Inimene, loodus, usund (2)

Inimene, loodus, usund
Veiko Strauss
„Ma ei tea, kas selles maakohas hõljuvad lummavad haldjad või on see mu oma südame elav, taevalik kujutlusvõime, mis mulle kõik ümberringi nii paradiislikuks pühitseb.“ Niimoodi kirjutab Goethe ja kirjutaksin minagi . Minu jaoks on loodus midagi erilist, midagi, mis ikka ja jälle täidab hinge ja teeb südame kuidagi eriskummaliselt hellaks. Nädalapäevad tagasi sattusin ma sirvima raamatut nimega „ 1001 looduse imet “. Angeli juga, Belize´i vallirahu , hiiglaste tee ja monument valley on vaid mõned üksikud fenomenaalsed vaatamisväärsused, mis oma seletamatu ja salapärase iluga iga külastaja ahhetama panevad. Ainuüksi nendest kohtadest piltide vaatamine rabas mind sedavõrd, et tabasin end mõttelt: „Appikene, kuidas see tekkida on saanud!?“. Üsnagi kindlana julgen ma väita, et inimesi, kes on ennast samalt mõttelt tabanud on olnud enne mind ja tuleb pärast mind. Kuidas on inimesed sellele püstitatud küsimusele vastanud? Millised on üldse võimalused sellele küsimusele vastamiseks?
Üks, ja mulle tundub, et ka suurem, osa inimesi alates 19. sajandi teisest poolest on valinud kõiksugu rohkem ja vähem erakordsete looduslike nähtuste ja objektide kirjeldamiseks ja põhjendamiseks teadusliku tee. See tähendab, et nad üritavad kogu maailma, esimese bakteri tekkest kuni päikese kustumiseni, seletada läbi erinevate keemiliste ja füüsikaliste protsesside. Teadlased, teaduslike teooriate, hüpoteeside ja ideede loojad on andnud suure panuse 21. sajandi inimese maailmapildi kujundamisse. Ilmselt ei oskaks ju keegi iseseisvalt, ilma teaduseta, seletada laamtektoonilisi ja transmutatsioonilisi protsesse. See ei ole aga kõik. Teadus ei piirdu ainult elus- ja elutalooduses asetleidvate protsesside uurimisega, vaid püüab ka palju suuremate ja müstilisemate probleemide seletamisega hakkama saada. Näiteks, kuidas seletada elu teket maal? 1860. aastal avaldas Charles Darwin oma teose „Liikide tekkimine“, mis julgen väita, muutis maailma. Senise kreatsionismilise maailmapildi kõrvale tekkis täiesti uus teaduslik aade, mis osutus nii tõsiseltvõetavaks, et veel tänasel päevalgi õpetatakse seda kooliõpilastele kui kindlat tõde. Mina usun, et teaduslik lähenemine on äärmiselt arukas ja pragmaatiline. Siiski ei usu ma, et teadus peaks kõike seletama ja seeläbi välistama kõik paranormaalse ning üleolevalt müstilise. Seega tuleks minu seisukohalt looduse tekke ja arengu mõistmiseks kasutada teaduse abi, aga jätta ruumi ka teadusvälisele.
„Kui kaunis org ümberringi aurab ja kõrge päike mu metsa läbitungimatu hämaruse pinnal puhkab ja ainult üksikud kiired metsa pühamusse piidlevad ning mina siis allavoolava oja kaldal kõrges rohus leban, kus maakamara ligi mulle silma hakkab musttuhat mitmesugust rohuliblet; kui ma tajun selle lugematute, äraarvamatute tõukude ja mutukate maailma kihamist kõrte vahel oma südame ligidal ja Kõigevägevama lähedust, kes on loonud meid oma näo järgi, ta otsatu armu hingust, kes ta meid igaveses õndsuses hõljudes kannab ja hoiab, mu sõber!“ See katke raamatust „Noore Wertheri kannatused“ kannab endas ilmekalt teist võimalust maailma keerukustele läheneda. Nimelt püüab küllaltki suur osa inimestest maailma läbi usundi mõista. Jah, päris kindlasti on selline viis mõnevõrra ebakindlam kui teaduslik viis, sest usundiga ei saa teha mitmekordseid katseid ja seeläbi midagi tõestada. Usundi tõestus on siiras usk, mida ühegi masinaga mõõta, ega arvutada ei saa. Ütleb ju Piibelgi: „Usk on  loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.” Seega on võib väita, et usundiline maailm on mõne võrra tundelisem, müstilisem ja ehk ka õnnelikum. Tundub tõesti, et religioossed inimesed on nii-öelda teadusinimestest ka mõnevõrra õnnelikumad, vähemalt väidab Ameerika sotsioloog Chaeyoon Lim oma 2010 aastal avaldatud uurimustöös. Olgu kuidas on, aga usundite rohkus muudab kõik religioonid mõnevõrra küsitavaks ja kõik usunditega seotu kuidagi… segaseks. Järgnevalt kirjutangi mõnest usundist: teismlikust, polüteistlikust ja Eesti oma loodususundist.
Maailma vanim religioon on hinduism , aga huvitaval kombel pole ta just kõige populaarsem usund maailmas. Tundub, et just seepärast nähakse vajadust misjonäride läkitamiseks siia põhjamiselt karge kliimaga Eestisse. Üha tihedamini kohtan ma hinduistliku usuvoolu Rahvusvahelise Krishna Teadvuse Ühingu misjonäre, kes püüavad inimesi veenda, et Krishna ongi kõige algus ja lõpp ning just Tema peab täitma tühimiku inimhinges. Nad usuvad, et loodus töötab Jumala juhtimise all ja, et jumal on kõiges ning kõigis. Ülimalt huvitav on aga see kuidas teadusesse suhtuvad. Nimelt väidavad nad, et teadlased varastavad Jumala omandit „Nad võtavad Krishnalt mateeria , kasutavad seda ning seejäral väidavad, et on midagi suurepärast loonud.“ Hoopis huvita seisukoha on nad võtnud Darwini evolutsiooniteooria suhtes. A: „ Darwin on öelnud, et mõned liigid surevad olelusvõitluse käigus välja. Need, kes on võimelised ellu jääma, peavad vastu, kuid need, kes seda ei ole, surevad välja. Seega ta väidab, et ellujäämine ja väljasuremine käivad käsikäes.“ B: „Mitte keegi ei ole välja surnud. Ahv ei ole välja surnud. Darwini vahetu esiisa – ahv - eksisteerib ikka veel. Ta arendas rumalat teooriat.“ Nad vastandavad oma usu väga radikaalselt teadusele, väidavad, et teadlased on petised ja tahavad oma valedega lihtsalt suuremat võimu saavutada. Minu arust on see natukene lapsik, teha maha kogu teadust ja suurt hulka tunnustatud teadusmehi. Ehk ongi teadlasi, kes valetavad ja vassivad, aga ei saa salata , et need tabletid , mis ma eile peavalu vastu võtsin tõesti aitasid ja tõele au andes – kui ei oleks olnud ausat teadlast, ei oleks ka selliseid tablette . Mulle meeldib nende idee, et kõik peab olema loomulik ja loodusega kooskõlas, aga ilmselt ei suudaks ma ise kunagi midagi seesugust uskuda . Sellest hoolimata on nende vaated ning looduse tekkimise ja arenemise seletamine küllaltki huvitavad ja nende usundilises süsteemis täiesti ammendavad.
„Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud,ja vaata, see oli väga hea. Siis sai õhtu ja sai hommik – kuues päev.” See katke Piiblist on ilmselt hästi tuntud äärmuskristlastele kreatsionistidele, kes usuvad, et Piiblit peaks sõna-sõnalt tõlgendama. Selliste vaadetega kristlaste arust ongi kõik Jumala loodu ja ainult Temal on viimne võim kõige üle. Sellise kindlameelse ja jäiga seisukoha tõttu on kreatsionism ehk evolutsiooniteooriale, kui teaduse esindusteooriale, kõige teravamini vastanduv usund. Sellist teravat vastandamist põhjendavad kreatsionistid ise sellega, et evolutsioon ei ole teadus, vaid kõigest hüpotees, spekulatsioon. Sellise väitega proovisid kreatsionistid võtta evolutsioonilt teaduse privileege ja hakkasid seepärast nõudma oma teooria samaväärset õpetamist evolutsiooniteooriaga. Selline evolutsiooniteooria vastane ristirekt kulmineerus 1925. aastal nn Scopesi ahviprotsessiga. Mille tulemisena kadus darvinism aastateks õppetekstidest. Ma ei saa aga aru, milleks on sellist teravat ja äärmuslikku vastandamist vaja. Kas tõesti peab üks välistama teist? Sellise küsimuse on ilmselt endalt küsinud ka lüngateooria ja aruka kavandamise teooriate pooldajad. Mulle tundub, et kui jätta kõrvale kristlikud äärmused, siis on kõige ratsionaalsem maailma just läbi teaduse ja religiooni sümbioosi seletada. Selline lähenemine on igati mõistlik, sest see ei välista teadust ning jätab samas piisavalt ruumi religioossele salapärale ja müsteeriumitele.
Kõige huvitavamaks võiks aga pidada ehk loodususundeid. Siinkohal võib heaks näiteks tuua Eesti usundi. Sellistel loodususunditel näib teadusest täiesti ükskõik olevat. Tihtiligu seletavad sellised usundid erinevate loodusobjektide ja nähtuste tekkimist elavate ja mõningal määral isegi humoorikate lugudega, mis on tihti sulam erinevatest müütidest ja teistele usunditele iseloomulikest joontest. Eesti loodususundis, nagu mulle tundub, ei pööratagi erilist tähelepanu sellele, kuidas kõik alguse on saanud. Usutakse, et keegi Taat on ilma, ja kõik selle sees, loonud, aga seda kust Taat pärit on – sellele väga ei keskenduta. Ehk ei olnud omal ajal selle jaoks aegagi, tuli ju alatasa tööd teha, et hing sees püsiks. Eesti usundi hiilgeaeg jäi ju ajastusse, mil eestlased üks põhjapoolseimaid rahvaid oli ja kliimaatilised olud siinset asustust mitte ei soodustanud ning hiljem, 1208. aastal tuldi lõunast juba ristiusuga, mida tuli sundkorras omaks võtta. Siiski oli nn vana usundi pooldajaid veel 1699. aastal, mil oldi valmis selle eest ka tuleriidale minema. Eks neid vana usundi austajaid olnud hiljemgi, aga siis ei tulnud selle eest enam hige heita. Mulle meeldib loodususundi sõltumatus. Näiteks seletab Eesti usund inmeste valukartlikust järgmiselt. Kord kui Jumal oli inimest loomas, pani ta inimese ennem ilusaks tegemist välja kuivama ja sel ajal tulnud vanakurat ja katsunud teda igalt poolt ning seetõttu jäänud inimese keha hellaks ja tundvatki nüüd igalt poolt pisematki valu. Selline usund on väga mänguline, aga samas ei tea keegi kindlalt väita, et sellelaadsetel lugudel tõepõhja all pole. Seega muudab maailma mõistmine läbi loodususundi elu ülimalt müstiliseks ja põnevaks.
Mulle tundub, et loodus tekitab ja on alati tektanud inimestes midagi enneolematut. Mingisugust abitut tunnet , võimetust midagi muuta ja sarnast luua. Selline, mõneti võimetu, tunne näib aga inimesele, kui loomult võimuahnele, küllaltki vastuvõetamatu olevat. Seetõttu on ikka ja jälle püütud leida põhjust põhjendamatule ja seletada seletamatut. Paljud inimesed on end sellisest teadmatusest erinevate meetoditega küllalki edukalt välja rabelenud. Mõned teaduse, teised usundi abil. Kuigi teadus annab loodusest ja selle toimimisest väga kindla ja mõistuspärase nägemuse, on minu silmis usund inimese jaoks ikkagi kuidagi loomulikum viis. Seda enam, et teatud kontekstis tuleb ka teadusesse lihtsalt uskuda. Ei saa ju ükski teadlane täiesti kindlalt väita, et suur pauk oli kõige algus ning elu sai alguse elutust. See tähendab, et loodus on kui üks küsimus, millele igal inimesel tuleb isiklikult vastata. Ma olen kindel, et päris lõpuni ei suuda looduse saladusi ükski inimene lahendada. Samavõrd usun ma seda, et nii kaua kui on inimesi, on ka neid, kes looduse müsteeriume siiski lahendada püüavad ja seeläbi usundini jõuavad. Ma arvan, et loodus viib pigem usundini kui teaduseni. Siinkohal võrdsustan usu teadusesse usundiga.