Hüpertensiivne kriis (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Õe põhiõpe
Kersti Rootsmaa
Hüpertensiivne kriis
Crisis hypertonicus (ld.k)
Hypertensive crisis (ingl.k)
Juhendaja : Erle Remmelgas
Tartu 2009
SISSEJUHATUS
Kõrge vererõhu avastamise, hindamise ja ravimise rahvusvahelise kommitee (National Committee on Prevention , Detection, Evaluation, and Treatment of High Blood Pressure) arvates on hüpertensiivseks kriisiks määratletud süstoolse vererõhu väärtus suurem kui 140 mm/Hg ja diastoolse vererõhu väärtus suurem kui 90 mm/Hg. ( Bare , B. Jt. 2008.)
Kõrge vererõhu tulemusena inimese enesetunne halveneb järsult. Kaasnevad iiveldus, oksendamine , lihasvärin, peavalu (rõhuv, suruv ), nägemis- ja tasakaaluhäired, tahhükardia. Hüpertentsiivse kriisi hulka kuuluvad ka intrakraniaalne hemorraagia, hüpertentsiivne entsefalopaatia, preeklampsia ja eklampsia, äge müokardinfarkt, kiiresti süvenev neerupuudulikkus, äge südamepuudulikkus koos kopsutursega ning verevalumid silma võrkkestal. (Ristimäe 2005.)
Hüpertensiivse kriisi tekkepõhjused võivad olla erinevad. Seda võib esineda nii hüpertooniatõvega inimestel kui ka teiste haiguslike seisundite korral, milledeks võivad olla nii rasedustoksikoos, peatrauma, mitmesugused neeruhaigused, kasvajad , ravimimürgitus, aordi kihistuv aneurüsm, ajunisult, südameinfarkt ja süsteemsed sidekoehaigused. (Bare, B. Jt. 2008.)
Hüpertentsiivse kriisi ravi põhiliseks eesmärgiks on piirata ning vältida lõpporganite kahjustust. Oluline on vererõhu kiire alandamine . (Ristimäe 2005.)
Oma olemuselt jaguneb hüpertensiivne kriis kaheks: kiireloomuline hüpertensioon ja erakorraline hüpertensioon. Mõlemad vajavad kiiret meditsiinilist sekkumist.
1. KIIRELOOMULINE (KRIISITAOLINE) HÜPERTENSIOON - Hypertensive urgency
Kiireloomuline (kriisitaoline) hüpertensioon on seisund, kus vererõhk on 180/120 mm Hg piirimail, ning puuduvad märgid, mis viitaksid eelseisva või progresseeruva kahjustuse kohta sihtorganil. (Zhiming 2009.)
Kiireloomulise (kriisitaolise) hüpertensiooni iseloomustavad eelkõige: hingeldus , tursed, ninaverejooksud, tugev (rõhuv) peavalu. Enne medikamentoose ravi alusatamist on vajalik teostada vere- ja uriinianalüüsid. Kiireloomulise (kriisitaolise) hüpertensiooni puhul pole hospitaliseerimine alati vajalik. (Ristimäe 2005.)
Kiireloomulise (kriisitaolise) hüpertensiooni puhul soovitatakse raviks kasutada suukaudseid, kiiresti toimivad ravimieid, nagu beeta-adrenoblokaatoreid ( nt. labetalooli sisaldavad Normodyne, Trandate), angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoreid (nt. kaptopriili sisaldav Capoten) või alpha2-agoniste (nt. klonidiini sisaldava Catapres). (Bare, B. Jt. 2008.)
Kiiresti muutuva vererõhu korral on äärmiselt oluline kontrollida vererõhu ning südame-veresoonkonna seisundit sagedasti. Seire sagedus sõltub loomulikult patsiendi seisundist: kui vererõhk muutub kiiresti, on oluline näitajaid jälgida iga 5 minuti tagant; kui patsiendi seisund on stabiilsem tuleb näitajate kontrolli teha 25-30 minuti järel. Järsk vererõhu langus võib tekkida, kui püütakse vererõhku suuremate ravimi annustega kiiresti langetada normipiires olevale tasemele. (Bare, B. Jt. 2008.)
Kiireloomulise (kriisitaolise) hüpertensiooni puhul pole oluline langetada vererõhku järsult, vaid aegamööda. (Ristimäe 2005.)
2. ERAKORRALINE HÜPERTENSIOON- Hypertensive emergency
Erakorraline hüpertensioon on olukord, kus vererõhk on suurem kui 180/120 mm Hg ning seda püütakse kiiresti alandada, et vältida või peatada kohese hindamise käigus märgatud potensiaalsete sihtorganite kahjustusi. (Brunner & Suddarth 2008.) Kõige enam on ohustatud erakorralise hüpertensiooni poolt neerud, süda, kesknärvisüsteem. Kahjustused avalduvad näiteks kooma , ajuverejooksu, aneurüsmide, südame infarkti ja eklampsiate näol. (Zhiming 2009.)
Erakorraline hüpertensioon on sagedasem raseduse, ägeda müokardiinfarkti, anatoomilise aordi aneurüsmi ja koljusisese verejooksu korral. Haiguse kulg on äge, mistõttu vajab see intensiiravi, sest oluline on vältida hilisemaid kahjustusi sihtorganitel või peatada kahjustuste süvenemine. Ravi eesmärgiks on vähendada keskmist vererõhku kuni 25% esimese kahe tunni jooksul. Edasise 6 tunniga tuleks vererõhk saada kusagil 160/100 mm/Hg ja siis veel järk-järgult vähendada rõhku 24 tunni jooksul. (Bare, B. Jt. 2008.)
Raviks kasutatakse ravimeid, mis avaldavad kohest mõju, kuid mille toimeaeg on suhteliselt lühike, kusagil 4 tundi. Sellisteks ravimiteks on intravenoosselt manustatavad vasodilataatorid, sealhulgas ka naatriumnitroprussiidi (Nipride, Nitropress), enalapriili (Vasotec) ja nitroglütseriini ( Nitro -Ost, Tridil). Selliseid ravimeid kasutatakse esmase ravi osutamise korral nt. kiirabisituatsioonis. (Bare, B. Jt. 2008.)
3. TEKKEPÕHJUSED NING UURIMISMEETODID
Täpseid tekkepõjuseid pole hüpertensiivse kriisi kohta teada, kuid suuremal osal patsientidest on enne hüpertensiivse kriisi tekkimist diagnoositud kõrge vererõhk ehk hüpertoonia. (Bare, B. Jt. 2008.)
Vererõhu kõikumist mõjutavad mitmesugused tegurid: organismi vee- ja soolasisaldus , neerude ja närvisüsteemi seisund ning mitmed hormoonid (nt. kilpnäärmehormoonid). Arvatakse, et osaliselt võib haiguse kujunemises rolli mängida geneetiline omapära ehk soodumus kõrgenenud vererõhu tekkimiseks.
Hüpertensiivse kriisi puhul kasutataks patsiendi uurimiseks mitmeid meetodeid , milledeks on: regulaarsed vererõhumõõtmised, mille sagedus oleneb patsiendi seisundist; silma uuringud, mille eesmärgiks on avastada silmas verevalumeid ning muutuseid pupillides; vere ja uriini analüüsid ning elektrokardiogramm (EKG), mis näitab muutuseid südametegevuses. (Zhiming 2009.)
Uuringute teostamiseks on väga oluline tagada patsiendile privaatsus , seda eriti EKG puhul, kus patsiendi ülakeha on paljas . Lisaks privaatsuse tagamisele tuleb patsiendile selgitada uuringu vajalikkust ja teostuse läbiviimist. Uuringu ajal tuleb olla koguaeg patsiendiga kontaktis ja temaga suhelda, et ta ei tunneks ennast üksinda ja teadmatusse jäetuna.
4. ÕENDUSPROBLEEMID JA ÕENDUSTEGEVUS
Üheks suurimaiks probleemiks on õe jaoks see, et patsient ei teadvusta endale olukorra tõsidust. Õe ülesandeks on selgitada patsiendile ravi olulisust, rääkida haiguse tüsistustest ning seletada tevislike eluviiside järgimise tähtsust.
Kõrge vererõhuga patsiendid peaksis piirama oma toidus olevat soolakogust, kuna selle liigtarbimine tõstab vererõhku ja on oluliseks faktoriks südamehaiguste tekkel. Liigne soolakogus lisab survet ka neerudele. Neerud on organid , mis peavad liigse soolakoguse organismist väljutama. Päevane lisasoolakogus, mida organis vajab on tegelikult ainult 5 grammi. ( Rosen 2004.)
Ülekaal teeb haigeks . (Koort 2005.) Paljudel hüpertoonikutel on arvatavasti probleeme ka liigse kehakaaluga. Seetõttu peaks õde selgitama ülekaalulistele patsientidele kehakaalu normaliseerimise vajalikkusest . Liigne kehakaal lisab koormust südamele ning on samuti suureks riskifaktoriks südamehaiguste kujunemisel. Kehakaalu aitab kontrolli all hoida õige (tervislik) toitumine ja mõõdukas füüsiline aktiivsus. Tavapärasest menüüst tuleks piirata rasvade ja suhkrute liigset tarbimist, tõsta värskete juur-ja puuviljade osakaalu.
Soovitav on süüa sageli, aga vähe korraga. Siis ei tunne nälga. Kindlasti peab sööma kergeid vahepalasid, kui on vahe söögikordade vahel on rohkem kui 4 tundi. Muidu nälg automaatselt sunnib Teid tarbima suuremaid koguseid. Vahepaladeks sobivad rasvata jogurtid, puuviljad , näkileivad, toorsalatid. (Koort 2005.)
Oluliseks organismi koormavaks faktoriks on stress . (Kanarik 2004.) Patsiendile võiks õde soovitada tegeleda talle meelepäraste tegevustega (nt. maalimine, käsitöö jne). Oluline, et see rahustaks patsienti ja viiks ta mõtteid eemale argimuredest.
Kasutatud kirjandus:
Bare, B. Jt. (2008). Bunner & Suddarth´s Textbook of medical-surgical nursing. Lippincott Williams & Wilkins . 11th edition .
Cherney, D., & Straus , S. (2002). Management of patients with hypertensive urgencies and emergencies: A systematic review of the literature . Journal of General Internal Medicine , 17(12), 937–945.
Kanarik, E. (2004). Stress ja sellega toimetulek .
http://docs.google.com/gviewa=v&q=cache:FgSKufZpSrsJ:www.parkinson.ee/artiklid/ej_2004sept_stress.pdf+stress&hl=et&gl=ee&sig=AFQjCNGQ54_sidMJGXxEv2-IjLFMbiiU8g
Koort, I. (2005). Ülekaal teeb haigeks.
http://74.125.77.132/searchq=cache:NEJVG4jfwrMJ:www.tervistavstuudio.ee/ylekaal.doc+%C3%BClekaal&cd=6&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a
Ristimäe, T. (2005). Hüpertentsiivne kriis ja selle käsitlus- rahvusvahelised soovitused. http://www.ehy.kliinikum.ee/1-2005_webi.pdf
Rosen, B. (2004). Liigne sool tapab .
http://www.postimees.ee/060605/tervis/150453.php
Zhiming, Y. (2009). Hypertensive crisis.
http://www.slideshare.net/deepak15/hp-crisis