Inimene on hulkrakne organism (0)

INIMENE ON HULKRAKNE ORGANISM
Inimese organismi moodustavad umbes 60 000 miljardit rakku. Täiskasvanud inimesel on üle 200 rakutüübi. Kuigi rakkude põhistruktuur on ühesugune , on erinevad rakutüübid spetsialiseerunud täitma kindlaid ülesandeid. Organismi kui terviku normaalseks toimimiseks on vaja kõikide rakkude pidevat koostööd.
Kõik inimese rakud pärinevad ühest viljastunud munarakust. Enne iga raku jagunemist kahekordistub tuumas asuv DNA. Esimeste jagunemiste tulemusena tekivad spetsialiseerumata tüvirakud. Neid iseloomustab enese taastootmise ja diferentseerumise võime. ( erinevateks rakutüüpideks kujunemine)
Ühesuguse ehituse, talitluse ja päritoluga rakud koos rakuvaheainega moodustavad koe.
Eristatakse nelja peamist koetüüpi: epiteelkude ; sidekude; lihaskude; närvikude.
Elundid koosnevad sageli tavaliselt rohkem kui ühest koetüübist, sageli kõigist neljast. Näiteks süda, neerud ja maks. Ühesuguse ülesandega elundid moodustavad elundkonna, näiteks seedeelundkond. Elundkonnad kokku moodustavad aga talitleva organismi.
Epiteelkude jaguneb kaheks: pinna- ja näärmeepiteeliks. Iseloomulik on rakkude tihedalt kõrvuti paiknemine . Pinnaepiteel katab ja kaitseb organismi sise- ja välispinda. Leidub naha pindmises kihis, veresoonte ja seedekanali sisepindadel ning limaskestadel. Näärmeepiteel on välis- ja sisenõrenäärmetes, ülesanne on eritada mitmesuguseid organismile vajalikke nõresid, nt hormoone.
Lihaskoed on kokkutõmbevõimelised, võimaldavad liigutusi sooritada . Silelihaskude paikneb siseelundite ja veresoonte seintes, nende rakkude kokkutõmme tahtele ei allu. Vöötlihaskoest moodustatud skeletilihaste liigutamine aga allub tahtele. Südamelihaskude esineb vaid südames, kokkutõmbumine toimub rütmiliselt.
Sidekude seob organismi tervikuks ja moodustab teisi kudesid toetava süsteemi. On iseloomulik rohke rakuvaheaine olemasolu ja selle alla kuuluvad näiteks luukude, rasvkude .
Närvikude koosneb närvirakkudest ja närvitoesest. Närvirakud vahendavad informatsiooni rakkude vahel ja võtavad osa rakutalitluse reguleerimisest.
Sisemise tasakaalu regulatsioon , elundite talitlus ning inimese kasvamine ja areng nõuavad rakkudevahelist suhtlemist. Teavet vahendavad keemilised signaallained, mis liiguvad koos vere või koevedelikega, ja elektrilised närviimplusid.
Kui mõnda rakku pole enam vaja, on signaalide ülesandeks käivitada raku surmaga lõppev protsess, nn programmeeritud rakusurm e apoptoos. Apoptoosi käigus hävitatakse ka organismis vananenud ja kahjustunud rakud.
Üksteisest kaugemal asetsevate rakkude omavaheline suhtlemine on võimalik signaallainete abil. Kui signaallained mõjutavad läheduses olevaid rakke, nimetatakse seda parakriinseks signaliseerimiseks. Kaugel asetsevate rakkude mõjutamiseks liiguvad signaallained sihtkohta vereringe vahendusel. See on endokriine signaliseerimine.
Tüüpilised signaalained rakkude omavahelises suhtlemises on kasvufaktorid, nende alla kuuluvad ka hormoonid, mis erituvad sisenõrenäärmetest verre ja levivad kõikjale organismi, kuid mõjutavad vaid teatud rakke.
Närvirakud on samuti tähtsad loomsete rakkude omavahelises suhtlemises. Närvirakkde signaalidel põhinevad näiteks lihasrakkude kokkutõmbed, aistingud ja mälu.