerivad cAMP- või cGMP- fosfodiesteraasi? ▪ Adenosiini retseptorite antagonist (Teofülliin) ▪ Blokeerivad Ca²-kanaleid? (Enprofülliin) 1.3. M-kolinoretseptori antagonistid (ipratroopium). Ipratroopiumi toimemehhanism ja kõrvaltoimed (vt Koliinergilist ülekannet mõjustavad ained). M-kolinoblokaatorid:
No-Spa 20 mg x 2 mg x 2 oraalselt. 10mg/ml i/v. i/m. RAVIMITE MANUSTAMINE Paracetamol ravimi üks milliliiter infusioonilahust sisaldab 10 mg toimeainet paratsetamooli. Ravimit kasutatakse mõõduka valu lühiajalise ravina, eriti pärast kirurgilist operatsiooni. Maksimaalne ööpäevane ravimi annus üle 50 kilogrammi kaaluvale inimesele koos hepatoksilisuse riskiga on 3g. Ravimit manustatakse intravenoosselt (Ravimiamet 2014). Antud ravimit kasutati selleks puhuks, et patsiendil leevenduks kõhuvalu. No-Spa 20 mg/2 ml süstelahus sisaldab iga ml kohta 20 mg drotaveriinvesinikkloriidi. Ravimit kasutatakse seedetrakti, sapi- ja kuseteede silelihasspasmide leevendamiseks. Tavaliseks ööpäeva annuseks on täiskasvanule 40-240 mg drotaveriinvesinikkloriidi intramuskulaarselt, jagatuna 1-3 manustamiskorrale (Ravimiamet 2012).
2. Doosi mõiste ja liigid Doos - organismi jõudnud (viidud) bioloogiliselt aktiivse aine koguhulk, toksikandi korral selle mürgisuse olulisim määraja. Manustamine kas ühekordne (akuutne), mitmekordne (subkrooniline), või pikaajaline (krooniline), seega ka doos akuutne, subkrooniline või krooniline · Doos võib siseneda organismi suu kaudu (oraalselt) - toit; kopsude kaudu (intrapulmonaarselt); läbi naha (perkutaanselt) veenide kaudu (intravenoosselt); lihase kaudu (intramuskulaarselt) kõhuõõne kaudu (intraperitoneaalselt) · Doos on väline või sisemine. Rutiinuuringutes tavaliselt katseloomale manustatud aine kogus looma kaalu kilogrammi kohta- nn. väline doos. · On rida põhjusi, miks loomale manustatud aine ei pruugi kas üldse jõuda või jõuab ainult osaliselt üldisse (vere)ringesse, s.t. muutub imendumise teel sisemiseks doosiks.
Sekretoorne kõhulahtisus ehk suurenenud vee sekretsioon soolevalendikku – bakteriaalsed enterotoksiinid, nt E.Coli. Ärevusest põhjustatud kõhulahtisus – nii loomadel kui ka inimestel, emotsionaalselt pingelistes olukordades (tugev parasümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumine). Krooniline kõhulahtisus põhjustab dehüdratsiooni. Vesise diarröa korral võib vedelikukaotus olla nii kiire, et vedelikku tuleb manustada intravenoosselt või subkutaanselt, et vältida vere mahu ja rõhu vähenemist. 24. Mäletsejaliste eesmao ehitus ja funktsioonid Eesmagu koosneb võrkmikust, vatsast, kiidekast ja libedikust. See ei tooda seedeensüüme, vaid toimub fermentatsioon ehk mikroorganismide teostatud anaeroobne lagundamine. Võimaldab toorkiu, s.o tselluloosi ja hemitselluloosi lagundamist bakteriaalsete ensüümide abil. Tekivad VFA (lenduvad rasvhapped - äädik-, proprioon- ja võihape), mis on oluline energiaallikas.
3. Doosi mõiste ja liigid Doos - organismi jõudnud (viidud) bioloogiliselt aktiivse aine koguhulk, toksikandi korral selle mürgisuse olulisim määraja. Manustamine kas ühekordne (akuutne), mitmekordne (subkrooniline), või pikaajaline (krooniline), seega ka doos akuutne, subkrooniline või krooniline Doos võib siseneda organismi suu kaudu (oraalselt) - toit; kopsude kaudu (intrapulmonaarselt); läbi naha (perkutaanselt); veenide kaudu (intravenoosselt); lihase kaudu (intramuskulaarselt); kõhuõõne kaudu (intraperitoneaalselt). Doos on väline või sisemine. Rutiinuuringutes tavaliselt katseloomale manustatud aine kogus looma kaalu kilogrammi kohta- nn. väline doos. On rida põhjusi, miks loomale manustatud aine ei pruugi kas üldse jõuda või jõuab ainult osaliselt üldisse (vere)ringesse, s.t. muutub imendumise teel sisemiseks doosiks. Reaalset imendumisastet näitab
Sigade parvoviirus on maailmas ulatuslikult levinud ja põhjustab emistel sigimishäireid, nn SMEDI sündroomi (stillbirth, mummification, embryonic death, infertility). · Sigade parvoviirus nakatab ainult sigu. · Haiged sead eritavad viirust tupenõrega ja spermaga. Nakatumine toimub aerogeenselt või alimentaarselt. Viirus levib ka vertikaalselt läbi platsenta ja nakatab embrüoid. · Eksperimentaalselt võib sigu nakatada intravenoosselt ja intramuskulaarselt. · 15 päeva pärast emise nakatumist tekivad loodetel kahjustused. · Sigimishäired tekivad juhul, kui emis nakatub tiinuse esimesel poolel, kui viirus nakatab embrüoid tiinuse 3670 päeval, siis looted hukuvad ja mumifitseeruvad. Sigade parvonakkusele on iseloomulikud kolm vormi: · sigimishäired tekivad kliiniliselt tervetel loomadel; · sigimishäired varem nakatunud karjas; · sporaadilised haigusjuhud nakatunud karjas.
Ta on enam ümbritsetud kapillaaride ja lümfisoontega kui ükski teine seedetrakti osa. Pealegi seguneb 12-sõrmiksooles maonõrega veel 3 nõret: soole- ja paknreasenõre ning sapp. Soole limaskest on lipiidbarjäär. Biosaadavus näitab, kui palju manustatud ravimist jõuab toimekohta ja avaldab soovitud farmakoloogilist toimet. Biosaadavus on suhtearv, mida määratakse järgnevalt: Paralleelselt ravimvormiga manustatakse sama raviainet ka intravenoosselt. Määratakse raviaine kontsentratsiooni veres või uriinis, kusjuures i.v. manustatud raviaine tulemus loetakse vastavaks 100%-ga. Suhet võib väljendada protsentides. Biosaadavus on biofarmaatsia selline kriteerium, mille võimalikult suur väärtus on tähtsaim eesmärk. Tahkete toiduainete hulga suurenemine kogu toidus vähendab imendumist. Dieedid reguleerivad põhiliselt kaht olulist farmakokineetilist parameetrit: 1.Cmax (maksimaalne kontsentratsioon veres) 2
Kuna „uued ravimid“ on näidanud oma efektiivsust hulgimüeloomi ja primaarse amüloidoosi korral, siis on lootus elulemuse paranemisele ka müeloomist tingi- tud amüloidoosi puhul 7. Lisad 7.1. Keemiaravi skeemid MP Melfalaan 0,25 mg/kg (9 mg/m2)/päevas (maksimaalselt 25 mg) p.o. 1-4 päev Prednisoloon 100 mg/päevas p.o. 1-4 päev Ravikuuri korratakse 4-6 nädala järel Melfalaan, keskmine doos intravenoosselt Melfalaan 20-40 mg/m2 i.v. 1 päev Korratakse 3-4 nädala järel CP I variant Tsüklofosfamiid 150-300 mg/m2 (maksimaalselt 500 mg) p.o., i.v. 1 x nädalas Prednisoloon 50-100 mg p.o. iga päev/iga teine päev Doosi modifitseeritakse vastavalt toksilisusele II variant Tsüklofosfamiid 1000 mg/m2 i.v. 1 päev
Levib horisontaalselt ja vertikaalselt. Sigade parvoviirus on maailmas ulatuslikult levinud ja põhjustab emistel sigimishäireid, nn SMEDI sündroomi. Parvoiirus on väga püsiv, kuumutamine 70oC ei vähenda viiruse infektsioossust. Sigade parvoviirus nakatab ainult sigu. Haiged sead eritavad viirust tupenõrega ja spermaga. Nakatumine toimub aerogeenselt või alimentaarselt. Viirus levib ka vertikaalselt läbi platsenta ja nakatab embrüoid. Eksperimentaalselt võib sigu nakatada intravenoosselt ja intramuskulaarselt. 15 päeva pärast emise nakatumist tekivad loodetel kahjustused. Sigimishäired tekivad juhul, kui emis nakatub tiinuse esimesel poolel, kui viirus nakatab embrüoid tiinuse 36–70 päeval, siis looted hukuvad ja mumifitseeruvad. Sigade parvonakkusele on iseloomulikud kolm vormi: sigimishäired tekivad kliiniliselt tervetel loomadel; sigimishäired varem nakatunud karjas; sporaadilised haigusjuhud nakatunud karjas.
korral. 10 mg haloperidooli kahjustus. Kliiniliselt Pahaloomulise intramuskulaarselt või väljendunud südamehäired kasvaja intravenoosselt, (nt hiljutine kemoteraapiast või maksimaalselt 18 müokardiinfarkt, radiot eraapiast mg/kg ööpäevas. kompenseerimata põhjustatud iivelduse Iiveldus ja südamepuudulikkus, I A ja
annaabi.ee 
