"Inimene siseheitluses hea ja kurja vahel" (8)

Igas võitluses on võitjad ja kaotajad, kuid kes on kannatajaks võitluses inimeses eneses? Selles heitluses on osalejaid ju vaid üks. Fjodor Dostojevski on öelnud, et igas inimeses peitub nii hea kui kurja alge. Need alged teevad ühest võitlejast kaks. Kaks inimese mina - sisemuses elav ingel ning kurat, kellest üks headuse ning teine kurjuse kehastus. Kumb domineerivaks saab kajastub inimese mõtteviisis ja käitumises.
Elada planeedil Maa tähendab lakkamatut võitlemist millegi eest. Inimesi valdab pidev rahulolematus . Soovitakse alati enamat, kui omatakse, ilma et väärtustataks piisavalt seda, mis on juba olemas. Miski justkui sunniks inimest otsima paremat elu. Inimloomus on aga kord juba selline, et otsuste tegemisel tuleb tihti mängu ka väike kurat, kes sisemusest juhtnööre hüüab ning meisterlikkusega valele teele eksitab. Samal ajal manitseb süütu inglike valima ausat teed. Sellega satub mõtiskleja raske dilemma ette. Tuleb valida, kas eesmärk saavutada kasvõi üle laipade või tuletada meelde elu tegelikud väärtused ning sihi olulisus. Sõna otseses mõttes tee üle laipade valis Dostojevski romaani ''Kuritöö ja karistus '' peategelane Raskolnikov, kes küll liigkasuvõtjast vanaproua tapmisel lähtus oma põhimõtetest, kuid ei saavutanud seda, mida oli lootnud. Selle asemel tabas teda nõdrameelsus ja ta olukord kehvenes varasemast veelgi.
Raskolnikovi lugu oli näide sellest, et oma põhimõtetele kindlaks jäämine ei vii alati soovitud eesmärgini. Alati ei teegi sisemise kurja hääle kuulamine halba. See võib olla tee õnneni. Hea näide selle kohta esineb H.de Balzaci teoses ''Isa Goriot '', kus noor Rastignac on enda eesmärgiks seadnud vaesusest pääsemise kõrghariduse omandamise teel. Ta suundub Pariisi õppima, kuid seal elades selgub talle kui väike osa on rikkuse saavutamise juures õppimisel ja hoopis suurem tähtsus pettustel, kontaktidel, auahnusel, salakavalusel, väljanägemisel. Avastades selle kergema vastupanu tee, on ta valmis oma senistest põhimõtetest loobuma .
Kui kurjus saab inimeses domineerivaks pooleks, mürgitab see inimese. Eesmärkide, ka õilsate, saavutamiseks sooritatakse ebamoraalseid, jubedaid tegusid . Petetakse, röövitakse, tapetakse. Alles mõni aeg tagasi toimus Soomes järjekordne koolitulistamine , mis kustutas üle kümne inimese eluküünla. Õpilane, kelles kurjus võimu haaras ja roima sooritas , võttis ka eneselt elu, kuid see päästis ta tagajärgede pärast kannatamisest. Ennast ta küll säästis, kuid psüühilist kahju, mille osaks said sajad inimesed, kaasa arvatud tema lähedased, ei leevenda täielikult miski. Enamati tekitataksegi kurjusega kahju rohkem teistele, kui enesele.
Balzaci teosest ''Isa Goriot '' toon teise näite, mis toob välja selle, et ka liigne headus ei ole kasulik. Olles ise sooja südamega, peab arvestama teiste inimeste ahnusega ja oskusega naiivseid ohvreid ära kasutada. Isa Goriot'l oli kaks tütart, keda ta armastas maailmas üle kõige. Goriot ei mõistnud, et oli neidudele vaid rahaallikaks ning et nad ei hoolinud temast. Isa liigne headus muutis ta tütarde käitumise suhtes pimedaks . Ta ohverdas ennast täielikult oma ''inglikeste'' heaks ja vastutasuks sai vaid vaesuse, hüljatuse ning lõpuks surma.
Igas inimeses peitub nii headus kui kurjus. Kumbagi ei saa lihtsalt välja juurida. Kahe vastandi olemasolu tähendab lõputut heitlust, valikute tegemist. Kurjuse abil saavutatavad teod võivad ahvatlevatena paista, kuid alati tuleb mõelda tagajärgedele. Sama kehtib ka headuse puhul. Liigne heasüdamlikkus teiste suhtes võib põhjustada kurjust enese suunas. Hea ja kurja vahel rabeledes tuleb meeles pidada, et mitte kalduda liigselt ühe poole, vaid hoida neid võimalikult tasakaalus.