Inimene on iseenda vang Inimloomus on keerukas ta pole kunagi rahul sellega mis tal parajasti on. Ikka ihaldatakse rohkem. Kunagi polda rahul sellega, mis juba olemas on. Just ühiskonna surve, et kõigiga peab võistlema, et alati tuleb parim olla ja endast sada rotsenti anda, panevad inimeste pähe väga radikaalsed mõtted, mida inimesed tihtipeale ise saavutada ei suuda. Kuid mis juhtub, kui inimene ühiskonna poolt peale surutud ideaale täita ei suuda ning kas sellist inimvaret on veel võimalik päästa? Nii nagu päriselus, nii ka raamatutes seisavad tegelased silmitsi selliste probleemidega. Herman Hesse ,,Stepihunt" peategelane Harry Haller elab ajas, kus ümberringi valitsevad ,,tormilised kahekümnendad" labaste slaagrite, kõrtside ja odava meelelahutusega ning poliitikute revansistlikud sõjaõhutuskõned. Teoses on oskuslikult kujutatud heaoluühiskonna
Inimene on iseenda vang Vabadus on väärtus, ilma milleta on raske elada täisväärtuslikku elu. Vabadus annab võimaluse tunda rõõmu ning aitab inimestel kujuneda isiksuseks. Kuid nagu ajalugu on näidanud, siis mitte just kõigil pole olnud võimalust vabadusele. Nii juutidelt, ketseritelt või siis kas või neegritelt on vabadus võetud ainuüksi seetõttu, et nad olid teistsugused, erinedes ülejäänud massist oma uskumuste, kultuuri ja nahatooni poolest. Aga paralleelselt nende
Inimene on iseenda vang Viibides pikka aega ühes ja ainsas ruumis, mida ümbritsevad neli ahistavat seina, tunneme olevat ennast kui vangitorni aheldatuna. Soov pääseda vabaks ja hingata veelgi kord hingematvalt puhast õhku on suurem, kui jätkata elu paigas, mis surub sind kitsastesse raamidesse. Kuid kas mitte me ise ei raami ennast vangistusse? Kas pääseda vabadusse on vaid meie enda teha? Iga kord, olles rohelisel aasal ning silmitsedes ees olevat piiritut sinist taevast, tekib tunne, nagu
Inimene kui iseenda vang Igal inimesel on elus raskeid olukordi, millega toime tulla on ääretult raske. Nii mõnigi kord ollakse nn kokkukukkumise ääre peal. On ju liiga palju mõjutatavaid tegureid meid ümbritsevas ühiskonnas, mis meid muudkui kitsasse raami kokku suruvad. Me võime selle nimetada vangistuseks. Kuid kas inimene ei ole selles mitte ise süüdi? Kas vabaduse saavutamine on vaid meie endi teha? Inimene oma mõttemaailmaga võib saada iseenda vangiks. Maailmas, kus valitseb vaid kurjus ja hirm tuleviku ees, on inimesed kergesti muutuvad. Bulgakovi "Meister ja Margaritas" kujutati inimesi väga ebaausatena. Tolleaegne stalini ajastu polnud just väga kiita. Inimesed olidki endale sisestanud, et mitte miski ei liigu siin ühiskonnas enam paremuse poole
silmad välja. Tundub, et Oidipus ei ole sellist saatust ära teeninud. Tema kannatusedon liiga rängad. Süüd pehmendavateks asjaoludeks on see, et ta enda arvates tegi kõik ettekuulutuse täideminemise vältimiseks ning võttis otsuseid vastu teadmata kogu tõde. See lugu jutustab saatuse vältimatusest ja õnne muutlikusest ning näitab kui piiratud on inimese tarkus. Iga otsus ja tegevus võib põhjustada kannatusi ja hukatust, sest inimene ei näe ette tulevikku ega oska vältida oma tegude halbu tagajärgi.
Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja. Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti. Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam. Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati. Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku, õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes
abiellunud emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (st ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu enesetapuga, Oidipus ise torkab endal silmad peast ja läks vabatahtlikku pagendusse. Sophoklest huvitab inimese saatus. Näidendi mõte seisneb kreeklastele olulises küsimuses: saatusele vastuhaku võimalikkuses. Lihtsaim on näidendit tõlgendada saatusetragöödiana tehku inimene mis tahes, oma saatusest ei pääse ikkagi. Inimese seisund maailmas on ebakindel. Kedagi ei saa pidada õnnelikuks, enne kui ta elupäevad pole õnnelikult lõpule jõudnud. Sophokles näitab oma tragöödias, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese võitlust saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe, nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased. Inimlikud arvamused ja
ennustused ei täitunud. Saadik aga räägib, et tema ise viis karjuselt saadud imiku kuningakotta (kel olid jalad puruks) ja et O polnud nende laps. Jokaste taipab tõde ja poob end üles. Selgub, et ainuke pääsenud oli toosama karjane. O saab teada tõe. Leiab, et tal pole õigust maailma näha ning torkab enda silmad pimedaks. Neab oma saatust ja lahkub linnast. Nääidend lähtub üxikute isikute otsustest (õnn on muutlik, kui see üldse existeerib). Olgugi, et inimene on tark ja mõistusega ei suuda ta saatuse vastu olla Näidend on olnud Euroopa kirjandusele olnud suureks eeskujuks. "Oidipus Kolonoses": üritab eelmises teose hirmsust pehmendada. O. lahkub linnast Antigonega, jumalad näevad tema kannatusi ja andestavad. 2.2 F.Dostojevski elu ja looming ,,Kuritöö ja karistus" 1821 1881. Snd Moskvas arsti peres. Isa oli pärit vaesunud ja aadliõigused kaotanud aadlisuguvõsasat, oli karjerist, tõusis
Kõik kommentaarid