Inimese vabadus XX sajandil- müüt või tegelikkus (0)

Inimese vabadus XX sajandil- müüt või tegelikkus
Mõisteid müüt ja tegelikkus on raskesti lahtiseletatavad. Tegelikkust võiks defineerida kui reaalselt olevat ning müüti võiks lahti mõtestada, kui asja või olukorda, mille kohta kindlad andmed puuduvad, on ainult erinevad arvamused. Poolesaja aasta jooksul elas Eesti üle kolm okupatsiooni: Nõukogude okupatsioon 1940-1941, Saksa okupatsioon 1941-1944, teine Nõukogude okupatsioon 1944-1991.
Kui vaadelda Eestit 1944-1991.a Nõukogude okupatsiooni ajal siis ei olnud tol ajal meie olukord kiita, sest pandi toime väga palju erinevaid kuritegusid, mida ei saaks küll vabaduseks nimetada. Sel ajal oli üheks kõige olulisemaks partei kiitmine , kui sellest keeldusti läks inimesel endal jalge all tuliseks, sest vale ei oleks väita et kõikjal olid nuhid . Pidi olema oma riigile lojaalne. Kõige jaoks oli vaja luba saada. Need, kes ei olnud valitseva korraga viidi Tallinnas Pagari tänavale ülekuulamisele, kus nad ka natukese aja pärast jälle vabaks said. Väga suurelt paistsid silma punkarid enda mässumeelsusega, nende üheks lemmikumaks kohaks oligi Pagari tänav ja sinna nad transporditi nn sidrunitega. Reisida oli küll võimalik, kuid ainult Nõukogude Liidu piires aga enne kui luba väljastati uuriti läbi sugupuu, ega ei ole juhuslikult riigivastaseid sugulasi ning kui oli ei olnud lootustki mingit luba saada. Lääne riikidesse ei olnudki võimalik reisida, sest arvati, et see tuleb sotsialismile kahjuks, kui inimesed hakkavad nägema kui hea ikka on läänemaailmas ja meie peame siin kõik võrdsed olema. Lääne maailma raadiojaamu oli peaaegu võimatu kuulata, sest olid peale pandud erinevad segajad , kuid mingi valemi abil õnnestus sedagi kuulata. Minu arvates ei saa seda küll vabaduseks nimetada, sest sa ikka ei saanud seda teha mida sa ikka ise soovid, kuigi piltlikult olid sa vaba ja said teha erinevaid toiminguid aga kui sa parteid tuli kiita ja kogu seda asja võiks kokku nimetada ajupesuks.
Igal meesterahval peaks olema vabadus valida ise sõjavägi milles ta teenida tahab, kuid saksa okupatsiooni ajal pidid nad astuma saksa sõjaväkke ja vene ajal vene sõjaväkke. Ei olnud vabadust valida millisesse sõjaväkke astuda. Taheti küll sõdida Eesti eest, kuid seda valiku vabadust neile ei antud. Sellise olukorra puhul võib väita täielikult, et vabadus oli täielik müüt.
Iga inimene peaks endale selgeks tema, milliste tegevustega ollakse vaba ja millistega mitte. On küll olemas palju erinevaid valitsemisvorme, kuid inimloomusele on omane olla vaba. Olles vaba on igaühel palju võimalusi, miks muidu juba aastaid on olnud karistussüsteemi üks lahutamatu osa vabadusekaotus ehk vangalakaristus? Saab ju riigi arvel süüa, ei pea muretsema igapäevaste olememurede üle ja paljud muudki mured mille üle sa ei pea mõtlemagi. Kuid paraku enamasti ei taha keegi minna vabatahtlikult vanglasse. Sellest saabki järeldada, et inimene tahab olla vaba ja korraldada oma elu nii nagu ta seda ise soovib.
Juba põhiseaduses on märgitud inimese õigused ja vabadused . Rääkides õigustest ja vabadustest on neid raske eraldi defineerida. Lähtudes põhiseadusest saab liigitada vabadust kahte leeri. Üks on füüsiline ja teine on vaimen. Vaimse alla võime lugeda nt: § 19. igaühel on õigus vabale eneseteostusele ning füüsilise alla võime lugeda nt: § 14. õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
Küllaltki tihti tekib olukord, kus inimesed räägivad vabadusest ja õigustest, kui kohustustest ei soovi keegi rääkida, minu arvates peaks olema kõik tasakaalus, kuid igaüks näeb kõike ikka oma mätta otsast ja „oma pisikese varba valu on alati tähtsam kui maailmamured“. Eesti on üle elanud nii mitmegi riigi okupatsiooni, kuid see ei ole veel murdnud eestlasi, riik ei lakka olemast ka mitte siis, kui ta territoorium on okupeeritud. Vastupidi, okupatsiooni loetakse alati ajutiseks õigusevastaseks seisundiks, sõltumata selle kestusest.