Imeline unenägu (4)

Katrin Olhovikov 11. kl
13,09,07
Imeline unenägu
„… ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad praegugi.“ Muinasjutt sai otsa ja ema pani raamatu kinni. „ Emme, aga kas meiega võib ka nii juhtuda nagu muinasjuttudes, et kuri nõid paneb meid vangi?“ küsis väike poiss. „Ei, Remi , muinasjutud on väljamõeldised ja neid ei tasu uskuda ,“ ütles ema ja kohendas poja tekki.
Vaevalt oli ema lahkunud, kui poiss leidis end iidses lossis. Ta vaatas kartlikult ringi, kuid ei näinud kedagi. Tasapisi julgust kogudes hakkas ta lossi uurima . Peagi veendus Remi , et see loss pole midagi muud kui keerukas koridoride labürint. Kurbusega mõtles ta, et ei leia siit enam iial väljapääsu, kui korraga nägi ühte raudust. Uks avanes kergesti ning Remi astus väikesesse kambrisse , mille keskel oli laud ja laua peal väike pudel läbipaistva vedelikuga. Pudeli küljes oli silt : ”Joo mind, siis sirgud suureks ja targaks!“ Remi tegigi nii, nagu silt käskis – ta jõi pudeli tühjaks ning tundis otsemaid, kuidas ta kasvab. Ta kasvas nii suureks, et ei mahtunud enam kambrisse ära ja ta ruttas sealt välja. Edasi läks ta juba julgemalt. Varsti nägi ta jälle ust, kuid seekord oli see vasest . Kui ta oli ukse avanud, leidis ta end natuke suuremas kambris kui eelmine . Selles kambris nägi ta seina külge aheldatud vanakest, kes niipea, kui Remid silmas, hakkas härdasti paluma: ”Vabasta mind neist ahelaist! Võin sulle kasulik olla!“ Remil hakkas vanakesest kahju, kuid ta ei teadnud , kuidas teda päästa. Järsku nägi ta mõõka, mis oli vastu seina toetatud. Ta võttis selle ning raius ahelad puruks. Kui vanake vabadusse pääses, pakkus ta ennast Remile teejuhiks.
Kui nad koos edasi minema hakkasid, jutustas vanake Remile oma loo. „Mina olen kuningas ja võlur Orpheus . Kaua aega tagasi tuli siia üks teine võlur, kes oli minust vägevam,ja vallutas mu lossi ning võttis minu tütre Lise`i endale naiseks , minu aga vangistas sellesse kambrisse, kust sa mu leidsid . Ma teadsin , et kunagi tuleb üks noormees ja päästab mu vangipõlvest. Nüüd oledki sina siin. Kuula nüüd, mis sa tegema pead. Varsti jõuame hõbedase ukseni – seal on mu tütar, kelle mu vaenlane magama nõidus. Mine kambrisse sisse. Sa leiad sealt laeka , kus on käe- ja jalarauad sees. Võta laegas kaasa, kuid ära sa midagi muud selles toas puutu! Mine siis edasi, kuni jõuad kuldukseni. Mine vaikselt sisse. Sa leiad minu vaenlase sügavas unes Pane ta käed ja jalad raudu – need uinutavad ta veel raskemasse unne. Siis võta tema sõrme küljest uksevõti, tule välja ning keera uks lukku. Mine tagasi mu tütre juurde. Seal pead sa seitsme joogipudeli hulgast valima selle, mis Lise`i ellu äratab. Kui teed vale valiku, jääb mu tütar igaveseks magama, sina ise aga jääd sellesse lossi igaveseks ekslema. Nüüd olen sulle kõik ära rääkinud ja pean sinust lahkuma.“ Seda öeldes haihtus vanake silmapilkselt.
Varsti jõudis Remi hõbeukseni ning leidis sealt imeilusa neiu , kes magas sügavalt. Siis leidis ta ka laeka, millest vanake oli kõnelenud ning ruttas kuldust otsima . Varsti leidiski ta selle ning astus vaikselt sisse. Ta silmas kohe võlurit, kes, nagu vanake oli öelnud, magas nagu kaunis neiugi. Hetkegi viivitamata astus Remi võluri juurde ning pani ta käed ja jalad raudu. Seejärel võttis ta ettevaatlikult võluri sõrme otsast võtme ning lukustas väljastpoolt ukse. Nüüd ruttas ta tagasi Orpheuse tütre tuppa . Uks sulgus tema järel ega avanenud enam. Väikese laua pealt leidis Remi seitse erinevat pudelit ja nende kõrvalt sedeli, millel oli kirjas järgmine:
Üks meist äratab ellu,
teine siit välja viib.
Kolm, mis ootavad reas –
peidus neis on surmapiin
ning kahes veel
on nõgesemahl.
Valige, kui igavesti vangi ei taha jääda te,
kuid neli vihjet siiski anname:
Kui kavalalt mürk end ka ei peidaks,
mahlast on ta vasakul.
Erinevad on need,
mis teist seisavad kahel pool.
Kui pöörate tagasi,
siis ükski pole teie poolt.
Suuruselt kõik erinevad,
kuid meeles hoidke üht:
ei peida endas surma
ei kääbus ei gigant .
Ja veel: sarnased maitselt,
kuigi erinevad välimuselt –
teine vasakult ja paremalt.
Kui maitsete, siis kohe aru saate.
Remi naeratas. See polnud midagi muud kui loogikaülesanne. Tema aga oli esimeses kambris targaks saanud. „Nii, kolmes pudelis on mürk, kahes nõgesemahl, üks äratab ellu, teine viib siit välja,“ ütles ta endamisi. Ta luges juhendi veel mitu korda läbi, käis siis pudelite rea kõrval edasi-tagasi ning pomises omaette . Lõpuks sai ta mõistatusest aru.
Selgus, et printsessi saab äratada vedelikuga kõige väiksemast pudelist. Toast välja saab siis, kui juua kõige parempoolsest ümmargusest pudelist.
Nii siis võttiski Remi kõige väiksema pudeli ja asetas selle kaunitari suule. Kui neiu oli paar tilgakest alla neelanud, ärkas ta üles. „Nüüd peame siit kiiresti lahkuma,“ ütles Remi, „Võta lonks sellest pudelist.“ Ta ulatas printsessile joogi, mis neid turvaliselt tagasi pidi viima, seejärel jõi ta ka ise sealt ning siis läksid nad koos toast ohutult välja.
Võlur Orpheus ootas neid juba. „ Tubli töö, mu päästja,“ ütles ta Remile, „Annan oma tütre sulle naiseks.“
Kui Remi ärkas, avastas ta , et on kodus oma voodis ja et ta pole üldse suureks kasvanud. Sellegi poolest rääkis ta oma emale kummalistest seiklustest, mis leidsid aset seitsme maa ja mere taga,,,