Inimene on iseenda vang (7)

Inimene on iseenda vang
Tänapäeval jääb üha harvemaks neid inimesi, kes leiavad aega, tahtmist või jaksu analüüsida eneses peetavate lahingute ja lepingute põhjuseid. Otsides seletusi iseendas tegelikult toimuvale, võib nende tulemustes üllatuda. Mis tundub inimesele elus paratamatuna või mis on temast enesest sõltuv, paneb mõtlema, kas me peame või oleme vabatahtlikult iseenese vangid?
Võiks arvata, et inimene on iseenda vang talle elus olemiseks vajalike tarvete poolest. Igal inimesel on omad vajadused, need võivad küll teistega võrreldes erineda, kuid enamjaolt on eluks olulisemad vajadused sarnased. Ilma toidu ja veeta ei oleks inimelu püsimine nii teoreetiliselt ega praktiliselt võimalik. See teeb inimese iseenda vangiks, kuna ta peab muretsema söögi, une ja ka järglaste tarvete pärast. Puhtast õhust ja armastusest ära juba ei ela. Eesti vanasõnagi ütleb: „Ainuke toit, mis toidab , on toit.“On inimesi, kes vajavad enda kõrvale kedagi, kes temast hooliks või keda ta ise saaks aidata või armastada . Kui see tugiisik puudub, siis inimene ei saa tunda end täiesti vabana, pigem tunneb ta end vangina omaenese painava mõtte või tahte tõttu.
Tihti otsustatakse teise inimese eest asjad ennem ära, kui tema arvamust küsitakse. Vanasti oli see rohkemalt levinud, kui tänapäeval. Juba Vanas-Roomas otsustasid kõrgemal seisuses asuvad inimesed, mida peavad tegema alamad . Mittekodanikud olid orjad , kodanikud aga pidid minema sõtta, kui kästi ja keegi ei küsinud nende arvamust. Tänapäeva lõunariikides, näiteks Egiptuses, valivad vanemad enda pojale abikaasa. Paaride vahelist armastust eksisteerib seal väga vähe. Raamatus „ Tartuffe “ tahtis ka Orgon enda tütrele Mariane ’le abikaasaks panna Tartuffe, aga Mariane’le valitud mees ei meeldinud. Seega on võimalik, et keegi teine võib määrata inimese käekäigu või saatuse , pannes teda seeläbi kannatama nii, et tal tuleb muutuda iseenese elu vangiks.
Kui uskuda saatuse olemasolu, siis inimese elukulg käib ettemääratult. Keskajal usuti, et igal inimesel on oma saatus ja kõik mis juhtub, peab juhtuma inimese tahtest sõltumatult.. Sellisel juhul oleks inimene saatuse võimu all, ta oleks vang enda kehas. Raamatus „Kuningas Oidipus “ ennustati Oidipuse isale , et tal sünnib poeg, kes isa tapab ja abiellub enda emaga. Olles hirmul lasi ta sündinud poja minema saata ning hukata. Oidipust siiski ei hukatud ja mitte teadlikult tappis ta oma isa ja abiellus oma emaga. Selles teoses näidati, et inimene ei saa enda saatuse või mõttejõu eest põgeneda ja on nagu iseenda vang.
Kui inimene näeb seda mida ta näha tahab, siis ta on oma mõtete vang. Tal võivad tekkida kinnisideed, mis pole tegelikult õiged. Teoses „Tartuffe“ nägi Orgon, seda mida ta tahtis. Orgon nägi Tartuffes head ja õilast inimest, kes tegelikult seda polnud. Orgonile üritati selgeks teha, et Tartuffe on pettur ja kahepalgeline, kuid ta ei soovinud tõde uskuda. Ennast pettes kaob ausus iseenese vastu. Muutes suhtumist millegisse, muuame selle mõju iseendale . Midagi pole niikaua halb, kui oled ise võtnud vastu otsuse, et see on halb.
Inimene ei saa alati olla vaba, teda võivad piirata kohustused, teised inimesed või iseenda vajadused. Kõige enam vangistab aga homo sapiensi tema enda mõtlemine ja iseloom. Õnneks on inimestele antud võime muuta oma negatiivset suhtumist, õppida oma eksimustest ja näha rõõmu . On tuhandeid valikuid , kas ja kuidas iseenese vangina toimida.Tuleb mõtelda, kuidas on parem, kas püünisest pääsemiseks tuleks endal jalad otsast närida või rahulikult tulevat ootama jääda.